Koduloolane: Kolhooside loomisest Rapla vallas enne ja pärast märtsiküüditamist

0
393

Ants Tammar

Rahvusarhiivi AIS-infosüsteemis surfates leidsin säilikud, kust saab ülevaate Rapla valla endistes piirides olnud kolhooside tegevusest 1949. aastal. Lisaks nendele säilikutele äratas tähelepanu ka ENSV Teaduste Akadeemia ajaloo instituudis 1961. aastal tehtud A. Ruusmanni uurimistöö “Rapla rajooni ajalugu alates 1917 aprillist kuni tänapäevani”. Selles käsikirjas kajastatakse põhiliselt töörahva ja kodanluse võitlust pärast Veebruarirevolutsiooni, aga uurimistöö neljal viimasel leheküljel kirjutab teadlaneka kolhooside loomisest 1948. ja 1949. aastal.

Üllatusleiuna olid mõned märkmed ja mitmesugused statistilised tabelid kandidaadidissertatsiooni ettevalmistavast kavandist, mille tegemisel oli kasutatud Rapla valla kolhooside 1949. aasta aruandeid. Ühest teisest säilikust sain viite, et oli teinegi uurija, kes alustas kandidaaditöö tegemist (vene keeles), kasutades samuti eelmainitud aastaaruandeid. Säilikutes puuduvad uurijate nimed ning ma ei leidnud viiteid, kas need teadustööd valmisid või kus need on.

Eelpool mainitud säilikud tekitasid kiusatuse nendega lähemalt tutvuda. Pettumusekspolnud põhjust. Eelkõige kolhooside mahukad statistilised aruanded on erilised pärlid põllumajanduse ajaloo uurijatele, aga ka põllumajandusspetsialistidele, kes oskavad arvude rägastikust välja lugeda sedagi, mida palju aastaid varjati. Noppisin aruannetest välja seda, mis võiksid laiemale üldsusele rohkem huvi pakkuda. Aruannetes olev informatsioon on palju tõesem kui tollel ajal rajoonilehes avaldatud kolhoosielu kirjeldused. Sellel ajal ja hiljemgi kirjutati ajalehtedes kolhoosielu palju ilusamaks kui see tegelikult oli.

Mida enam süüvisin nendesse aruannetesse ja muudesse põllumajanduse kollektiviseerimise materjalidesse, seda enam hakkas see teema mind huvitama ja köitma. Eriti tugeva tõuke selle kodu-uurimistöö tegemiseks andis juhuslikult leitud 1978. aastal ilmunud raamat “Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimine”. Selles trükises on 298 dokumenti, mis annavad ülevaate põllumajanduse sotsialistlikust ümberkorraldamisest ja kolhooside loomisest ning kulakutele peetud klaperjahist ja nende ümberpaigutamise (küüditamise) ettevalmistusest 1948. ja 1949. aastal. Selleks, et aru saada, miks vahetult enne ja pärast märtsiküüditamist kolhooside loomine järsku hoogustus ning talupered lühikese aja jooksul massiliselt kolhoosi liikmeks astusid, ongi vaja tutvuda eelpool mainitud raamatus olevate dokumentidega.

Massiline kollektiviseerimine pole võimalik ilma kulakuid isoleerimata

21. mail 1947. aastal avaldati ÜK(b)P Keskkomitee määrus “Kolhooside loomisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s”. Selles määruses soovitati kolhoose luua täieliku vabatahtlikkuse alusel ja ei tohtinud ilmutada mingit kiirustamist ning kolhoosidesse tuli kaasa tõmmata esmajärjekorras kehviktalupoegi. Kõigepealt sooviti, et esimestest organiseeritavatest kolhoosidest saaksid eeskujulikud näidismajandid, kes on suutelised praktikas tõestama kollektiivse majapidamise kasulikkust ja eeliseid, propageerides seega kollektiviseerimise ideed talupoegade hulgas. Leedu, Läti ja Eesti NSV K(b)P Keskkomiteel paluti 1. juuniks esitada ettepanekud kolhooside (artellide) loomisega seotud praktilistes küsimustes (kolhooside asutamise plaan, kolhoosnikute õueaiamaa suurus, kolhoosnikute isiklike loomade arv, kolhoosnikele antavad soodustused jne).

1. septembril 1947. aastal moodustati juba põllumajanduse ministeeriumi juurde kolhooside organiseerimise grupp. Algas ka kulaklike majapidamiste määratlemine ning anti instruktsioone, milliseid talupidamisi tuleb kulaklikeks tunnistada. Peamiseks kriteeriumiks oli süstemaatiline võõra tööjõu kasutamine talumajapidamises Saksa okupatsiooni ajal või esimestel sõjajärgsetel aastatel.

N. Karotamme ja A. Veimeri 27. septembri ringkirjas maakondade TSN Täitevkomitee esimeestele juhiti tähelepanu sellele suurele poliitilisele tähtsusele ning nõuti kategooriliselt, et iga kulaklikuks majapidamiseks arvatav majapidamine tuleb läbi vaadata ja analüüsida üksikult ning arvestada kõigi tunnuste olemasolu. Ringkirjas mainiti, et selle ülesande täitmisele ei ole pööratud küllaldast ja hoolikat tähelepanu ning teostatud kontroll näitas, et tehti vigu ja moonutati parteipoliitika läbiviimist selles küsimuses.

“Ühelt poolt on kulaklike majapidamiste hulka arvatud tüüpilised keskmik-talunikud, kuna teiselt poolt osa tõelisi kulaklikke majapidamisi on sealt välja jäänud. Mitte kõikjal pole peetud kinni selle määramise ettenähtud korrast. Kohati toimus määramine n-ö kodusel teel, kus siis õiendati isiklikke arveid, kohati oli dokumentatsioon maakonna täitevkomiteele esitamiseks väga puudulikult vormistatud jne,” teatasid N. Karotamm ja A. Veimer kulaklike majapidamiste määramise ringkirjas.

26. jaanuaril 1948. aastal saadeti kõigile Eestimaa K(b)P maakonna- ja vallakomiteedele, maakonna ja valla täitevkomiteedele kolhooside asutamise ja vormistamise kord, kus on ka mainitud, et kolhoosnike maade ühendamisel ühte massiivi võib tekkida kulakute ja sakslaste käsilaste ümberasustamise vajadus. Sama aasta 28. jaanuaril otsustas Eestimaa K(b)P Keskkomitee büroo, et talveperiood on kõige sobivam aeg kolhooside loomiseks ning on vaja julgelt paljastada kulakute kolhooside vastast tegevust ning laialdaselt selgitada sulastele, kehvikutele ja keskmikutele põllumajanduse sotsialistliku ümberkorralduse vajadust ja headust, kolhooside kasulikkust ja eeliseid üksiktalupidamise ees jne.

Sellest, kuidas kulges Rapla vallas “intensiivne pealetung klassivaenlasele – kulakule” ehk kulakute paljastamine ning kolhoosi asutajaliikmeks värbamine, ei ole ma veel üksikasjalikku ülevaadet arhiividest leidnud. On teada, et Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eestimaa K(b)P Keskkomitee saavutasid 1948. aastal ka Rapla vallas põllumajanduse kollektiviseerimises esimese töövõidu – märtsis asutati Rapla valla esimene kolhoos Edasi.

Seoses kevadkülvi algusega kolhooside asutamine mõneks ajaks soikus ning algas 1948. aasta suvel uuesti. 23. juunil võttis EK(b)P Keskkomitee büroo vastu otsuse kolhooside loomise käigu kohta vabariigis. Igas vallas kästi lähemal ajal luua kolhooside asutamiseks üks või mitu initsiatiivgruppi, kuhu kuuluksid eesrindlikud sulased, kehvikud ja keskmik-talupidajad. Ma ei tea, kas nende tegevuse tulemusena, aga 1948. aasta 15. septembri õhtuks oli Rapla vallas moodustatud teine kolhoos (Koit). Juuru vallas Härgla külas moodustati oktoobris 9 majapidamisest koosnev initsiatiivgrupp, kuhu kuulus 2 kehvik- ja 7 keskmiktalumajapidamist.

EK(b)P Harjumaa Komitee saatis 4. oktoobril 1948. aastal EK(b)P Keskkomiteele mureliku kirja, kus kurdeti, et esimeste kolhooside loomisega teravnes külas ka klassivõitlus. Kirjas öeldakse, et klassivaenulik element püüdis igati takistada kolhooside organiseerimist ning kulakud ja teised nõukogudevaenulised elemendid lasksid lendu igasuguseid kuulu- ja hirmujutte, laimu kolhooside kohta. Näiteks toodi Juuru vallas Ingliste asunduses oleva kolhoosi Ühiselu asutamisperiood, kus kolhoosi organiseerimise initsiaatoritele saadeti hulgaliselt ähvarduskirju.

Teise näitena toodi laimujuttu, et Ühiselu kolhoosis olla üks naiskolhoosnik, kes käinud Hagudi külas kerjamas ja inimestele rääkinud, et kevadel astus kolhoosi ja nüüd on tema viis last näljas. Harjumaa komitee sekretär väitis, et laimujuttu oli levitatud kolhoosnike hulgas kolhoosi autoriteedi mahakiskumiseks. Ka Rapla vallast leiti pahategija L., kes olevat levitanud sõjajuttu: “Tallinna leivatööstused olevat kõik üle viidud kuivikute valmistamisele sõjaväe tarvis algava sõja jaoks. Kui tuleb sõda, siis olete teie, kehvikud, ikka oma varandusest ilma, mis olete andnud kollektiivmajapidamisse.”

Mitmetes 1948. aastal koostatud ja avaldatud dokumentides on juba märke ja viiteid maarahva küüditamise ettevalmistusest, sest “massiline kollektiviseerimine pole võimalik ilma kulaklust likvideerimata ja kulakuid isoleerimata”. On ka viiteid sellele, et kulakute ümberasustamise jutt hakkas levima juba 1948. aasta algul. Oli nimekirjas olevate isikute kohta lekkimisi ning 16. oktoobril 1948. aastal nõuab N. Karotamm, et tuleb kontrollida organeid, kes kulakute nimekirju koostasid ja parteijuht käskis kulakute väljasaatmiseks ette nähtud materjalid korda teha. Arvatavasti mõeldi “materjalide korda tegemisega” ka nimekirjade rangelt salajas ja lekkimiskindlana hoidmist.

EK(b)P Harjumaa Komitee tegi 27. novembril 1948. aastal kokkuvõtte põllumajanduse kollektiviseerimise juhtimisest Harjumaal. Kriitika osaliseks sai ka Rapla vald, kus parteiorganisatsioon rahuldus sellest, et organiseerida kolhoos, aga mis sellest kolhoosist (Edasi) edasi saab või mis sellest kolhoosist välja kujuneb, sellest enam ei oldud huvitatud. Enesekriitiline oldi Raikküla vallas, kus vallakomitee nentis, et küllaldase valvsusega ei ole jälgitud klassivaenulise elemendi tegevust. Vihjati ka sellele, et kariloomade õnnetuste arvu suurenemine ei ole juhuslik, vaid kindlasti kannab see sihilikku iseloomu.

1948. aasta detsembris hakkas võimumeestele muret tegema loomade kuritahtlik tapmine kulaklike elementide poolt, kelle mõju all olid mitmed kesktalunikud. Kariloomade hävitamist soodustas suurel määral kolhoosidevastane propaganda, mida tegid loomade kokkuostjad. Võeti tarvitusele otsustavad abinõud loomade säilitamiseks. Määruses oli loetletud loomad, keda keelati tappa 1949. aasta 31. detsembrini. Prokuratuuri- ja kohtuorganeile tehti ülesandeks võtta otsustavalt kohtulikule vastutusele isikuid, eelkõige kulakuid, kes on süüdi loomade kuritahtlikus tapmises, mis takistab põllumajanduse kollektiviseerimist.

On üsna tõenäoline, et paljudes taluperedes aimati, et midagi halba on tulemas. Mida, seda veel ei teatud. Võimumeeste ja repressiivorganite kahtlane tegevus süvendas ebakindlust tuleviku suhtes. Levisid mitmesugused kuulu- ja hirmujutud, hoiatused jne.

1948. aastal suurendati kulakutel riiklike müügikohustuste norme. See otsus tekitas talunikes tugeva reaktsiooni. N. Karotamm mainis J. V. Stalinile esitatud ettekandes Märjamaa valla kulaku E. Jalakase vihast ütlust: “Mul on 30 ha maad ja viis lehma. Antud juhul pean ma paremaks laostada oma majapidamine ja minna linna tööle.” On teateid, et 1948. aasta viimastel kuudel jättis Eestimaal umbes 400 kulakuks nimetatud talunikku oma majapidamised maha ja lahkus, kes kuhu. Kas ka E. Jalakas seda tegi, ei tea.

EK(b)P Keskkomitee sekretär N. Karotamm kurtis 17. jaanuaril 1949. aastal J. V. Stalinile tehtud ettekandes, et kulakud segavad oluliselt kolhooside loomist Eesti NSV-s. “Kulaku suhtes oleme senini viinud läbi tema piiramise ja väljatõrjumise poliitikat. On tulnud aeg teha pööre selles poliitikas ja likvideerida kulaklus kui klass Eesti NSV-s, saates kulakud ja nende perekonnad vabariigi piiridest välja. See väljasaatmine tuleb hoolikalt ette valmistada ja viia läbi veel enne 1949. aasta kevadkülvi,” kirjutas parteijuht oma ettekandes. Veel mitmes dokumendis on mainitud, et kulakute väljasaatmine NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse on paratamatu.

Juba 1949. aasta algul arvestati sellega, et varsti algab massiline kollektiviseerimine. EK(b)P Keskkomitee oli Moskvast saanud ülisalajase operatsiooni plaani nimega “Murdlaine”, millega taheti kõrvaldada põllumajanduse kollektiviseerimisprotsessis vaenulikuks peetavate isikute perekonnad ja ühtlasi hirmutada kohalejäänuid. See oli katse lõplikult likvideerida vastupanu kolhooside loomisele. Hirmutamine sundis inimesed ühismajapidamisse.(Eesti NSV… 1978: 13, 14, 17, 239, 254, 265 – 266, 285, 289, 337, 400-401, 433, 460, 466, 491, 492).

Hirmutamine ja survestamine algas juba enne märtsiküüditamist. 28. veebruarist kuni 25. märtsini asutati Rapla vallas seitse ja pärast küüditamist lühikese ajaga kaheksa kolhoosi.

Algas kolhooside loomine, sest “omaette nokitsemine ei vii jõukusele”

Mõned lõigud A. Ruusmanni uurimistööst, mis on 1961. aastal tolle aja kohaselt ideelis-poliitiliselt korrektselt tehtud ja vormistatud.

“Mida enam näitas kulaklus ja tema käsilased oma mõrtsukanägu, seda põlgavama ja võitlevama hoiaku võtsid nende suhtes kõik ausad inimesed. 1948. aastal, eriti 1949. aasta algul hakkas pind rahvavaenlaste jalge alt lõplikult kaduma. Töötav talurahvas hakkas üha enam ja enam veenduma sotsialistliku suurpõllunduse eelistes. Väiketalupidajad ja uusmaasaajad jõudsid arusaamisele, et omaette nokitsemine ei vii jõukusele. Algas kolhooside loomine.

Partei-, komsomoli- ja nõukogude organid pöörasid suurt tähelepanu kollektiviseerimise propagandale. Ka talupoegkond ise hakkas jõudma samale seisukohale.

29. veebruaril 1948. aastal kirjutasid 22 Juuru valla Ingliste küla talupoega alla kolhoosi Ühiselu põhikirjale. Esimene kolhoos praeguses Rapla rajoonis (moodustati 26. septembril 1950. aastal – A. T.) oli sündinud. Esimeheks valitiFerdinand Mahlapuu.

20 päeva hiljem asutasid kolhoosi Rapla valla Tuti-Sulupere küla talupojad. Kolhoosi nimeks pandi Edasi ning esimeheks valiti vana töölisliikumise veteran Rudolf Viks.

21. märtsil rajasid Raikküla valla Tamme, Ummaru ja Pilpa küla talupojad kolhoosi Uus Elu, valides esimeheks veterinaararsti Harald Olbrei.

1948. aasta lõpul oli praeguses Rapla rajoonis 12 kolhoosi. Eriti silmapaistvaid tulemusi saavutas juba esimesel aastal Uus Elu kolhoos, tõustes vabariigi parimaks kolhoosiks.

Esimesed kolhoosid olid väga väikesed. Mainitud 12 kolhoosi omasid 1948. aasta lõpul kokku vaid 131 hobust ja 199 veist, kusjuures Uus Elu 32 hobuse, 38 veise ja 15 seaga oli teistest märgatavalt rikkam. Kolhoos Uus Elu näitas veenvalt ühismajapidamise eeliseid. Isegi nende üksikud äpardused olid väärtuslikeks kogemusteks mitte üksnes neile endile, vaid ka rajatavatele kolhoosidele.

1949. aasta sai massilise kollektiviseerimise aastaks. Kui senini olid partei ja valitsus ajanud kulakute suhtes piiramise poliitikat ning töötav talurahvas kohapeal üha enam ja enam oli paljastanud nende mahhinatsioone ja kuritegusid ning neile vastulööke andnud, siis 1949. aasta märtsis toimus sundvõõrandamine ja kulakute elukohast väljasaatmine.

1949. aasta kevadel alanud massiline kollektiviseerimine arenes kõige kiiremini Raikküla, Rapla, Kehtna ja Juuru vallas. Raikküla vallas, kus Uus Elu kolhoosi edu ning eeskuju tuleb lugeda suurimaks hooandjaks, oli juba 1. maiks kolhoosnikke märgatavalt rohkem kui üksiktalupidajaid. Aeglasemalt astusid talupojad kolhoosidesse Hageri ja Kohila vallas, kus veel aasta lõpul kolhoosnikute arv jäi väiksemaks üksiktalupoegade arvust. 1950. aasta kevadel oli aga kõikides valdades rõhuv enamus talupoegadest astunud kolhoosidesse. Kollektiviseerimise lõpuleviimisega olid sotsialistlikud tootmissuhted rajoonis võitnud lõplikult ja jäädavalt.” (Kuusmann 1961)

Uurimistöö tegija siiski nendib, et sõjaeelsest tasemest jäädi nii loomade arvu, külvipindade suuruse kui ka keskmiste saakide osas tublisti maha, aga uurijal oli kohe käepärast põhjendus, miks see nii oli. “Põllumajanduse suhteliselt tagasihoidlikku taset tuleb seletada sõja- ja okupatsiooniaja erakordselt raske pärandiga, kulakluse vastutöötamisega ja põllumajanduses töötavate inimeste arvu järsu vähenemisega. Põllumajanduses töötajate vähenemist tuleb seletada sõjakaotuste kõrval veel esimestel sõjajärgsetel aastatel alanud ja järjest hoogustuva vabariigi industrialiseerimisega, mis maalt rohkesti tööjõudu ära tõmbas.”

1948: Tuti-Sulupere küla talupidajad asutasid kolhoosi Edasi

Kõigepealt natuke statistikat Rapla valla majapidamistest enne kollektiviseerimist ning mõned faktid üksiktalupidamise hävitamise algusest.

1947. aastal oli Rapla vallas 786 talu, neist 108-l oli kuni 5 ha maad, 84-l kuni 10 ha, 282-l kuni 20 ha ja 312 talul kuni 30 ha maad. Enne suurt kollektiviseerimist oli kokku 746 talu ning talude valduses oleva maa suuruse kohta oli juba täpsem arvestus. 64 talul oli maad kuni 5 ha, 94-l kuni 10 ha, 121-l kuni 15 ha, 132-l kuni 20 ha, 84-l kuni 25 ha ja 251-l kuni 30 ha maad. Rahvusarhiivis olevas säilikus on veel kirjas, kes olid 746 talu omanikud: uusmaasaajaid 53, kehvikuid 46, keskmise talu omanikke 606, kulakuid 25 ja Saksa okupatsiooni abistajaid 16. Mainitud on sedagi, et 23 kulakut on välja saadetud. (Üldised andmed… 1947 – 1949)

19. märtsil 1948. aastal asutasid Tuti-Sulupere küla talupidajad Rapla mittetäieliku keskkooli (7-klassiline kool) saalis kolhoosi Edasi. See oligi Rapla valla esimene kolhoos. 20. juuni 1948. aasta andmetel oli Harjumaal 6 kolhoosi (põllumajanduslikku artelli), kolhoos Edasi oli neljandana asutatud ühismajand Harjumaal. Kuuest kolhoosist neli olid praeguse Rapla maakonna piirides.

Kolhoosi Edasi asutamiskoosolekul osales EK(b) KK esindaja, EK(b) Harjumaa Komitee agitatsiooni-propagandaosakonna juhataja, Harjumaa TSN Täitevkomitee esimees ning ajakirjanik Harju maakonnalehest Harju Elu, kus 23. märtsil ilmus kirjutis “Tuti – Sulupere küla talupojad ühinesid kolhoosi Edasi”. Artikkel algas “poeetiliselt” nagu oli tolle aja kolhoositeemalistele kirjutistele kombekohane:

“Rapla valla Tuti – Sulupere küla talupidajad, jõudnud põhjalike kaalutluste järel kindlale veendumusele, et jõukas ja õnnelik elu on saavutatav vaid ühise tööga, otsustasid kaotada piirid oma maade vahel, ühineda põllumajanduslikku artelli ja anda artelli põhivaraks põllutöömasinad, osa oma loomi ja hooneid. Kogunenud pidulikule koosolekule, vormistasid Tuti – Sulupere küla talupidajad oma tahte lõplikult, määrasid kindlaks oma tulevase elu suuna.”

Kolhoosi asutamiskoosoleku avas EK(b)P Rapla vallakomitee sekretär Nõulik, kes rõhutas oma sõnavõtus, et Tuti – Sulupere küla talupidajad otsustavad koosolekul ajaloolise tähtsusega küsimuse, sotsialistlikku ellu astumise küsimuse, mis on vaba ja õnnelik, mis ei põhine mitte teise inimese ekspluateerimisel, vaid ausal tööl.

Loeti ette põllumajandusliku artelli põhikiri peatükkide kaupa. Eriti rohkeid sõnavõtte ja küsimusi tekitasid maa ja kariloomadega seotud põhikirja punktid. Ajakirjanik tegi “pidulikul koosolekul” toimunud eriti elavast arutelust kokkuvõtte: “Asjalikult leitakse, et individuaalseks kasutamiseks pole mõtet jätta kogu karja, kuna põhivarana on loomi tarvis ka kolhoosile. Üksmeelselt võetakse vastu otsus: jätta igale kolhoosiperele individuaalseks kasutamiseks 2 lehma, 1 mullikas, emis põrsastega, 10 lammast ja kitse, piiramatul arvul kodulinde ja jäneseid ning kuni 10 mesipuud.”

Artiklist jääb mulje, et talupidajad, kellest said kolhoosi asutajaliikmed, tegid oma initsiatiivil, vabatahtlikult ja demokraatlikult oma vara jaotamise ehk ärandamise otsuse. Tegelikult hääletati pealesunnitult selle otsuse poolt. Selleks ajaks oli juba olemas kolhooside asutamise kord, kus oli kirjas, mitu looma võib omada kolhoosipere isiklikuks kasutamiseks (1-2 lehma, 1 noorloom, 1-2 emist põrsastega, kuni 10 lammast jne). Kolhoosipere isiklikuks kasutamiseks oleva õueaiamaa suurus (väljaarvatud ehituste ja õue all olevad maad) ei tohtinud olla üle 0,60 ha. (Eesti NSV… 1978: 289 – 290)

Aga nüüd tagasi kolhoosi Edasi asutamiskoosolekule. Üksikasjalikult arutati läbi põllumajandusliku artelli põhikiri ja siis üksmeelselt hääletati selle poolt. Seejärel sammusid saali Rapla mittetäieliku keskkooli pioneerid, kes tervitasid äsjaasutatud kolhoosi liikmeid. Pidulik sündmus jäädvustati filmilindile. Pärast seda hakati kolhoosile nime valima. Tehti kaks ettepanekut: võtta nimeks Edasi või Kalev. Hääletamisel pooldas enamik koosolekul osalejatest Edasi nime.

Kolhoosi esimeheks esitati ja jällegi üksmeelselt valiti Rudolf Viks, kes oma tänukõnes ütles: “Mina üksi ei suuda hoida korras nii suurt majandit. Loodan abi ja toetust liikmeskonnalt. Arvan, et teie seda ei keela ja iga kolhoosnik oma ühismajandi eest hoolitseb veel paremini kui ta seni hoolitses oma individuaaltalundi eest. Ühiselt töötame, ühiselt võidame kätte jõuka ja õnneliku elu. Selles pole kahtlust, sest me ei ole oma kollektiiviga üksi, meid abistab Nõukogude valitsus ja bolševike partei.”

Juba asutatud kolhoosile valiti 5-liikmeline juhatus, 3-liikmeline revisjonikomisjon ja 3-liikmeline varade ühistamise komisjon.

Harjumaa TSN Täitevkomitee esimees ütles oma sõnavõtus, et kolhoos Edasi peab olema oma nime vääriline, töötama nii, et ta viiks edasi, kollektiviseerimise teele kõik Rapla valla talupidajad.

Kolhoosi asutamiskoosolekul oli üks huvitav seik, mis oli arvatavasti eelnevalt organiseeritud, et näidata kolhoosi olemasolu vajalikkust ning endise sulase kaitsjana ja vaesusest päästjana. Vastvalitud juhatusele teatati, et ühel kolhoosnikul, kes on orjanud sulasena kulakut, ei jätku leiba, vaatamata sellele, et ta kogu aasta töötas päev päeva kõrval. Tehti kaks ettepanekut: nõuda puudustkannatavale kolhoosnikule leiba kulakult, keda ta senini orjas, või abistada teda kollektiivselt. Kolhoosi juhatus lubas lahendada kolhoosniku mure kooskõlastatult EK(b) KK Rapla vallakomiteega. (Tuti-Sulupere… 1948)

See, kuidas kulges kolhoosi Edasi tegevus esimestel kuudel, kajastub EK(b)P Harjumaa Komitee 20. juuni 1948. aasta informatsioonis “Poliitilisest ja kultuurilisest kasvatustööst Harjumaa esimestes kolhoosides ning kolhooside abistamine šeffide poolt”.Selles dokumendis on kirjas, et Rapla valla esimeses kolhoosis Edasi on poliitring, kus osaleb 15-18 inimest. Kolhoosnikud said teada, mis on nõukogude patriotism, partei ja nõukogude võimu poliitika külas ning kuidas ühitada kolhoosnike isiklikud huvid riiklike huvidega.

Informatsioonis kirjutatakse, kuidas on šefid aidanud kolhoosi Edasi.Teaduste Akadeemia Kuusiku filiaali teadlased aitasid kolhoosi kevadkülvi tegemisel kõrgel agrotehnilisel tasemel ja tootmisplaani koostamisel ning õpetasid bakterväetise kasutamist. Ajalehe Rahva Hääl toimetus kinkis kolhoosile 700 köitega raamatukogu, mida täiendasid veel omalt poolt koolid. “Kolhoosil on praegu 1200-köiteline raamatukogu, mis sisaldab väärtuslikke teoseid ilukirjanduslikul, agrotehnilisel, populaarteaduslikul ja poliitilisel teemal,” kirjutati eelpool mainitud informatsioonis.

Rapla linnukasvatuse ühistu saatis 1. maiks kingina kolhoosile ühe tonni segavilja seemet. Rapla kooperatiiv kinkis kolhoosile 1. maiks raadioaparaadi. “Raadio kuulamisest võtavad kolhoosnikud osa suure huviga, tulles juba harjunud kombe kohaselt peale tööd kolhoosi klubisse kokku,” kirjutati informatsioonis kingi kasutamisest.

EK(b)P Harjumaa Komitee informatsioonis said erilise tähelepanu osaliseks kolhoosi Edasi kolm eesrindlikku kolhoosnikku, kes kevadkülvi tegemisel hea tööga esile kerkisid: “Ervin Rennan, I lüli vanem, töötas ühes päevas välja 2,2 normipäeva ja saavutas juba 26,2 normipäeva külvitööde teostamisel. Villem Kuusik, II lüli tööline, töötas välja 25,6 normipäeva, sama lüli tööline Edgar Maasing töötas välja 21 normipäeva.” (Eesti NSV… 1978:334-335)

Kuna 14. novembril 1948. aastal oli Eesti NSV kolhoosnike esimene kongress, kuhu valiti üks delegaat iga kaheksa kolhoosipere kohta, siis võib oletada, et neist kolmest mehest keegi saadeti kongressile, mille delegaatideks pidi valima ka eesrindlikke lülivanemaid, hästi töötanud reakolhoosnikke.

Kolhoos Edasi pälvis 1949. aastal korduvalt kiidusõnu. Neli näidet. Aprilli algul teatati maakonnalehes, et Edasi kolhoos täitis juba poole aasta piimanormi, saades selle eest kohaliku tarbijate kooperatiivi piimatööstusest loomadele jõusööta. Pühapäeval, 18. augustil oli Raplas põllumajandusnäitus, kus tehti kokkuvõtteid senistest tulemustest põlluviljakuse tõstmisel ja loomakasvatuse arendamisel. Rohkearvuliste väljapanekutega esines Edasi kolhoos, “andes ülevaate kolhoosi käesoleva aasta rikkalikust viljasaagist. Kolhoosnikute tähelepanu köitis mitte ainult kõrre pikkus ja terade jämedus, vaid huviga loeti ka viljavihkude juurde välja pandud sedeleid: kuidas Edasi kolhoosnikud on saavutanud häid viljasaake, kuidas nad on maad harinud ja väetanud jne,” kirjutati maakonnalehes Harju Elu. (Rapla põllumajanduslikult… 1949).

22. novembril toimunud Harjumaa kolhoosnikute II konverentsil tunnustati kolhoosi looduse ümberkujundamise suure stalinliku plaani täitmise eest (korraldas maaparandustalguid). Aasta lõpul teatati, et Rapla valla Edasi kolhoosnikud tunnevad hästi nõukogude eesrindlikku agrotehnikat. “Nad õppisid tundma nõukogude teadlase Musilko kunstliku tolmendamise võtteid.”

1949. aasta lõpul oli Edasi kolhoosis 25 kolhoosiperet, kus elas kokku 65 inimest, neist 32 olid töökohuslased (20 naist ja 12 meest). Juulis töötas kolhoosis 37 inimest, neist 11 olid eakad ja 1 alaealine.

Märtsiküüditamine hoogustas kolhooside loomist

Kollektiviseerimise tempo kiirenes järsult küüditamise järel. EK(b)P Keskkomitee dokumentides kirjutatakse võidukalt, et põllumajanduse kollektiviseerimisele andis võimsa hoo kulakute asumisele saatmine ning viimase kahe-kolme nädala kestel on küla kollektiviseerimine võtnud väga kiire tempo. EK(b)P Keskkomitee sekretär kirjutas 22. aprillil 1949. aastal ÜK(b)P Keskkomitee sekretärile: “Meeleolu maal on ülev, rahulik ja kindel. Rahvas on siiralt rõõmus, et nõukogude kord saatis kulaklikud ja natsionalistlikud elemendid vabariigi piiridest välja. Võib arvata, et 1949. aasta kevadkülvi alguseks ühineb kolhoosidesse umbes 70% kehvik- ja keskmiktalupoegadest.”

EK(b)P sekretäri N. Karotamme ennustus kolhooside ja kolhoosnike arvu suurenemisest täitus. 5. märtsil 1949. aastal oli Harjumaal 50 kolhoosi ja 1. juulil 308. Siiski oli neid, kes kolhoosi “paremusest ja headusest” aru ei saanud. 18. aprillil 1949. aastal teatatakse EK(b)P Läänemaa Komitee informatsioonis, et Vigala valla keskmiktalupidaja Mihkel Kanter ütles, et tema kolhoosi ei astu, viidagu kas või Venemaale. Samas vallas aga ei võetud Tuleviku kolhoosi talupidajat Laasi ja Melsast, sest nad realiseerid enne kolhoosi minekut ühistamisele kuuluva vara (hobuse, lehma jne). (Eesti NSV… 1978: 515, 541, 545, 569)

(Järgneb)

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare