14.2 C
Rapla
Teisipäev, 28 sept. 2021

Ajalooliste valikute aasta 5.

Algus Koduloolases nr 3 (283) 11. märtsil 2020, katkes 8. juulil Koduloolases nr 7 (287)

Tõnis Tõnisson

  1. augustil 1989 oli maakonnakomitee külaliseks Trivimi Velliste, kes mõtiskles selle üle, mida Eesti Kongressiga peale hakata. Avo Lukase toonastest ülestähendustest võib välja lugeda, et seni oli idee autorite vaimujõud kulunud organisatsiooni loomisele, selles toimetavate inimeste otsimisele ja kogu süsteemi käivitamisele. Sellest, mis edasi võiks saada, oli ettekujutus alles üsna ähmane.
    Suve lõpuks polnud isegi mitte Trivimi Vellistel päris selge, kuidas kongress, mille kokkukutsumise nimel ju tegelikult pingutati, tööle peaks hakkama. Velliste on arutlenud, et näiteks viie tuhande pealine kongress oleks tööorganina palju raskemini juhitav kui viiesajapealine kogu. See tähendab, et sel ajal on arutusel olnud ilmselt mõlemad variandid. Ka see, mida ja kuidas kongress tegelikult tegema peaks hakkama, polnud kaugeltki veel lõpuni selge.
    Veel vähem osati nendest asjadest midagi arvata maakondades. Aga esialgu ei olnudki see ehk tõesti veel kõige olulisem, hoopis tähtsam oli järelejäänud mõne kuu jooksul registreerida võimalikult suurem hulk kodanikke, et saada niimoodi kongressi valijate näol ühiskonnas võimalikult lai toetuspind.
    Oli kuidas oli, aga Velliste külaskäik on mõjunud harjakatele toniseerivalt – 17. augustil, järgmisel komitee koosolekul, on võetud endale kohustuseks ületada augusti lõpuks maakonnas 60 000 registreeritu piir. Ülesanne oli igati realistlik, kuigi nõudis lisapingutusi.
  2. oktoobril oli Tallinnas tehnikaülikooli aulas Eesti Kodanike Komiteede esimene konverents. Osales 356 komitee liiget 99 komiteest. Kahjuks puudub teave selle kohta, kui palju oli osalejate hulgas Rapla maakonnaga seotud inimesi. Võrreldes augusti algusega oli korraldav pool teinud peaküsimuste ettevalmistamisel pika sammu edasi. Konverentsile pakuti arutamiseks nelja teema materjalid:
  • Eesti tuleviku seis ja reaalsed võimalused omariiklus taastada.
  • Eesti Kongressi korraldamine.
  • Eesti Kodanike Komiteede ülemaalise toimkonna valimine.
  • Konverentsi deklaratsiooni vastuvõtmine.
    Kogu senine tegevus võeti kokku paari kõnekasse lausesse. Mõne kuuga oli tulnud justkui ei kuskilt hulk inimesi, kes katsid võrdlemisi karmi infoblokaadi tingimustes, mitte ainult vabariigi, vaid ka üle terve maailma laiali asuvate eestlaste olulisemad asualad tiheda ja tegusa registreerijate võrguga. Ainuüksi Eestis tegutses 7 maakonna- ja 109 kihelkonnakomiteed ja kui nüüd mõelda, et aktiivne kodanike kirjapanemine algas alles mai teises pooles või juuni alguses, siis oli lühikese ajaga jõutud uskumatu tulemuseni: 7. oktoobriks oli registreeritud pisut rohkem kui 300 000 inimest kodanikuks või kodakondsuse taotlejaks.
    Selgemaks oli saamas ka see, kuhu (ja kuidas!) lõpuks välja taheti jõuda. Konverents nentis, et omariikluse taastamine okupatsiooni tingimustes ei ole lihtne, ent kui järgida kõiki rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ja toetuda õiguslikule alusele, on võimalik saavutada eesmärk rahulikult ja parlamentaarsel teel.
    Deklaratsiooni kirjutati: “Tuginedes enesemääramise õigusele, rajas eesti rahvas aastail 1918-1920 Eesti Vabariigi. Selle enesemääramise akti tulemusi ei saa keegi tühistada. Referendum Eesti riigi sõltumatuse küsimuses on seega tarbetu.” Sellega oli vastatud Rahvarindele, kes pidas jätkuvalt väga vajalikuks iseseisvusreferendumi läbiviimist.
    Vastupidiselt Kodanike Komiteede liikumisele opositsiooni astunud jõudude poolt üsna laialt (ja ka mõjusalt) levitatud seisukohtadele deklareeris konverents, et Kodanike Komiteed ei välista kontakte olemasolevate võimuorganitega. Peeti hoopis vajalikuks moodustada võimalikult lai koalitsioon kõigi liikumistega (Rahvarinne oli paar nädalat tagasi eestseisuse survel deklareerinud, et ei osale Kodanike Komiteede moodustamisel ega Eesti Kongressi valimisel ega ühine seega ka pakutud koalitsiooniga!). Konverents ei välistanud ka võimalust osaleda eelseisvatel Eesti NSV Ülemnõukogu valimistel oma kandidaatidega.
    Loomulikult ei sündinud selline resolutsiooni tekst suures üksmeeles ja kergelt. Arutelu käigus pillati mitmeidki teravaid lauseid nii Ülemnõukogu, Ministrite Nõukogu (toonane valitsus) kui ka EKK-de liikumisega opositsiooni astunud Rahvarinde aadressil. Peale jäid siiski need, kes hindasid olusid realistlikult ja olid kõigele vaatamata valmis koostööks.
    Lisaks eeltoodud põhimõttelistele seisukohtadele püüdis konverents määratleda, kuidas kutsuda kokku Eesti Kongress ja millised peaksid olema järgmised sammud. Eeltöö tegemiseks moodustati EKK-de ülemaaline toimkond, kelle ülesandeks jäi ülemaailmse Peakomitee valimiste korraldamine.
  1. novembril peeti Tallinnas ametiühingute maja saalis esimest Eesti kodanike maakonnakomiteede konverentsi. Konverentsi peaülesanne oligi valida Peakomitee, kelle pädevuses oleks Eesti Kongressi valimiste ettevalmistamine ja läbiviimine. Viiekümne viie liikmelise Peakomitee esimeheks valiti Tunne Kelam.
    Konverents oli optimistlik. Esinemistes oldi rahul asjade senise käiguga (kirja oli pandud ümmarguselt 330 000 Eesti Vabariigi kodanikku ja kodakondsuse taotlejat, lähinädalate eesmärk oli jõuda 500 000 registrisse kantud isikuni). Enam ei nähtud jõudu, mis suutnuks veel kuidagi protsessi pidurdada, kui jätta muidugi välja must stsenaarium, mis eeldanuks Moskva väga jõulist sekkumist. Sellele mõeldi, kuid ettevalmistusi ei tehtud.
    Õnnestumise eeldusena nimetati eelkõige võimustruktuuride sallivat suhtumist Kodanike Komiteede liikumisse. Rõhutati, et valdavas enamuses laabub koostöö maavalitsuste ja teiste kohapealsete ühiskondlike liikumistega ning erakondadega. Öeldi lootusrikkalt: Eesti rahvuslike liikumiste vahel pole ületamatuid takistusi ega ka põhjusi tüliks. Rõõmustati selle üle, et murenema oli hakanud ka komiteede tegevust algusest peale ümbritsenud vaikimise müür.
    Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee teatas oma esimeses avalduses 18. novembril 1989, et tema tegevus on suunatud kõigile, kes tunnustavad Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust ja soovivad seadusliku võimu taastamisele kaasa aidata. Peakomitee kutsus koostööle kõiki Eesti Vabariigi kodanikke ja kodakondsuse taotlejaid, sõltumata rahvusest või poliitilistest veendumustest. Sellega jätkati Ajutise Sidetoimkonna alustatud joont ja püüti sisendada usaldust ka neile, kellele vastupropaganda oli püüdnud selgeks teha, et kodanike registreerimisega tegelevad ainult paadunud rahvuslased, kes kannavad endas võõraviha.
    Kuigi uks oli lahti jäetud, ei astunud kõik veel sellest kohe sisse. Näiteks vastas Rahvarinne Peakomiteele oma selge seisukohavõtuga, mis kirjutati novembri keskel ERR-i volikogus kinnitatud valimisplatvormi: “ERSP ning temaga konsolideerunud organisatsioonid, kuulutades Eesti Kongressi ning Kodanike Komiteed ainsaks Eesti rahvast tõsiselt esindavaks institutsiooniks, ja samal ajal tahtes säilitada täielikku ideoloogilist kontrolli selle liikumise üle, taotleb sisuliselt Eestis ainult teistsugust üheparteisüsteemi, kus senine EKP võimumonopol oleks asendatud ideoloogiliselt vastupidise, kuid poliitilise tegevuse vormilt sarnase ERSP võimumonopoliga (mida ta teostab Eesti Kodanike Komiteede kaudu). Just Eesti Kodanike Komiteede ühesuunaline ideologiseerimine ja allutamine üheparteidiktaadile on põhjuseks, miks Rahvarinne ei saa Eesti Kodanike Komiteedega organisatsiooniliselt ühineda. Rahvarinne on kategooriliselt selle vastu, et uues iseseisvas Eestis kodanikuks olemine seotakse parteipoliitiliste sihtidega, nii nagu seda tehti stalinlikus Nõukogude Liidus.”

