Üheks parimaks isutekitajaks loo lugema asumiseks on loomulikult foto, millega seda illustreeritakse. Juba üle kümne aasta on maakonnalehes ilmunud fotode autoriks peaasjalikult Siim Solman. Oli viimane aeg paluda tal hetkeks fotoaparaat käest panna ja ka lehelugejatega oma töö telgitaguseid jagada.

Siim on üks neist õnnelikest inimestest, kes on ühendanud töö oma hobiga. Tähelepanelikud töökaaslased on juba ammu märganud, et kui Siim võtab töölt puhkuse, pakib ta oma fototehnika ikkagi kaasa, et ka vabal ajal mõni hetk jäädvustada.

Huvi fotograafia vastu tärkas juba üheksakümnendate lõpupoole, kui ta endale esimese Sony digitaalse fotoaparaadi soetas. Sellega hakkas ta elu enda ümber jäädvustama. Digitaalse aparaadi võlu oli selles, et tabatud hetke sai kohe näha ja ilmutamisele kuluv aeg ja vaev jäi olemata. Üsna kiiresti sai ta aru, et valdkond on tema jaoks huvitav.

Fotograafiks katse-eksituse meetodil

Fototeadmisi ei ole Siim kunagi koolipingis omandamas käinud. Pigem on ta lähenenud fotograafiale katse-eksituse meetodil. Ta ütlebki, et fotograafia juures on oluline omandada põhiteadmised, kuidas tehniliselt saavutada tulemus, mida sa oma peas ette kujutad. Selleks tuleb endale selgeks teha peamised mõisted nagu säriaeg, ava ja ISO, mis muutuvad valgusolude kehvemaks muutudes aina määravamaks.

Ta ütleb, et täna on tal pisut isegi hea meel, et ta pole fotograafiat koolis õppinud. Ta pelgab, et koolis õpitavad raamid oleks talle ahistavaks muutunud. Alati võib leida kriitikuid, kes tehtud pildi detailidena laiali lammutavad ja selle vead välja toovad. Hea pilt ei pea alati nii-öelda reeglitele vastama. Siim leiab, et suurimat rõõmu peaks pilt eelkõige selle tegijale pakkuma. Teiste arvamus on teisejärguline.

Olulist rolli Siimu fotograafiks kujunemise teekonnal mängis ka üks teine andekas Rapla fotograaf. „Sain kokku Jaan Kurmiga,” meenutab Siim. Ennekõike ühendas neid ühine muusikamaitse ja armastus muusika vastu üldiselt. Selle kõrval jagas Kurm ka oma teadmisi fotograafiast. Ta oli inimene, kes utsitas tagant ja aitas kaasa mõelda.

Tänu Kurmile otsustas Siim liituda Rapla fotoklubiga, mille presidendiks ta ühel hetkel valiti. Fotoklubi tõi omavahel kokku sarnaste huvidega inimesed. See ei olnud koht, kus kedagi koolitati. Pigem oli algusest peale eeldus, et sellest nii-öelda esimesest künkast on igaüks ise üle saanud. Fotoklubisse kuulusid näiteks Kaido Haagen, Taimo Tammik, Harri Rospu ja Kalev Kiviste „Laias laastus suri fotoklubi koos Jaaniga. Ta oli selle suur hing ja sideaine,” meenutab Siim.

Vahepeal oli Siim enda jaoks selgeks saanud, et fotograafia võiks talle edaspidi ka leiva lauale tuua. „See tundus iseenesest väga hirmutav, aga samas ka väga ahvatlev,” meenutab Siim üleminekut hobifotograafist professionaalseks fotograafiks. Selle sammu astumisega kaasnes teatav vastutus, et üleantav materjal oleks alati kõnekas. Nii alustaski Siim 2008. aastal tööd ajalehes Nädaline (hilisem Raplamaa Sõnumid). Alguses oli peamiseks fotograafiks Arvo Kuldkepp ja Siimu ülesanneteks olid pigem fotode töötlemine, trükiks ettevalmistamine ja arhiveerimine. Kui Arvo pensionile jäi, võttis Siim tema ülesanded üle. „Elu parim otsus,” vaatab ta tagasi hetkele, kui temast sai professionaalne fotograaf.

„Ma olen rahutu hing ja mind on ka karbis raske kinni hoida,” ütleb Siim. Kõik, kes teda tunnevad, saavad vist siinkohal kaasa noogutada. Fotograafi ametikohal tuleb see aga pigem kasuks, sest amet eeldab just nimelt palju ringiliikumist ja olukordade vaheldumist. „Mulle meeldib, et ma saan teha tööd, mis mulle meeldib,” räägib Siim. Eks ole selle hea märk ka asjaolu, et kui just hommikut ei tule alustada ülemäära varase pildistamisega, tuleb ta tööle ikka hea meele ja naeratusega.

Uudisfoto nõuab keskendumist

Milliseid fotosid siis ühel maakonnalehe fotograafil tavaliselt teha tuleb? Enamasti jagatakse kõige lahkemalt lehepinda persooniloo juurde kuuluvale porteefotole. Siim tõdeb, et mõni aasta tagasi ta pigem pelgas inimeste pildistamist, sest pidas seda liiga vastutusrikkaks. Pisut irooniliselt pälvis ta aga juba 2010. aastal parima pressifoto tunnustuse just hästi tabatud portreefoto eest. Tänaseks on tema suhtumine portreefotosse täielikult muutunud. „Nüüd mulle väga meeldib inimest pildistada,” ütleb ta. Vahepeal on paranenud teadmised ja ka võimalused kasutada lisavalgust. „Seal sa saad olla loominguline,” leiab ta. Ühelt poolt on see teatud peavalu, sest nõuab fotograafilt enamasti rohkem ettemõtlemist ja koha ning muu vajaliku tehnika valikut. Teisalt on olukord tema kontrolli all ja ta saab oma idee teoks teha.

Sama ei saa tihtipeale öelda uudisfotode kohta, mis moodustavad suurima osa ajalehes ilmuvast pildimaterjalist. Uudisfoto on päevakajaline ja dokumenteerib olukorda. Enamasti on fotograafil vaid väga piiratud aeg, mil ta vajalikku hetke jäädvustada saab. Nagu öeldakse, moodustab uudisfotost umbes 90% õnn ja hetke tabamine ning 10% tehnilised teadmised. „Kui sa satud õigel ajal õiges kohas olema ja õige hetk jookseb sulle sülle, siis 10% ongi see, et sul on hea fotokas ja teadmised,” kirjeldab Siim.

Uudisfotod lähevad lehte väiksemalt ehk portreefoto kõrval nii hästi mõjule ei pääse. Siimule endale meeldivad hästi õnnestunud uudisfotod aga pisut enam. Kui persoonipilt on ilus ja korrektne, siis uudisfoto nõuab temalt rohkem pingutust. Piiratud võimalus hetke tabamiseks nõuab suuremat keskendumist ja pühendumist. Olenemata sellest, et toimuv ei ole tihti fotograafi kontrolli all, tuleb tal leida huvitav nurk, kust pilt jäädvustada, et see tekitaks vaatajas huvi.

Küsin Siimult, milliseid pilte talle üldse teha ei meeldi. Naljaga pooleks on need pildid, kus fotograafi ülesandeks on jäädvustada midagi, mida veel ei ole. Ajalehe veergudel kipub tulema ette, et kirjutame asjadest, mis on alles planeerimisfaasis, olgu need siis uued hooned või asutused. Tuleb ka neid kuidagi illustreerida ja nii jääbki fotograafile teinekord raske ülesanne püüda pildile midagi, millest alles mõeldakse.

Kui aga rääkida fotodest, mis Siimule meeldivad, ütleb ta pisut ettevaatlikult, et need on seotud tulega. On selge, et tulekahju on tihtipeale kellelegi katastroof ja see on alati kurb. Kui emotsioon aga välja lülitada, on tulel fotograafi silma läbi oma võlu ja leegil ilu ning selle tulemusel sünnivad võimsad fotod.

Fotograafi töö nõuab tegelikult ka laiemalt võimet olukorra emotsioon kõrvale jätta. Tööga käivad kaasas ka üldsuse mõistes kurvad või negatiivsed teemad. „Ma tean, et pean neid jäädvustama ja need on paratamatu osa elust,” ütleb Siim. Sellistes olukordades püüab ta tunded pigem tagaplaanile jätta ja kõigest hoolimata anda endast parim huvitava ja hea foto tabamiseks.

Aasta kui Ameerika mäed

Rääkisime Siimuga pisut ka tänavusest ebatavalisest aastast ja mida on see tähendanud talle fotograafina. Paljuski on 2020 olnud nagu Ameerika mäed. Lisaks lehetööle pöördutakse Siimu poole ka kõikvõimalike muude pildistamissoovidega. Aasta algas tavapäraselt ja ühendust võtsid erinevad koolid ja lasteaiad, et lõpetamiste pildistamisi kokku leppida. Kevadel kehtestatud eriolukorra ajal oli telefon äraütlemistest punane.

Vaiksele kevadele järgnes aga suvi, mil elu paistis taas tavapärasesse rütmi loksuvat. Ühekorraga toimusid nii suvesse planeeritud kui ka paljud kevadel edasi lükatud üritused. Nii võiski juhtuda, et ühel nädalavahetuse päeval toimus korraga viis erinevat jäädvustamist vajavat üritust ja fotograafil oli tükk tegemist kõikidesse kohtadesse jõudmisega. Aasta lõpp on pildistamise mõttes jälle äärmiselt vaikne olnud. Kõik tavapärased tunnustamis- ja tänuüritused on ära jäetud, jõulupidusid ei peeta.

Siim vaatab aastale tagasi ja ütleb, et loomulikult mõjutas koroona ka tema aastat. „Sellist inimest ei ole olemas, keda koroona ei mõjutanud,” ütleb ta. „See on kogu inimkonnale uus kogemus,” lisab ta.

Fotograafina on ta inimestest ja olukordadest peaaegu alati sammuke eemal. Ta on pigem see, kes jälgib ja jäädvustab nagunii distantsilt. Seega ei mõjutanud tema tööd niivõrd nõue distantsi hoida. Pigem oli muutus tuntav sellest seisukohast, et keerulistel aegadel kiputakse arusaadavalt meelelahutusega seonduvaid kulusid kärpima ja fotograafi teenuseid vajatakse vähem. Sellest tulenevalt on aasta kokkuvõttes olnud vaikne nii lehetöö kui ka muus mõttes.

Siim suhtub sellesse rahulikult. „Saan puhata. Tegelikult on see isegi hea. Mulle ei meeldi, kui tööd liiga palju on,” arvab ta. Tihtipeale kipub aasta lõpp sedavõrd töiseks kujunema, et jõuab päris ära väsitada. Mitte aga tänavu.

Objektiiviga palliplatsil

On veel üks valdkond, millega Siim on tihedalt seotud ja mis koroona tõttu tavapärasest hoopis teisel kujul toimuma on pidanud. Korvpallisõbrad tunnevad Siimu juba aastaid. Ajal, mil publikut veel saalidesse lubati, võis teda alati märgata kuskil esindusmeeskonna läheduses. Ta on püüdnud pildile nii magusat võidurõõmu kui ka teravat kaotusvalu, säravaid hetki mängust ja fännide ülevoolavaid emotsioone. Seda kõike juba alates 2010. aastast, kui Rapla klubi meistriliigas mängima asus.

Üks koroonaviiruse mõjusid oli möödunud korvpallihooaja ootamatu lõpp. „Korvpallihooaja katkemisest on väga kahju. Oli näha, et Raplal oli hea sats koos. Selleks ajaks, kui tasapisi playoff’ide poole liikuma hakati, oli vorm selgelt hea. Löögirusikas oli tõsiseltvõetav. Kogukonnal olid kõrged lootused ja ootused,” räägib Siim. Paraku jäi kõik pooleli ja tiitleid välja ei jagatud. Siimu jaoks oli see kümnes hooaeg korvpalli pildistada. „Seda enam on kahju, et kümnes hooaeg lõppes nii kurvalt,” leiab ta. Olenemata võimalikust tulemusest, oleks olnud eriline juubelihooaeg, mida üheskoos kokku võtta.

Kümne aasta pikkuse kogemusega on korvpalli pildistamine talle detailideni selgeks saanud. Siim naljatab, et on õppinud korvpalli fotokat säästvalt pildistama. Kui teiste väljaannete fotograafid tulevad mängule vajaminevaid jäädvustusi saama, võib tihtipeale kuulda, kuidas vajutatakse nii-öelda päästikule ja tehakse nii palju pilte, kui võimalik. Uued fotoaparaadid suudavad teha 20 ja rohkem kaadrit sekundis. Tõenäoliselt on selles tohutus fotode hulgas ka see üks õige. Sama ajaga teeb Siim aga tõenäoliselt kaks või maksimaalselt kolm pilti. „Ma keskendun momendile ja otsin hetke. Ja ma tean, et üldiselt ma selle ka saan,” räägib ta oma lähenemisest.

Aastatega on tal kujunenud välja sisuliselt minutilise täpsusega režiim, kus ja kuidas ta pilti teeb. Ta teab, kus ta saalis paikneb ja millist objektiivi kasutab. Korvpalli on hea pildistada madalalt. Seega võibki Siimu leida platsi ääres istumas seal, kus meeskonna pingirida lõppeb. On isegi ette tulnud, et pildistamise keskel tuleb kiiresti reageerida ja uitama läinud pall hoopis ise kinni püüda.

Kõige enam meeldib Siimule korvpalli juures jäädvustada ikka emotsioone. „Mäng ja mäng on erinevad,” ütleb ta. Vihane mäng, kus mõlemad meeskonnad on piltlikult öeldes küünte ja hammastega palli küljes kinni, paistab selgelt ka fotodelt välja. Pildistamise mõistes meeldivad Siimule ka võõrleegionärid, kes efektseid pealtpanekuid sooritavad.

„On olnud hetki, kus on tõsine loomekriis,” tunnistab Siim. Mängule minnes tekib tunne, et kõike on juba mustmiljon korda varem tehtud. Sellest hoolimata püüab ta jätkuvalt mõelda, kuidas teha pilti nii, et see pakuks rõõmu talle endale ja annaks midagi ka vaatajale. Nii püüab ta ka kümme aastat hiljem ikka mõne uue nurga leida, kuidas pilti teha nii, et see mõjuks värskena.

Lootusetu melomaan

Südamelähedastest teemadest rääkides ei saa Siimu puhul üle ega ümber muusikast. Juba väikese poisina palus ta emal vinüülplaadimängija tööle panna, et ta saaks lihtsalt muusikat kuulata. Paras melomaan on ta tänase päevani ja naudib hea meelega kvaliteetset muusikat.

Tema muusikalist maitset on kõige enam mõjutanud Depeche Mode, kelle kontsertidel on Siim ka korduvalt käinud. Oma muusikamaitse kirjeldamisel kasutab ta sõnu tume elektroonika ja industriaal.

Lisaks heli nautimisele on Siim loomulikult muusikat korduvalt pildile püüdnud. „Panen selle jälle Kurmi arvele, kes ütles, et lähme Rabarockile ja võta fotokas ka kaasa,” ütleb Siim naerdes. Otsust minna ei ole ta pidanud kahetsema ja nendest paljudest käikudest on sündinud hulgaliselt efektseid tabamusi.

Ta naudib kontsertide pildistamist Rapla kirikumuusika festivalist Hard Rock Laagrini. Tõsi, raskemuusika kontserdid on talle ehk grammike huvitavamad. Seda lihtsalt seetõttu, et nii valgus kui ka inimesed laval on pidevas liikumises ja muutumises. Mõistagi on sellistes oludes keerulisem hetke tabada, aga seda magusam on pärast hästi tabatud jäädvustus.

Uurin Siimult, kas soov elu enda ümber jäädvustada käib temaga alati kaasas või lülitab ta end sellest teinekord täiesti välja ka. Ta tõdeb, et aastatega on kujunenud tõesti teatud silmavaade, mis otsib sümmeetriat ja huvitavalt joonduvaid objekte igal pool. Ega seda enam naljalt välja lülitada saa. Nii võib huvitava hetke tabada kasvõi linnatänaval jalutades, aknast välja vaadates või looduses viibides. Kui mingi kompositsioon tema tähelepanu köidab, ei saa ta jätta seda pildistamata. Õnneks on tänapäeva telefonid nii palju edasi arenenud, et suure fototehnika kaasavedamise asemel on võimekas abimees taskust võtta. Nii saavad kõik potentsiaalselt huvitavad tabamused jäädvustatud ja ei jää pärast fotograafi hingele kripeldama.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare