Mari Tammar
“Peegel karu silmades” Kirjastus: Rahva Raamat 2020
Lugesin läbi Rapla poisi Romet Vaino raamatu “Peegel karu silmades”. Kogu austuse juures tahaksin koolivennale kirjutada hea arvustuse ja suures plaanis see ongi hea raamat, mille lugemine kellelgi mööda külge maha ei jookse, aga sellel raamatul on ka päris mitu “aga”.
Romet Vaino on Rapla Vesiroosi gümnaasiumi lõpetanud noormees, kes tänaseks on oma kutsumuse leidnud matkajuhi ja looduse entusiastina. Võib-olla olete näinud teda “Osooni” saates räätsadega üle talvise raba kõndimas ja siis ühes saatejuhiga jäisesse rabalaukasse sulpsamas? Oma rohkem ja vähem pöörastest rabaelamustest on ta rääkinud ka saates “Hommik Anuga”. Nüüd on valmis saanud tema esimene raamat, mida ta siiski päris enda omaks ei pea. Raamatu “Peegel karu silmades” on nimelt kokku pannud ja välja andnud ajakiri Edasi, kuhu Romet on 2017. aasta sügisest artikleid kirjutanud. Sellesse, millised tema artiklid ja mis järjekorras raamatusse valitud said, Romet ise ei sekkunud.
Tegemist on artiklikogumikuga, mille peatükid ei ole seega algul mõeldud järgemööda lugemiseks. Ka raamatuesitlusel Rahva Raamatus ütles Romet, et seda raamatut võiks pigem lugeda tükati siit ja sealt ja vahepeal sootuks käest ära panna. Mina lugesin selle raamatu läbi kaanest kaaneni ja võib-olla sellest minu “agad” algavadki.
Raamatu avalooks on valitud lummav lugu sellest, kuidas Romet lülitas kolmeks ööpäevaks oma mobiiltelefoni välja ja läks üksinda inimtühja Agusalu rappa. Lugejatena saame jälgida, kuidas ta need kolm ööpäeva mööda rabamaastikku rändab, sööb, magab ja mõtteid mõlgutab. Rännakul on teda saatmas kummituskarud – nagu ta neid ise tabavalt nimetab. Ta näeb karu(de) jälgi ja neist maha jäänud “pohlakooke”, ent karu ennast mitte. Arvestades raamatu pealkirja, on pidevalt õhus tunne, et nüüd see juhtub, nüüd kohe satub Romet karuga silmitsi, aga…?
Kui esimene lugu juhatas meid sügisesse ja pisut sompus rappa, siis kohe järgmises loos hiilime kevadises varahommikus keset tetrede pulmamängu. Saanud pisut sooja naha vahele, pillatakse lugeja järgmises loos jaanuarikuusse, sealt edasi veebruarisse, siis tagasi novembrisse ja sealt äkitsi hoopis valgete suveööde lumma. Jääb pisut segaseks, mis loogika alusel on toimetaja need artiklid järjestanud. Loodusraamatule iseloomulikult võinuks kulgeda meie rännakud mööda aastaringi. Nii saanuks me ühes Rometiga sisse elada talvekaamosesse ja ärgata ekstaasi pakkuvas kevades, ent seda võimalust meile ei pakuta.
Samuti pole meil võimalik jälgida Rometi kui kirjamehe küpsemist, sest artiklid pole kronoloogilises järjestuses. Nii liigume lugejatena nii sisult kui ka vormilt ebaühtlasel pinnasel. (Kes teab, võib-olla oli see toimetaja eesmärk panna meid tundma nagu liiguksime rabas?) Küllap on lugude järjestuses oma loogika siiski olemas, et üks mõttelõng jõuab justkui loogiliselt teiseni ja nii tekib nopitud marjadest pärlikee, ent seda loogikat mina ei tabanud. Siin-seal vajanuks ka lauseehitus keeletoimetaja tugevamat kätt.
Kui liikuda vormist sisu juurde, siis jutustada Romet oskab. Oma mahlase ja kujundliku keelega suudab Romet maalida lugejate silmade ette väga eredad loodusvaated ja panna lugejaid tundma, nagu ujuks me koos temaga suveöises või talvekaredas rabalaukas. Isegi sügisese kõdu lõhna või hullutava sookailu hurma suudab ta lugeja ninna manada. Samuti on väga tore lugeda neid lugusid, mis temaga loodusmaastikel juhtub või jääb juhtumata, ja mida tema kliendid, sh välismaalased, on tema matkadel rääkinud.
Kui ta langeb aga mõtisklustesse, miks inimesed piisavalt looduses ei käi, kuidas kaasaegne ühiskond on loodusest võõrdunud ja mida loodus võiks tänapäeva inimesele pakkuda, see lumm kaob. Need mõtted hakkavad end loost loosse kordama ja jäävad kuidagi pinnapealseks. Võib-olla noorele, trendikale linnainimesele mõjuvad tema need arutlused äratuskellana, aga inimesele, kes on juba loodusega sõber, need midagi väga uut ei paku.
Ja siis on veel üks “aga”. Ehkki Romet räägib korduvalt sellest, kuidas loodus aitab tal endasse vaadata ja kuidas me kõik peaksime seda tegema, jääb ta selle sõnastamisel, mis talle endale rabalaukast vastu vaatab, väga üldsõnaliseks. Ta nendib korduvalt ka ise, et ega ta täpselt teagi, mis tema sees seal looduses toimub. Kui ta aga soovib seda teed edasi minna, et inimestele oma vaimseid kogemusi looduses jagada, tuleks tal kindlasti teadlikult oma psühholoogilist eneseanalüüsivõimet arendada, et osata endas toimuvatele protsessidele paremini näppu peale panna.
Olen üsna veendunud, et kui ta sisemaailma spekter laieneks, avastaks ta, et osa tema kogemustest on hoopis transtsendentsed ehk väljaspool tavateadvust ja hoopis spirituaalset mõõtu. Just seesugust avanemist ja maailmatunnetuse avardumist võiks sügavatelt looduskogemustelt oodata, praegu pole aga Rometil veel kas julgust või küpsust neil teemadel kirjutada.
Selle raamatu kõige suurem saladus peitub aga karus. Tolles samas karus, kellega Romet ka tegelikult silmitsi seisis, kellega kohtumisest ta Edasi ajakirjas värvikalt kirjutas ja raamatuesitlusel elavalt jutustas. Raamatu avalugu annab mõista, et kohe-kohe on see saatuslik kohtumine aset leidmas, iga oksapraksatus paneb ootusärevalt värisema ja küsima: “Kas nüüd?” Et seda kohtumist raamatu avaloos ei sündinud, olin veendunud, et see tuuakse lugejani raamatu lõpus kui lõppakord, mis annab tähenduse ja üldistuse kogu varem loetule.
Ootasin põnevusega, mida me siis karu silmade peegelduses näeme ja välja loeme – seda enam, et sellele kohtumisele viitas nii raamatu pealkiri kui ka tagakaanel olev sisututvustus. Mida selles raamatus aga ei olnud, oli seesama artikkel, kus Romet jutustab oma kohtumisest karuga. Kas see oli toimetaja apsakas või teadlik valik, ei osanud Romet kommenteerida, sest see, et seda lugu seal raamatus ei ole, tuli ka talle üllatusena. Niisiis jääb küsimus, mida me karu silmade peegeldusest näeme, raamatus vastuseta.
Kui aga võtta nii, et Romet ise on see karu, kes meile otsa vaatab ja meid meile endale peegeldab, näeme ühest jalast lombakat ja kõrvadest kurti inimest, kes usinalt saeb jalga, mis teda metsa viib. Romet valutab nimelt väga südant selle pärast, et me eestlastena ei oska oma looduskeskkonda ja sellega seonduvat pärandit ja inimeseks olemise kultuuri enam väärtustada. Ta on võtnud oma missiooniks tuua inimesi loodusele lähemale ja seda see raamat, hoolimata oma “agadest”, ka teeb. Minul tekkis küll kiusatus tõmmata matkasaapad jalga ja metsa või rappa pageda.
Nõndaks on see raamat kõigest hoolimata lugemist vääriv kompott, mis muuhulgas toob südamesse suure tänutunde, et meil on neli aastaaega ja veel alles looduskeskkond. Muuseas, see ei jää kindlasti Rometi viimaseks raamatuks. Tegelikult on Romet juba mõnda aega nokitsenud päris enda raamatu kallal, mis loodetavasti ükskord ka ilmavalgust näeb.
Ja lõpetuseks tervitaksin minu ja Rometi ühist geograafiaõpetajat Eha-Mai Karu, kellele mõtlemine, selle raamatu pealkirja kontekstis, lõbusa muige näole toob. Kutsuvad õpilased ju oma õpetajaid ikka perekonnanime pidi ja eks ole ka õpetaja Karu silmades nähtud peegeldusel oma roll selles, miks Rometist kirglik loodusemees sai.
Jääme siis ootama Rometi päris enda raamatut ja läheme seniks loodusesse sügisõhku hingama.
