-11.4 C
Rapla
Kolmapäev, 8 dets. 2021

President Konstantin Päts ja Raplamaa

Liivi Aarma

Raplamaaga seob Konstantin Pätsi konkreetselt tema esimese talu ostmise lugu, mis on kirjas 2018. aastal ilmunud Toomas Karjahärmi kõrgetasemelise monograafia “President Konstantin Pätsi poliitiline biograafia” esimeses köites (lk. 236, 237). Konstantin Pätsi soetatud maaomand Raplamaal on seotud tema noore ea kindla poliitilise otsusega pürgida Venemaa riigiduuma saadikuks.

Vene tsaar Nikolai II kuulutas 6. augustil 1905 välja vabadel valimistel kodanike valitava, kuid üksnes nõuandva funktsiooniga Riigiduuma asutamise manifesti. Kõrge varandusliku tsensuse tõttu pidi kandideerijal olema ette näidata kas suurmaaomand, linnakinnisvara, tööstus- või kaubandusettevõtted.
Konstantin Päts lootis saada koha valdade saadikuna. Üks kolmest Eesti saadikust pidi olema valdade valijate meeste poolt valitud kui tsaarivõimule truu talurahva esindaja. Rapla vallasekretäri Joosep Maksimi kaudu, kes oli Konstantin Pätsi mõttekaaslane ja sõber, ostis Päts Rapla valla Kodila mõisa Raka külas väikese Mäe, tänapäeval Mänsa talukoha. Seoses sellega arvati Konstantin Päts Rapla valla kohaomanike hulka. Monograafias toetub Toomas Karjahärm Rapla valla täiskogu ja volikogu koosoleku protokollile 10. oktoobrist 1905: kandidaatide hääletamisest võttis osa 147 kohaomanikku (nende seas ka Päts), 16 rentnikku ja 98 maatameeest. Konstantin Päts osutus ühehäälselt valituks. Samal koosolekul valiti riigiduuma valimiste esimesel astmel Rapla valla valijate meeste-peremeeste esindajaks cand. jur. Konstantin Päts ja maatute poolt vallakooliõpetaja Jaan Pits.
Järgnenud 1905. aasta sündmustega ja uue valimiskorra kehtestamisega tühistati eelmised valimiste tulemused, seega ka Pätsi valimine. Bernhard Linde kirjutas 1906. aastal, et Eestimaa vallad olid tahtnud riigiduumasse valida Konstantin Pätsi ja Otto Strandmanni, kes aga olid põgenenud välismaale ning seejärel kurjategijaks kuulutatud. Uus nuhtlusseadustik tegi kandideerimise võimatuks.
Rahvatraditsiooni järgi polnud Konstantin Päts Mäe talu külastanudki. Nii on Mänsa koha ostuloo juures kirja pannud Rapla gümnaasiumi ajalooõpetaja ja kodu-uurija Ester Kulagina. Arvatavalt ei saa see väide päris tõene olla, sest ostu-müügi leping sõlmiti kohapeal. Endine vana peremees võis saunas elada kuni surmani, see oli kauba sees. Väikesed maksud tulid vanal peremehel Hansul maksta, suuremad maksis Päts ise. Koha eest oli Päts maksnud endisele peremehele 250 tsaari kuldrubla. Omariikluse ajal ostis Pätsilt talukoha Parima-nimeline pere.

Konstantin Pätsi poliitiline biograafia

  1. aastal ilmus kahest köitest ja 1390 leheküljest koosnev president Konstantin Pätsi poliitiline biograafia, mille puhul kirjutas 25. aprillil 2018 Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter, et tunnustatud ajaloodoktorid Toomas Karjahärm ja Ago Pajur on viinud meie elulookirjanduse uude kaalukategooriasse. Lugejaile on autorid pakkunud süsteemikindlalt, loogiliselt üles ehitatud ja heas eesti keeles loetavaid ajaloolisi käsitlusi. Kuid igast kõrgetasemelisest uurimusest võib tähelepanelik lugeja leida midagi, mille puhul saab ta oma arvamust avaldada ja sõna sekka öelda, kui on tekkinud küsimusi ja probleeme.
    Tarmo Vahter pööras tähelepanu esimese köite eessõnas kirja pandud Toomas Karjahärmi ridadele: „Paraku pean tunnistama, et Pätsist kui inimesest ja tema intiimsemat laadi sisemaailmast olen suutnud kirjutada vähe.“ Pidades seda ausaks ülestunnistuseks, märkis Vahter, et Karjahärm ei täpsusta, mis teda kammitses, et ta president Konstantin Pätsi lapsepõlvest ja noorusest peaaegu mööda on läinud: noor Päts astub juba esimese peatüki teksti üheteistkümnendal leheküljel keiserlikku Jurjevi (Tartu) ülikooli. On aasta 1894 ja peategelane 20-aastane.
    Tarmo Vahteri sõnutsi oleks võinud vanematest, kodust ja lapsepõlvest siiski kirjutada, sest lapsepõli ja kodu on inimest vormiv aeg ja ruum, mis kuuluvad igasse biograafiasse. Ja eriti siis, kui seal leiduks mõni intrigeeriv ajalooline saladus. Nii oleksid lugejad oodanud Konstantin Pätsi monograafia esimeses osas uusi avastusi presidendi põlvnemise ja vanemate kohta, kuid autor Karjahärmi prioriteet on käsitluses kuulunud jäägitult perfektselt esitatud poliitilisele biograafiale.
    Õhku rippuma jäänud küsimused tekitasid huvi nende lahenduste leidmise vastu. Käesoleva uurimuse autor seadis enda ülesandeks lahendada Konstantin Pätsi ema siiani ajalooliseks saladuseks jäänud päritolu, nagu ka tuvastada uusi andmeid Pätsi suguvõsa varasemast ajaloost, millest siiani pole palju teada. 2019. aasta teisel poolel asus autor kirjandust ja ajalooallikaid uurima.