Peab ütlema, et see oli üsna demagoogiline hinnang Kodanike Komiteede toonaste aktivistide tegevusele. Enamik neist ei olnud ju sugugi mitte ERSP-ga seotud. Pigem etendas kogu ettevõtmises olulist rolli hoopis Eesti Muinsuskaitse Selts. Sealt pärines idee ja selle arendus ning ka korralduslik töö oli suuresti muinsuskaitse seltside aktiivi kanda. Ideoloogilises mõttes tõusis tõesti esiplaanile just ERSP, aga seda suuresti ka “tänu” Rahvarindele, kes oli kohe alguses näinud liikumises endale konkurenti ning distantseerus ise sellest. Samasuguse hoiaku olid võtnud Rahvarinde rüpes tärganud väikeparteid, kes olid veel liiga nõrgad selleks, et mingeid otsustava tähtsusega ülesandeid enda kanda võtta.
Nüüd oli tagantjärele üsna inetu hakata ühte erakonda, kes oligi praktiliselt üksi jäetud, süüdistama soovis kehtestada võimumonopoli. Raske öelda, mis oli tegelikult toonaste Rahvarinde liidrite eesmärk, kas loodeti tõesti peaaegu lõpuni, et äkki ei saa Eesti Kongressist asja, kui ERR jätab ennast selle valimisest eemale. Küll peame täna tunnistama, et toona alanud poliitiline vägikaikavedu lõhkus eestimeelsete jõudude ühtsust ja tekitas asjatuid lisapingeid.
(Järgneb)

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised