-0.1 C
Rapla
Reede, 28 jaan. 2022
Podcast

Järvakandis on hea ja rahulik

Mis kant on Järvakandi, kuidas inimestele seal elada meeldib, mis neid seal hoiab ja millest nad unistavad – selle kõige väljaselgitamiseks sõitsime ajaloolisse klaasitööstuse keskusesse, jalutasime seal silmad avali ringi ja vestlesime kohalikega.

Ajalugu pajatab, et vana nimega Jerwencato küla mainiti esimest korda 15. sajandil ning lähikonnas oli ka samanimeline mõis. 1879. aastal alustati Järvakandis klaasivabriku ehitamist, mis hakkas tootma klaaspurke ning 1920. aastateks oli Järvakandist kujunenud Eesti klaasitööstuse keskus.
Täna on Järvakandi endiselt klaasikeskus. Seal asuvad klaasitehas, klaasimuuseum ja klaasistuudio.
Järvakandil on oma ajalooline kultuurihall ning aastate jooksul on tegutsenud piirkonnas mitmeid ööklubisid. Tänaseks hoiab vilgast ööelu üleval klubi Cinema. 2005. aastast alustas tõeliseks legendiks kujunenud muusikafestival Rabarock, kuid kahjuks toimus see viimati 2012. aastal ning ei paista, et seda enam tuleks. Üritust vedas Järvakandi kooliansamblis Velled muusikuteed alustanud Kristo Rajasaare, kes hiljem mängis trumme tuntud ansamblites Kosmikud ja Metro Luminal. Rajasaare on korraldanud ka näiteks Tallinn Music Weeki ning on alates 2014. aastast olnud Raadio 2 peatoimetaja.

  1. aastal sai Järvakandist omavalitsus, 1999. aastal sai kant ka oma vapi ning lipu. Pärast haldusreformi ja valdade ühinemist 2017. aastal sai aga Järvakandist alev Kehtna vallas. See on piirkonna jaoks taas suur muutus, mis viis kohaliku võimu esindajad asulast ära.

Parem kui Tallinn

Ilusal suvisel argipäeval alevis ringi jalutades võimumuutusi aga ei taju. Elumajade ümbruses valitseb hoopis vaikus ja rahu, mis on mõnes mõttes universaalne nähtus, mille sarnast võib kogeda peaaegu ükskõik millises Raplamaa väiksemas paigas. Päikesesoojuses ja linnusirina taustal moodustub idüll, mis meenutab mulle oma kodulinna Rapla kortermajade vahelisi muruplatse, kus lapsena sai mängitud.
Järvakandi on olemuselt samuti pigem Rapla moodi kui küla, sest alevis vaatavad vastu mitmed kultuurielu tähistavad hooned nagu kultuurihall, kohvik-klubi Cinema, Jerwencato Bistro, klaasimuuseum ja klaasistuudio. Viimase uksel näeme tuttavat kuju, klaasipuhuja Eero Vaikret, kes esimesena on tol päeval valmis meile oma elust Järvakandis rääkima.
„Järvakandis on väga hea elada, ideaalne. Pood on kaks sammu, kodu on kaks sammu, kool on kaks sammu, töö on üks samm,” ütleb Eero esimese asjana. Eero on oma elust 25 aastat elanud Tallinnas ning kaht paika võrreldes ütleb ta, et Järvakandi on parem. Tallinnasse kaupa vedades tõdeb Eero, et linnast ära sõites tunneb ta, kuidas hinge saabub rahu. Ta mõistab, et noored ihkavad linna, aga usub, et enamik neist tulevad laste kasvatamiseks ikka kodukanti tagasi.
Eero ise sattus Järvakanti juhuslikult. Ta elas ja töötas Tallinnas, aga otsis uut väljakutset. Kristlastena nad abikaasa Kajaga palvetasid, palusid, et tuleks pakkumine ning järgmisel päeval helistati ja kutsuti Järvakanti. „Ütlesin jah, siis läksin koju ja vaatasin kaardilt, kuhu ma lähen. Ma ei teadnud, kus Järvakandi asub,” meenutab Eero. See oli 2006. aastal.
Kui küsida, mis Järvakandis puudu on, vastab Eero, et jõuluvana nimekiri võiks väga pikk olla: „Kui nii võtta, siis ei ole kuskil hea.” Ühinemise järel on Eero kui klaasikunstniku jaoks läinud elu paremaks. Ta meenutab, et Järvakandi valla aegadel oli vallal arvete õigel ajal maksmisega probleeme, aga nüüd ei ole ta enam pidanud arve tasumise osas meeldetuletusi tegema.


Inimesed tänavalt

Jättes Eero oma tegemiste juurde, suundume nüüd klaasitehase poole ja näeme tehase vahetus läheduses tööriietes mehi ja naisi puuvarjus puhkepausi tegemas. Meil õnnestub ühel neist varrukaotsast kinni haarata. Juri kolis oma perega Järvakanti kuus aastat tagasi Lääne-Virumaalt. „Hea ja rahulik,” ütleb Juri Järvakandi kohta. Tema meelest on Järvakandis rahumeelsem elu kui tema varasemas elukohas. Kõik eluks vajalik on siin tema pere jaoks olemas. Juri jääb veel viimaseid hetki oma pausi nautima, meie aga liigume mööda tänavat edasi.
Üllatuslikult kohtume mitme inimesega, kes ei tunnista end Järvakandi kohalikuks elanikuks, seega nende käest eluolu kohta küsima ei hakka. Kohalik apteeker Ülle on aga Järvakandis elanud 1970. aastatest. Tänaseks elab Järvakandis juba neljas põlvkond tema perekonna järglasi. „Hea ja rahulik on elada,” ütleb Ülle. Kõik vajalik on olemas ning ühinemise järel on olud isegi paremaks läinud: „Teed on ilusaks tehtud, vanu puid võetakse maha, ilusamaks läheb.”
Kohaliku kaupluse eest leiame noore Merilyni, kes tuli Järvakanti elama Läänemaalt, et elukaaslasega leivad ühte kappi panna. Tänaseks on ta Järvakandis elanud kolm aastat. „Rahulik koht, lapsi on hea kasvatada,” ütleb ta. Kõige enam tunneb naine puudust kaubanduskeskustest ning leiab, et ka pakiautomaate võiks rohkem olla.
Kortermajade vahel jalutab meile vastu pensionär Ljudmila, kes on Järvakandis elanud juba kuuskümmend aastat ning on varem töötanud klaasitehases. „Hea ja rahulik kant elamiseks, võid õhtul hilja ka välja minna, midagi ei juhtu,” ütleb naine. Kui küsida, millest ta puudust tunneb, selgitab Ljudmila, et pinke võiks alevi vahel rohkem olla. „Inimesed lähevad saunast koju, ei ole ühtegi pinki, aga vana inimene võiks saada jalga puhata,” selgitab ta.
Astume läbi ka kohalikust söögikohast Jerwencato Bistro. Üks omanikke, Kadi-Liis, kes parasjagu toimetas söögikoha köögipoolel, astub ligi ja räägib meiega. Söögikohal täitub tänavu neljas tegevusaasta ning Kadi-Liisi sõnul on kohalikud koha kenasti vastu võtnud, kliente jagub. Järvakandis on naine elanud 11 aastat. „Hea ja rahulik, lapsi on hea kasvatada,” ütleb ta. Muus osas Kadi-Liis ei oskagi Järvakandi kohta ühtki halba sõna öelda, kui et ühinemise järel tajub ta teatud ääremaastumist. „Järvakandi jääb tahapoole, nüüd on nagu pigem küla, kõik asutused on Kehtnas,” ütleb ta.
Jutud kohalikega ära rääkinud, teeme veel peatuse omanäolise väikese kohaliku kiriku juures ja sõidame ka korra Sulleri puhkealale, et sealset ilu nautida. Ka seal on sarnaselt aleviga rahulik ja vaikne, veesilm, liiv ja muruplats laiutamas.

Positiivsed väljavaated tulevikuks

Järvakandi eluolust laialdasema pildi saamiseks otsustasime lisaks tänaval inimestega suhtlemisele võtta ühendust teistegagi.
Sigrid on põline Järvakandi elanik, juured viivad tema suguvõsa lugu selles piirkonnas tagasi suisa 100 aasta taha. Vahepeal viis elu teda ennast kaheksaks aastaks mujale, aga igatsus turvalise kodukoha järele tõi teda ikka tagasi: „Järvakandi on vaikne ning rahulik elupaik, kus on olemas kõik eluks vajalik: lasteaed, kool, perearstikeskus, kultuurihall, saun, iluteenused, sportimisvõimalused jms.”
Sigrid teab ka jutustada, et elu alevis on suunanud ning otsustanud kombinaat Järvakandi Tehased, kelle oma olid maad ja majad ning kellel oli võim ning kes hoolitses nii majade kui ka haljastuse heakorra eest. „Selline suhtumine muutis inimesed natuke hoolimatuks oma ümbruse suhtes.
Nüüdseks on olukord teine, elamud on erastatud ning me kõik oleme omanikud või üürnikud. Meil on väga palju ilusaid aedu ja kinnisvara, aga on ka räämas aedu ning koledat kinnisvara,” on tema nägemus.
Aastate jooksul on elanikkond vahetunud, vähemaks on jäänud põliseid elanikke, juurde on tulnud uusi nägusid. Suurima muutusena toob Sigrid välja gümnaasiumiosa kadumise koolis, mis viis alevist ära noored vanuses 15-19 eluaastat.
Tööl käib Sigrid juba üle kümne aasta alevist väljaspool, kuid kuna sõidab autoga, ei ole see tema jaoks probleem. Sigrid usub, et vajadusel leiaks ta kindlasti ka Järvakandis tööd. Ta näeb, et võiks töötada kohalikus poes, minna lasteaeda tugiisikuks mõnele lapsele või on mõelnud, et võiks luua lausa oma lastehoiu.
Täna tunneb ta Järvakandis elades kõige enam puudust bussist, mis viiks ilma vahepeatusteta reisijad Järvakandist Raplasse ja tooks hiljem tagasi, see on võimalus, mida ta kasutaks. Haldusreformi mõjusid Sigrid aga ei tunneta. „Meil on e-sajand, kõike saab lahendada interneti teel ning füüsiline ametniku asukoht ei mängi rolli,” usub ta. Positiivsena toob ta välja Järvakandi terviserajad, mis pakuvad häid võimalusi, ning spordisündmused, mida jagub rohkem, kui jõuab osaleda. Sigrid naudib ka kergliiklusteed ning unistab, et tulevikus hakkaksid kergliiklusteed ühendama kindlaid punkte, nagu on olemas Kehtna ja Rapla vahel.
Sigridi neljast lapsest üks elab oma perega Järvakandis. Ta on kindel, et nii tema lapsed kui ka lapselapsed jäävad ikka Järvakandis veedetud lapsepõlve hea sõnaga meenutama.
Ühinemise järel ei ole endises Järvakandi vallamajas enam tegevust ja hoone on müügis. Vallatöötajad aga päris ära kadunud ei ole. Kaupluse hoonesse kolinud Järvakandi teenuskeskuses töötab enamasti kaks inimest, sekretär-registripidaja ja vallasekretäri abi. Aeg-ajalt käib ka sotsiaaltööspetsialist.
Vallasekretäri abi Selma Ustav ei ela ise Järvakandis, aga on käinud seal koolis ning on piirkonnaga hästi tuttav. Ustavi hinnangul on Järvakandis kõik eluks vajalik olemas ning boonusena on veel lisaks tööandjana tehas, kohalik saun, muuseum, kultuurihall ja isegi ööklubi. Teenuskeskuse töö sujub Ustavi sõnul väga hästi ning asukoha mõttes ollakse praeguse variandiga rahul, seda enam, et sinna pääsevad hõlpsamini ligi ka ratastoolis või käimistuge kasutavad inimesed.
Kehtna vallavanem Indrek Kullam kinnitab, et ühinemise järel ei ole Järvakandis midagi olulist tegemata jäänud, ning toob välja, et näiteks bussikliiklus on hoopis tihenenud. Tuleviku mõistes näeb vallavanem Järvakandil perspektiivi, kuna Rail Baltic läheb sealtkandist mööda. Vallavanem teab ka, et klaasitehas on oma tegevusi laiendamas, mis peaks ka töökohti juurde tekitama.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised