13.3 C
Rapla
Laupäev, 1 okt. 2022
spot_imgspot_img

Ei ole midagi uut siin päikese all ehk “Libahunt” kõnetab jätkuvalt

Kui inimene ei saa teatrisse, siis tuleb teater inimese juurde. Rapla kultuurikeskuse näitetrupp on katsetanud raadioteatri formaati ja valmis saanud kuuldemängu August Kitzbergi “Libahundi” ainetel. Selle esmaettekanne oli 24. aprilli õhtul Rapla kultuurikeskuse Facebooki lehel. Edaspidi saab seda tasuta järelkuulata Rapla Kultuurikeskuse ja Kino Youtube’i kanalil.

Kitzbergi “Libahunt” esietendus aastal 1911 ja sellest on saanud üks meie tüvitekstidest, käsitledes eestlaseks olemise sügavamaid kihte, mis meid ikka ja jälle kõnetavad. Kõnetas see lugu ka kuuldemängu lavastajat Piia Põtra, kes kuuldemängueelses videotervituses sõnas, et ta luges mõni aeg tagasi “Libahunti“ uuesti ja raamatut suvalisest kohast avades kõnetas teda üks Tiina monoloog.

„See monoloog oli kokkuvõtvalt kõik see, mis tähistab inimeseks ja inimlikuks inimeseks olemist,“ sõnas Põder. Ta soovis „Libahundi“ teksti mingilgi kujul publiku ette tuua ja ainsaks lahenduseks ajal, mil rahvas teatrisse minna ei saa, oli audioteater. Selle formaadiga ei olnud Põder varem kokku puutunud, kuid „Libahunt“ ei jää ilmselt tema viimaseks lavastatud kuuldemänguks.

Koos Erko Laurimaaga, kes oli kuuldemängu helirežissöör ja aitas nii tehniliselt kui ka loominguliselt, istusid nad tundide kaupa stuudios. Kuuldemängu valmimisele aitasid kaasa veel Maarika Riismaa, kes lõi lavastusele visuaali, Timo Kreuz, kes aitas tervitusvideo tehnilise poolega, ning kultuurikeskuse juhataja Age Rebel, kes toetab alati näitetrupi tegemisi. Põder on ka tänulik näitlejatele, kes jaksavad tulla ja teha teatrit ka siis, kui ajad on keerulised.

Näitlejate jaoks oli kogu kuuldemängu tegemise protsess palju lühem kui selle hilisem kokkupanek. Nad on harjunud, et ühe lavastuse ettevalmistuseks läheb nädalaid ja kuid, aga seekord oli neil vaid kaks proovi enne kahte stuudiopäeva.

Esimesel päeval stuudios lugesid nad sisse tekstid, teisel päeval aga lisasid kõik vajalikud helid, alates uksekriuksumisest ja linnulaulust kuni hundi ulgumiseni välja. Nii et kuuldemängu kuulates tasub tähelepanu pöörata ka taustahelidele, need on kõik näitlejate endi tehtud.

Tervitusvideos tõid näitlejad välja, et selline teatriformaat nõuab palju rohkem karakterisse sisseminekut, kuna kõik emotsioonid ja teksti tagamõtted, mida muidu saab miimika ja liikumisega edasi anda, tuli saavutada oma häält kasutades. Audioteater on lihtsam selles mõttes, et ei pea lavalisele liikumisele mõtlema ega teksti pähe õppima, kuid see-eest tuleb igale väiksemalegi detailile oma hääletoonis ja diktsioonis tähelepanu pöörata. Kuna kõige parem on audioteatrit kuulata kõrvaklappidest, on näitleja hääl seda olulisem, sest see on kuulajale niivõrd lähedal.

Kuuldemängus andsid näitlejana oma hääle Merylin Elge (Tiina), Inga Tarto (Mari), Robert Rebel (Margus), Nele Randpere (perenaine), Hannes Sassi (peremees), Daniela Torilo (vanaema), Carl Alas (sulane Jaanus), Kert Markus Valdek (sulane Märt).

Alase sõnul on nad ise üpriski sarnased oma karakteritega. Tema näiteks on sama töökas ja püsimatu nagu sulane Jaanus. Elge tõi välja, et ta küll pole nii keevaline ja süttiv kui Tiina, kuid kohati sama kangekaelne ja proovib elada samuti oma elu selle järgi, mida ta süda ütleb. Elget kõnetabki „Libahundis“ enim just Tiina tegelaskuju, tema tugevus jääda kindlaks iseeendale, vaatamata kogetud vihale ja põlgusele. Torilo tõi aga välja, et tema lemmikomadus vanaema juures oli see, et ta ei mõistnud Margust hukka, kui too Tiinat kaitses.

Mittehukkamõistmine on ka Torilo jaoks oluline. Tema arvates ongi „Libahunt“ suuresti lugu hukkamõistust ja sellest, kuidas meile meeldib teisi inimesi sildistada. Marile hääle andnud Tarto jaoks on selle loo üldine teema see, et inimesed on valmis lahti laskma sellest, mis on neile südamelähedane, lihtsalt selleks, et sobituda üldsusega ja tagada endale mingi turvalisus.

Nii sildistamine kui ka uuendustele vastuhakk on aktuaalsed nüüdki. Samuti on igipõline teema armastus ja erinevad armukolmnurgad. Ei ole kuhugi kadunud ka võõraviha. Kõik, mis endast erineb, tekitab jätkuvalt põlgust ja vastuhakku.

Arvestades, et just praegu on taevas täiskuu, on aeg „Libahundi“ kuulamiseks lausa loodud. Võimalusel tasuks selle kuuldemängu kuulamine võtta ette õues jalutades, ideaalis mööda mõnd külavaheteed, maastikul, mis tänasest maailmast veel puutumata. Kuulates saab ette kujutada 19. sajandi õhustikku, kus lugu aset leidis. Samas mõtiskleda, kui palju praegusel ajal on selliseid sotsiaalse julmuse ohvreid nagu Tiina, kes tahavad elada vabalt, oma südame järgi, ja neid, kes on valmis ükskõik mida tegema vaid selleks, et elu jätkuks vanaviisi, süsteemis, reeglite järgi. Kas need kaks maailma saaks elada kõrvuti, niimoodi, et hundid söönud ja lambad terved?

Iga kuulaja jaoks avab „Libahunt“ end erinevalt ja isegi kui lugu ammusest ajast tuttav, toob aeg uusi mõtteid ja arusaamu ning uuestikuulamine ehk taipamist, vastuseid või hoopis uusi küsimusi, millele varem mõeldagi ei osanud.

spot_img

1 kommentaar

1 Kommentaar
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Tõnu
28/04/2021 19:10

A. Särev lavastas ” Libahundi” 1954.a.

5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised