Raplamaa Omavalitsuste Liidu eestvõttel läinud reedel korraldatud raudteepäev oli kindlasti kogu Eesti kontekstis väga oluline sündmus. Selles mõttes, et nii esinduslikku arutelu, kus ühte ruumi on kokku kutsutud nii palju raudteega ühte, teist või kolmandat moodi kokku puutuvate instantside esindajad, pole varem teadaolevalt peetud.
Esinemistest võib järeldada, et tegelikult oli vajadus niisuguse kokkusaamise järele juba ammu ja suurem osa seni alles õhus hõljuvaid küsimusi oleks samuti pidanud juba lahendatud olema. Võib ju öelda, et nii suure projekti puhul, nagu Rail Baltic (RB) seda on, ei saagi kõike kohe ette näha, et kõigepealt piiritletaksegi üldisemad teemad ja tullakse siis järk-järgult allapoole. Nii jäävad detailid paratamatult lõpuni lahendusi ootama. Paraku, nagu teame, peitub saatan just nimelt detailides ja nendega venitamine tähendab segadust.
Üks suur, tänaseni üheselt mõistetava vastuseta küsimus on ikka üleval. Nimelt see, kelle jaoks seda raudteed tegelikult rajatakse, missuguseid ühiskonnas esinevaid probleeme see tulevikus lahendama hakkab või milliseid probleeme hoopis kaasa tuua võib.
Tunnistagem, et selle projekti ümber on olnud kogu aeg hämamist. Päris alguses räägiti, et Rail Baltic toob kiirrongid, mis viivad meid mõne tunniga Euroopa südamesse, ilma et see regionaalset raudteeliiklust kuidagi häiriks. Õige varsti selgus, et kindel ei või milleski olla. Eelkõige just seetõttu, et projektiga tegeldakse erinevatel tasanditel, mis tegelikkuses üldse kokku ei puutu. Olukorda utreerides võib jääda mulje, et iga selle tasand kavandab oma raudteed ja lahendab kitsalt ainult endale mõistetavaid probleeme.
Kui siit alguse juurde tagasi tulla, oli ilmselt viimane aeg kõik RB-ga rohkem või vähem tegelevad instantsid kuskile kokku tuua ja koos rääkima panna. Iseküsimus, kas see on omavalitsuste või mõne ministeeriumi kohustus. Aga hea, et keegi seda nüüd ometi tegi. Sest muidugi on otseühendus Berliiniga oluline ja väga võimalik, et sisse-välja vedamist vajavat kaupa on meil ka piisavalt ühe suure rahvusvahelise trassi toitmiseks. Ei hakka praegu vaidlema. Aga selle kõrval, ja see peab olema nagu aamen kirikus, ei tohi seniste reisijate vajadused karvavõrdki kannatada või ahistatud saada. Olgu jutt siis kohalikest peatustest või teel liikuvate rongide hulgast ja sõidugraafiku tihedusest.
Võib-olla ei kõla just väga populaarselt, kuid me vajame uut raudteed eelõige sellepärast, et oluliselt vähendada autode hulka, andes seeläbi maakera kopsudele pisut kergendust ja lükates nii üleilmset katastroofi natukene kaugemale. Selle peatamisega ei saa ahnetest, enesekesksetest ja sageli väga rumalatest isenditest koosnev inimkond niikuinii hakkama.