Pätsi suguvõsa pereloolisest kirjandusest

Konstantin Pätsi 2019. aastal ilmunud ulatuslikus Bibliograafias on märksõna „Pätside perekond“ all kolm nimetust, mis annab tunnistust vähese tähelepanu osutamisest kodu- ja noorpõlve teemadele. Bibliograafias puudub Fred Pussi 2008. aastal publitseeritud ülevaade Pätside suguvõsast, mis on tänapäeval üks vähestest originaalsetest uurimustest perekonna 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse ajaloo kohta. Puss tõstatab perekonna päritolu ja selle alguse kohta ridamisi küsimusi. Üks neist oli presidendi perekonna algkodu probleem – kas perekond on algusest peale olnud Paistu kihelkonnast Holstrest, kes olid esimesed selle pere liikmed jm.
Vanemate ja suguvõsa kohta ajaloolisi tagasivaatavaid artikleid on ikka avaldatud Konstantin Pätsi sünni- ja muudegi aastapäevade tähistamisel. Teema uurimise seisukohalt on olulised teated nii isa- kui ka emapoolsest suguvõsast ilmunud 1977. aastal Märt Raua monograafias “Riigiehitaja Konstantin Päts 1874-1956”. Isapoolse perekonnaloo lühiülevaate on autor koondanud pooleteisele leheküljele, kuid emapoolse perekonna kohta konstateeris autor igasuguste dokumenteeritud andmete puudumist.

Presidendi pereloo käsitluse alusepanijatest

Analüüsides Toomas Karjahärmi monograafia perekonnaloo allikakasutust, nähtub, et siin prevaleerivad perekonna varasema perioodi ajaloo allikate seas kaks nn eestiaegset uurimistööd. Esimene on hoolsa arhivaari Tiido Lauri 1926. aastal käsikirja jäänud adrarevisjonidest

ja hingeloendustest kogutud väärtuslikud teated Holstre kui Pätside sünnipaiga ja perekonna kohta ning teine 1934. aastal Pätsile pühendatud üldteoses Rudolf Stokeby (1936. aastast eestistatult Järvo Tandre) artikkel Pätsi põlvnemisest. Nimetatud kirjatööde andmed on olnud aluseks paljudele autoritele, ka Märt Raua käsitlusele. Fred Puss kirjutas juba 2008. aastal kahetsusega, et olenemata kaasaegsete uurimisvõimaluste avardumisest toetutakse ikkagi enamasti neile kahele autorile, niisiis ka Karjahärm oma monograafias.
Arhivaar Tiido Lauri († 1930) koostatud Pätsi esiisade sugupuu ajaloo allikaid jälgides torkab silma kirikuraamatute puudumine, kuigi autor on plaaninud neid kasutada. Ajaloos tagasi vaadates saab tõdeda, et 1920-ndatel aastatel ei olnud varasemate sajandite kirikumeetrikat võimalik kasutada kohe ja kiiresti, isegi vaatamata sellele, et Liivimaa Lõuna-Eesti ala kirikutest hakati kirikuraamatuid kaootiliselt Riiga koguma juba enne Eesti iseseisvumist ning anti üle Eesti iseseisvuse algaastail. Kuid täna on teada, et mitte kõikide Lõuna-Eesti koguduste arhiivid ei jõudnud nii aegsasti keskarhiivi. Ka Pätsi suguvõsa koostamisel vajalik Paistu kirikuarhiiv jõudis alles 1941. aastal Keskarhiivi, mis selgitabki asjaolu, et Tiido Lauri uurimuses puudusid kirikumeetrika andmed. Avalikku arhiivi jõudnud kirikuarhiive ei olnud tihti suudetud nende kasutuseks kohe korrastada.
Ajalooprofessor Sulev Vahtre hoiatas Tartus ajalootudengeid juba 1960-ndate aastate lõpul, et hingeloendeis on enamasti inimeste vanus ümardatud, mistõttu on sünniandmed tihti ebatäpsed ja need tuleksid kirikumeetrika järgi üle kontrollida. Tänapäeval prevaleerivad ikkagi endiselt ebatäpsed andmed hingeloenditest, seda ka uues monograafias. Karjahärm on usaldanud teeneka arhivaari Tiido Lauri oma aja pitserit kandva töö andmeid ka tänapäeval. Paistust pärit bioloog Mati Laane harrastusajaloolase genealoogina on asunud üles noppima ka Pätsi perekonna vigaseid daatumeid, neid õigete kirikumeetrika andmetega asendama ning ise uusi esitama. Toomas Karjahärm ongi kasutanud ühe allikana Laane 2014. aastal peetud konverentsi ettekandel põhinevat teksti.

Presidendi esimestest esivanematest

Toomas Karjahärm (2018:11) annab juba eessõnas ülevaate presidendi kohta kirjutatust sõnadega: „Ei saa väita, et Pätsist on kirjutatud vähe või et tema poliitiline elulugu on meile tänasel päeval täielikult tundmatu.“ Pätsi põlvnemisest ja perekonnast kirjutatu kohta (Karjahärm 2018:12) toob ta välja nimepidi rea autoreid nende töid detailsemalt iseloomustamata: Tiido Laur, Rudolf Stokeby, Matti Päts, Küllo Arjakas, Mati Laane jt.
Presidendi isapoolse suguvõsa algust alustas Toomas Karjahärm Rudolf Stokeby 1934. aastal ilmunud Konstantin Pätsi põlvnemise andmetel. Stokeby alustas suguvõsa ajaloo käsitlemist Pätside perekonnaringis tollal käibinud suulise pärimusega, kus räägiti Holstre mõisa veski jõukast möldrist, keda Piisko hüüdnime all (möldri eesnime Stokeby ei teadnud) olevat tuntud juba suurest nälja-ajast, kes jaganud veskis nälgivale rahvale pätside kaupa leiba, saades endale hüüdnime Päts. Stokeby on Põhjasõja-järgselt nälja-aja paigutanud 1717. aastasse, millal Holstre talupojad saatsid Vene keisrile saagiikalduse tõttu abipalvekirja (Laur, 1926:11,12).
Käesolevalt ei ole siiski uurijatel kirikumeetrikast sellist isikut (või paika?) õnnestunud leida. Piisko möldri legendi ei pea ka Fred Puss tõeseks, sest vaevalt 1717. aastal juba vanaks möldriks nimetatud Piiskol võis kolmkümmend aastat hiljem (vähemalt ühe sugupõlve jagu hiljem – L.A.) sündida poeg Hans, keda Stokeby pidas Pätside esimeseks eellaseks. Hans oli täpsemalt teada juba 1795. aasta hingeloendist arhivaar Tiido Laurile, kes arvutuste järgi pidas tema sünniaastaks 1747. aastat, mida arvas õigeks ka Fred Puss.
Puss sidus Piisko poja Hansu Paistu abielumeetrikast leitud sissekandega, kus 15. novembril 1775 abiellus Pirmastu möldri (varasematele uurijatele seniteadmata isiku) Hindriku vend Hans Evaga, Kibe Märdi Jaagu tütrega. Puss lisas, et avastamishetkel 2008. aastal olid need vanimad Pätside esiisa Hansu kohta leitud kindlad andmed. Autor märkis veel, et tal ei ole teada kedagi, kes oleks pärast Tiido Lauri uurinud eraldi Pätside suguvõsa algust. Nagu ka Fred Puss pidas nimetatud sünniaastat õigeks, edastas selle ka Toomas Karjahärm oma monograafias.
Nii alustas Rudolf Stokeby Pätside suguvõsa käsitlemist Piisko poja Hansuga (olevat elanud aastatel 1747-1796). 2008. aastal kirjutas Fred Puss, et seni pole uurijatel õnnestunud suguvõsast välja selgitada ühtegi Pätside perekonna eelnenud põlvkonda, lisades, et arhiiviallikad näitavad pigem seda, et möldritest vennad Hindrik ja Hans olid Holstresse tulnud hoopis mujalt.
Nii ei ole tänaseni käibivale Piisko legendile ajaloolased, ka Toomas Karjahärm leidnud toetust Paistu kirikumeetrika andmetest (säilinud 1710. aastast). Huvitav on aga Tiido Lauri väljakirjutus rootsiaegsest 1682. aasta vakuraamatust, kus uurija oli kirja pannud isiku Ritz Paetz. Lahendamata probleemidele suunas Fred Puss oma uurimisülesanded. Ta otsis Paistu kirikuraamatutest vendade Hindriku ja Hansu sünnikandeid, kirjutades, et Paistu kirikuraamatutest nende sünnisissekandeid sellest ajast otsides (ligikaudu hingeloendite järgi arvutades sündisid vastavalt 1742 ja 1747) „ei leia me ühtegi sellenimelist vennapaari, kellel oleksid samad vanemad“. Sellest kujunes autoril arvamus, et Pätside esivanemad polegi Holstrest pärit ning tulid sinna väljastpoolt Holstret.

Põlvkonnad enne Piisko Hansu

Käesoleva loo autori uurimistulemustest on siiski selgunud, et Tiido Lauri andmetest lähtunud Pätside suguvõsa esimeseks möldriks peetud Hansule eelnes Paistu kihelkonnas vähemalt neli vanemat põlvkonda. Ja juba aastaist 2016-2017 on geni.comi lehekülgedele lisatud kõnesoleva Hansu isa Hans (1716 – 25. III 1756) (https://www.geni.com/people/Pirmaste-M%C3%BCller-Hans/6000000046745265860) ja viimatimainitu isa Piisko Päts, eesnimega Johan (u 1785 – 10. III 1745), https://www.geni.com/people/Pirmaste-M%C3%BCller-Hans/6000000046745265860) andmed. Andmed lõpevad Mölder Hansuga, kelle kohta ei tea lisaja lisaandmeid, pannes ta Piisko Pätsi isaks (mis on valed andmed) ja märkustes on ta lisanud – Hans oli Johani kasuisa (õiged andmed) https://www.geni.com/people/M%C3%B6lder-Hans/6000000050141546046).
Käesoleva loo autori andmetel olid Pätside soo meesliini esimesteks esindajaiks 1682. aastal kirjas olnud Pirmastu poolmõisa mölder Ritz (Laur 1926:7), kes suri 1710 katku. Temast jäid järele Pirmastu möldri lesk Kadri († 1722) koos poegade Hansu ja Johaniga. Kadri abiellus Hansuga ( † 1728 u 60-aastaselt), keda hakati kutsuma Pirmastu mölder Hansuks. Teda on märgitud 25. novembril 1716 kasupoja Johani abielu registreerimisel.
Holstre mõisa naabruses paiknenud Pirmastu mõisa kohta kirjutas Fred Puss: „1724. aasta maarevisjonist võime lugeda, et mõlemad mõisad, st Pirmastu, mida loeti tollal eraldi, ning Holstre.” Tegelikult on 1724. aasta adrarevisjonis siiski selgelt kirjas, et Holstre mõisa alla kuulus Pirmastu poolmõis Pirmaste Hoflage. Seega oli Pirmastu kõrvalmõis/poolmõis iseseisev hoonetekompleks, mis paiknes peamõisa hoonete kompleksist üsnagi kaugel põhja pool.

  1. aasta adramaarevisjonide järgi oli Pirmastu möldriks Johan († 10. II 1745 Pirmastus). Pirmastu veski all elanud Johan pidas kasuisa eluajal sealsamas kingsepa ametit ning oli abiellunud 1716 Supsi Juhani naise õe Annik/a/ga. Perre sündisid vähemalt kolm poega ja kaks tütart, nimeliselt Hans, Peter, Epp, Jakob ja Kadri. Fred Puss ei olnud teda tuvastanud, küll oli ta 1744. aasta veski olukorda iseloomustanud sõnadega – “Pirmastu veski oli jätkuvalt vana ja ripakil.“ Tõepoolest on kirjas, et Pirmastu kõrvalmõisa veski oli kokku kukkumas, kui samas oli Raasillale ehitatud uus veskihoone. 1738. aasta revisjonis oli Pirmastu veski tituleeritud veel kasutamiskõlblikuks. Alles 1751. aasta revisjoni ajal on mõlemad veskid olnud pidevalt heas seisukorras ja möldriteks on märgitud Heinrich Johann Jacobsohn ja Hans.
    Johani ja Annik/a/ esikpojast Hansust (sündinud 12. aprillil 1719) sai isa surma järel järgmine Pirmastu mölder. Hansul († 25. III 1756) ja tema Loodi mõisast pärit naisel Tarto Andrese tütar Epul sündis perre kuus last: Pirmaste Peeter ja Kadri (kaksikud), Heinrich/Hindrek, Hans (sai Loluveski möldriks), Ep, An ja Kadri. Lesk Epul sündis teise abikaasaga veel tütar Mari.
    Fred Pussi uurimuses leitud vennad Hindrek ja Hans olidki selle pere kaks poega, kuid Puss ei leidnud nende sünni- ega abiellumisandmeid, nagu ka teisi perre sündinud lapsi. Vanim poeg Hindrek sündis 24. III 1746, pidas järgmisena Pirmastus möldri ametit, oli surres ainult 41-aastane († 30. VIII 1787 Pätsi Petsi Hendrik). Hindreku noorem vend Hans, kelle sünniaastaks hingeloendite järgi oli arvestatud 1747, oli eelmistele uurijatele teadaolev esimene Pätside esivanem. Käesolevalt on teada tema täpne sünnikuupäev – 29. september 1748 (mitte 1747) ja täpne surmakuupäev – Petsi Hans suri 11. märtsil 1798 (mitte 1796. aastal). Andmed Hansu manalateele mineku aastast 1798 olid olemas Fred Pussil, kuid tal ei olnud kirjas surma täpset kuupäeva. Puss oletas Hansu töötamist venna Hindreku abilisena Pirmastu veskis. 1779. aasta kohta kirjutas Puss, et Hansu poja Ado sündides olid vanemateks Loluveski Lollo weske Hans ja Eva. Miks Hans venna veskist lahkus, polnud Pussile teada.
    Hoolimata sellest, et Stokeby pidas Hansu esimeseks teadaolevaks Pätsi nime kandvaks möldriks, ei ole siiani kusagil perekonna hüüdnime Piisko ette tulnud. Nimede saksakeelne kirjaviis on põhjustanud Fred Pussil nimede väljalugemises ühe vea. Ta arvas olevat leidnud Pätsi erineva nimekuju, mille kohta kirjutas: „huvitav on see, et Pirmastu mölder kandis lisanime Perts“, mille lühenemisest olevat Pätsi nimi tekkinud.
    Saksapäraselt kirja pandud lisanimi „Päts“ oli juba 18. sajandi lõpul küllaltki varieeruv – kirjaviisiks nii Pets, Paetz, Paez või Paets. Kontrollides uurija Pussi välja toodud allikaid nime Perts esinemisest, saab väita, et neis allikates on nimekirjutus Paets vääralt välja loetud. 1802. aasta abielumeetrikas mainitud Pertsi nime taga on hoopiski kirjas Perthi Andres. Ka käesoleva uurimistöö autor ei ole Pertsi nime allikates kordagi kohanud. Paistu kihelkonnas perekonnanimede andmist kajastavas 1826. aasta hingeloendis ei esine ühtki perekonda, kellele oleks pandud perekonnanimi Perts. Omaaegsed kirjutajad on tihti kirjutanud kiiresti, tähti lohakalt erineva kirjutamiskiirusega välja kirjutades. Autor leidis 1795. aasta hingeloendist lohakalt kirjutatud ae tähe ühendiga Pirmastsche Müller Paetzi Hinrick. Sõnas Pätsi Paetz ei ole kirjutatud esimeses silbis er (saab võrreldes r-tähega sõnas Müller). Sama isik on Paistu kirikumeetrikas Pirmastu mölder Hindrik, kes oli surmameetrikas kirjas kui 1787. aastal maetud Pätsi Hindrik. Pätsiveski nime
    „rändamisest“

Kummalisel kombel on 1782. aasta Holstre mõisa hingeloendit kasutanud Märt Raud eesti-aegses kirjutises, kuid tänapäeval ei ole need arhiividesse jõudnud. Sellest on kahju, sest seal võis leiduda mõlema venna – Hindreku/Heinrich ja Hansu Pätsi Paetz kohta kindlasti enam väärtuslikke andmeid kui nüüd meil teada. Kuigi järgmises 1795. aasta hingerevisjonis on esitatud andmeid eelmisest loendusest, ei korva need puuduvat originaali täielikult, kuna järgnenud revisjonis ei ole enam kirja pandud vahepeal surnud väikelapsi, taludes olnud ja lahkunud sulaseid jt. Fred Puss on küll optimistlikum, väites, et 1795. aasta hingeloend sisaldab kõiki eelmise revisjoni andmeid.

  1. aasta hingeloendis on 18. sajandil levinud eesnimega Ritzo talusid Holstre mõisa all ohtralt ning üks neist oli Pätsi Paetzi Ritzo Abrahami talu (kohanumber 39), paiknes lõuna pool Holstre mõisa. 1682. aastal oli Pätsi Ritzo üks esimesi kirjas olnud presidendi esivanemaid. Vendadest möldrid Pätsid – Hindrek ja Hans – on sellel hingeloendusel mõlemad kirjas manalameestena. Millegipärast leidis arhivaar Tiido Laur 1795. aasta hingeloendeid uurides ainsana vaid Holstre mõisa Loluveski (kohanumber 105) koos möldri Hans Pätsi, tema naise Eva ja nende kuue pojaga (esimene poeg Jaak oli väikelapsena surnud ja edaspidi on allikates nimetatud vaid viit venda). Tiido Laur ei olnud kummalisel kombel 1795. aasta hingeloendist leidnud Pirmastu veski kirjet, mistõttu see puudub tema käsikirjas.
    Rudolf Stokeby, kes ise hingeloendeid ei uurinud, pidas Tiido Lauri väljakirjutatud andmete põhjal Loluveskit ainsaks ning algseks Pätsiveskiks. Stokeby tekitatud veski nimeprobleemi ei olnud Fred Puss tähele pannud. Ometi on sealt alguse saanud Stokeby konstrueeritud äraspidine ajalooline kirjeldus. Nimelt olevat mölder Hansu surma järel (1787) tema samanimeline poeg Hans millalgi siirdunud Loluveskist (allikas Hollusche) Pirmaste veski möldriks. Temaga koos oli Lolust lahkunud kogu perekond. Pirmaste veski möldriks siirdunud Hansuga olevat läinud Stokeby sõnutsi sinna kaasa ka Lolu veski nimetus „Pätsiveski“. Seega olevat nimi kandunud Pirmastu veskile üle ja nii jäänudki Stokeby ülevaate koostamise ajalgi Pirmastu Pätsiveskiks.
    Mellini atlases 1798. aastal on paigutatud viis vesiveski tähist: Raasilla veski kõrtsiga Rasil, Pirmastu vesiveski Pirmast, Loluveski (kirjas kui Lodi), Villaro Willaro vesiveski ja Viidiku Widiko vesiveski. Viisumõisas ei ole kirjas vesiveski märki.
    Tänapäeval kinnitavad ajalooallikad kahtluseta, et Pätsiveski asupaik oli läbi 18. sajandi Pirmastu karjamõisa all. Möldreid nimetati mõisamöldriteks. Tegelikkuses oli presidendi vaarisa Johani (sündinud 1788) vanem vend Hans Päts mingi aeg liikunud Lolu Hollus veskist oma isaisade Pirmastu veskisse, mida ajalooallikates on siis ainukesena kutsutud Pätsiveskiks. Stokeby konstrueeritud ajalugu ainult ühe veski andmetel on viinud lugejaid siiani segadusse ja seda on järgitud mitmes Pätside kohta kirjutatud käsikirjas. Üheks selliseks on 2007. aastal ajakirjas Kultuur ja Elu ilmunud Elmar Joosepi artikkel Sugupuu kui süüdistus alus teises osas pealkirjaga Eesti esimese presidendi sugupuu seosest repressioonidega, kus on kirjas Pätsiveski (tegelikult Holuste veski – L.A.) mölder Hans (1747-1796) ja tema vanim poeg Hans (1782-1835), kes tegutses möldrina naabervallas Pirmastes, nüüd Holstrega liidetud).

Pätsiveski omanikud XIX sajandi keskpaigani

  1. aasta hingeloendis veel kirjas olnud möldrid vennad Hendrik ja Hans surid 18. sajandi viimastel kümnenditel, nende lesestunud naised abiellusid teist korda.
    Loluveski möldri Hans Pätsi surma järel (†1798) abiellus lesk Eva teist korda 1798 Pirmastus sulaseks olnud Koordi talust pärit Andres Rekandiga. Rekandi nimi oli Holstres kasutusel 18. sajandi algusest, üks nende perest oli ka olnud Paistu kiriku köster. Loluveski möldriks said endise peremehe pojad, kellest täiskasvanuks said viis (väikelapsena surnud Jaaku hiljem laste loetellu ei arvestatudki). Täiskasvanuks saanud järgmine poeg Ado oli Loluveski möldriametis, tema surma järel (1779-1811) sai möldriks järgmine vend Hans (1782-1834). 1811. aasta hingeloenduses oli tema surnud venna Ado järel Loluveski Hollus möldrina kirjas. Loluveski möldri Hansu pere kirjas olid veel tema vennad Hendrik (1785-1848), Johan (1788-1851) ja Peeter (1790 – ?, värvati 1811 nekrutiks, seejärel teadmata kadunud).
    Pirmastu veski möldri Hindriku († 1787) ja tema naise Epu lapsed olid tütred Ann (vaderiks isavend Hans), Epp, Tio ja Eva ning poeg Hans (vaderiks oli Pirmastu kõrtsmiku naine Epp). Lesena abiellus Els Varese Hansu Märdi tallu. Paistab, et enamik sündinud lastest surid väikelastena, seetõttu on Pirmastu järgmiste veskipidajatena nimetatud Hindriku vennapoega Hansu (Pirmastu möldrina kirjas poeg Johani sündimisel 1788), kuid 1805. aasta vakuraamatu järgi pidas Pirmastu mõisa veskit Hofsmühle Els oma mehe Ennuga.
    Pirmastu veski oli 1811. aasta ja 1816. aasta revisjonikirjades sulase Johanni käes († 1815), kes võis olla ühe Pätsi peres sündinud tütre mees. Tõene ei ole Tiido Lauri väide (tema järel on seda väitnud Stokeby ja Karjahärm), et Pirmastu veski läks pärast 1819. aastat võõraste kätte ning perekond paisati laiali. Tegelikult oli Pirmastu veski küll mõnda aega (veel identifitseerimata isik) Johanni käes, kuid 1826. aastaks oli Hans Hansu poeg Päts Holstre mõisa Loluveski Holluse veskist üle viidud Pirmastu möldriks. Tema vend Heinrich perega (abikaasa, neli poega ja kaks tütart) olid Luiga Jaani Matzi tallu sulaseks viidud (talunumber 95), hiljem Puhja kihelkonda liikunud. Paistab, et Lolu Holluse veskis võis juhtuda õnnetus (põles maha?) ning mõisa loendis oli veskikoht inimestest tühjaks tehtud. 1834. aastal oli Lolu Holluse veskil hingeloendis kohanumber olemas, kuid kirjes korrati eelmise revisjoni inimestest tühjaks jäetud andmeid (seega veski ei tegutsenud).
  2. aastaks sai Pirmastu möldri Hans Hansu poja perekond perekonnanimeks Päts (kirjapildilt Pets). Hansu vend Johan (Konstantin Pätsi vanavanaisa) sai perekonnanime Holstre mõisa all koos vendadega hoolimata sellest, et Johan oli üle viidud Õisu mõisa Kaarli kõrvalmõisa Karlsberg hingekirja. Talle pandi eestipärase kirjapildiga perekonnanimi „Päts“, s.o ä-ga kirjutatult. Huvitavaid andmeid Johani kohta tõi teaduskäibesse Tiido Laur hingeloenditest – tema teenimisest 1812. aastal maamiilitsas koos venna Peetriga (kui prantsus, s.o Napoleon Moskvas käis) ja vabaduskirja saamisest. Maamiilitsas teeninud Pätsi Johan oli 1816. aasta hingeloendis kirjas märkusega – ta oli erru lastud ja kodukogukonda tagasi tulnud. 1826. aasta hingeloenduses on kirjas, et ta läks üle Õisu mõisa kogukonda vastavalt Liivimaa Kroonupalati käsukirjale 20. novembrist 1826. Johan Pätsi ühes perega üleviimist Õisu mõisa Kaarli poolmõisa on Tiido Laur hoolikalt dokumenteerinud, tehes Riias Liivimaa Kroonupalati originaaldokumentidest ärakirjad. Dokumentide sisuks on erusõjamehe Johan Hansu poeg Paetzi Holstre talupoegade maksukogukonnast väljakirjutamine ning maksuvaba põllumehe (maaharija) seisuse kinnitamine Ackerbauer vastavalt keisri 22. augusti 1826 armukirjale. Johan Päts oli 1826. aastal ise juba Kaarli mõisa hingeloendis.
  3. aasta hingeloendis oli Pirmastu veski all kirjas Hans Hansu poeg Pätsi perekond, kusjuures peremeheks oli juba 31-aastane poeg Ado naise Reeda ja lastega, pere all oli veel isa Hans naise Mari kolme tütrega. 1839. aasta kaardil Raasillal enam veskit ei olnud. 1850. aastal oli Lolu Hollus veskist saanud Hansu veski Hollust jetzt Hanso Mühle (N 105). Pirmastu veskis Pirmasto Mühle oli kirjas veel mölder Hans Pätsi noorim poeg – 17,5-aastane Jaan Päts, kuid peremeheks oli seal Jakob Kärb/Kerb perega.
    Siinkohal pole huvituseta ära märkida, et Pätsiveskit ümbritsesid Viljandi õigeusu koguduse valdused ilmselt selle koguduse loomisest alates. Kuna tegemist oli kroonumõisaga, paistab tõene, et kroonu eraldas Lõuna-Eestisse õigeusu tuleku aegadel Pirmastu karjamõisa koos maadega Viljandi õigeusu koguduse toimetulekumaaks. Siinkohal saaks meenutada Tahkuranna kroonumõisa maade andmist 1870. aastal õigeusu kirikule, s.o Pärnu linna kogudusele praostimaaks 77 tiinu, Tahkuranna kogudusele preestrimaaks 147 tiinu jne. Mõisast anti rahvale ainult kaks talu, needki mittekohalikele elanikele. Ühe neist sai Konstantin Pätsi isa. Tänapäeval kannab talu Põldeotsa nimetust, kuid tookord oli selle tähiseks krundi number. 19. sajandil ja 20. sajandi algul ei ole Põldeotsa talu kusagil kirjas. Tahkuranna valla nimekirjast aastatest 1873-1876 ei leiagi Pätsi talu ja selle elanikke.

Vaarisa Johanist isa Jaaguni/Jakob

Vaarisa Johan elas 1826. aastal Kaarli mõisa metsavahi talus metsnikuna Forster, milline amet on tal märgitud ka kirikumeetrika andmetes. Alates 18. sajandi lõpust valvas metsi Venemaal metsnik, sisuliselt metsaülem, kel oli juba ka metsanduslikke teadmisi, olles riigimõisate metsade metsajärelevaataja, aga ka jahindusega tegeleja. Presidendi vaarisa Johan Päts oli abiellunud 1814. aastal Kibbe Jüri tütre Reedaga, kes suri 11. detsembril 1842 Heimtali mõisa Ramsi talu majulise Johan Pätsi naisena 55-aastaselt nälja?paistetusse Geschwulvst. 1837. aastal läks Õisu mõisa metsnik Johan Päts Heimtalu mõisa suure Lütre talu peremeheks abikaasa Reeda ja lastega: Eva, Hans, Mari, Johhan, Tõnis ja Henrik.
Johan Päts sai 13. veebruaril 1851 Heimtali mõisa Karksi küla Ärivälja talu elanikuna 66-aastaselt surma omaenda püssist saadud lasust (ilmselt jahipidamise käigus juhtunud õnnetus). Johani poeg Hans oli sündinud 1. detsembril 1819 Holstres ja abiellunud Heimtali mõisa Villeme talust pärit Mall Viirakuga (sünd. 27. aprillil 1821, surnud u 1873-1875 tütre juures Peterburis?). Nende poeg Jaak sündis 27. aprillil 1844 ema Malle isakodus Villemel, mitte 17. novembril 1841, nagu Konstantin Pätsi venna Voldemari mälestuste raamatus on kontrollimatult trükitud. Huvitav fakt on nende kohta kirjas veel Viljandi õigeusu kiriku meetrikas, kus koguduse liikmed Hans ja Mall Päts lastega olid aastatel 1859-1863 kirjas nende Rabina talu järgi, tegelikult elas pere Viljandis.
Trükis ilmunud kirjutistes, nagu Stokeby “Konstantin Pätsi põlvnemine”, Voldemar Pätsi “Mälestustes”, aga ka Õ.-T. Bökeli kirjutises “Konstantin Pätsi ema, isa ja kodu”, on märgitud Jaagu ehitusmeistriks õppimise juures lisaks isale veel ka kaheaastast õpiaega arhitekt Kuleke?, või Kulicku?, või Kuulekese? juures. Nime ortograafiast lähtuvalt võiksid nimevariandid viidata enam vene päritolu ehitusmeistri juures õppimisele, kuid tegelikult oli tegemist Viljandis ehitusinsenerina Zivilingenieur ametit pidanud baltisaksa päritolu Reinhold Ludwig Guleke´ga, kes ise oli sündinud Lätis Väike-Salatsis Eesti piiri lähedal 1834. aastal. Viljandis teenis ta ehitusmeistrina 1865. aastast alates, kuid juba 1871. aastal lahkus pere Berliini.
(Järgneb)

spot_img

2 KOMMENTAARID

2 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Fred Puss
14/05/2021 18:33

Esitan viited vaid ühe minu “vea” kohta. https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1865.3.209/3:93?1282,1470,428,230,0 on selgelt kirjas Pertzi ning https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1286.2.8:22?1312,424,235,84,0 on kirjas Pertsi (vrd paar rida allpool rea algul Subsi, kas see on ka tõesti Subhi? 😀 ). Samas on Aarma andmetes nii mõndagi huvitavat, sest töö maht on olnud suur, millele mina ei pretendeerinudki.

Fred Puss
14/05/2021 18:40

Tegelikult ühe veidi kummalise viite minu tööle selgitan ka lahti. Aarma kirjutab, et “Fred Puss on küll optimistlikum, väites, et 1795. aasta hingeloend sisaldab kõiki eelmise revisjoni andmeid”. Kirjutasin 2008. aastal: “… 1782. aastal koostatud hingeloendist. Too loend ise pole küll säilinud, kuid järgmine, 1795. a oma, sisaldab ka kõiki selle andmeid.” See on fakt, mida ei ole põhjust segada vahemikus 1782-1795 toimunud sündmustega (nt sündinud ja surnud laste andmed), mida kahtlemata 1795. a HL ei sisalda, nagu pole sellist arvamust ka põhjust mulle külge pookida. See on allikate elementaarse tundmise ja tõlgendamise, mitte minu tsiteerimise teema.

5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised