Pöördumine Eesti Vabariigi kaitse- ja keskkonnaministri ning õiguskantsleri poole

0
21
Illustreeriv foto: Siim Solman.

M. Hellmann, Rapla kihelkonnast*

Austatud Eesti Vabariigi kaitse- ja keskkonnaminister ning õiguskantsler! Kuulsin kunagi kedagi meie ladvikust võiduparaadil ütlemas: „Eesti peab olema koht, kus igaüks tunneb end kaitstult.” Aga kes see igaüks siin on? Kas see, kes elab järjest laieneva Tallinna haardes, peab oluliseks ametlikke poliitilisi seisukohti ja kogu modernset maailmapilti, või ka see, kes elab maal ja peab oluliseks just maad, metsa ja kogu loodustervikut?

Kui ka viimast on mõeldud, tekib küsimus, kas Eesti poliitikud ei näe või ei taha näha, mis toimub linnamüüride taga ja peateede kõrval, väljaspool limusiine ja lennukeid? Kus on siin kaitstus või õigemini, kuidas saaks inimene tunda, et ta on kaitstud, kui igas ilmakaares, kuhu ta läheb, on ees mõni meelerahu rööviv verine sõjaväli, mida nimetatakse lageraielangiks.

Näiteks minu kodumail, kuskil viie-kuue kilomeetri raadiuses vana küla ja nüüdse rahvarohke aleviku ümber, on metsa sisse saetud ligemale sadakond või isegi rohkem raielanki. See looduse arvelt aetav äri on käinud juba vähemalt kakskümmend aastat, aga eriti hulluks on asi läinud just viimase seitsme aastaga. Kinnitan, et pilt, mis paistab, on masendav ja pahaendeline, andes aimu suurest ahnusest, hoolimatusest või suisa sihipärasest hävitusest.

Olen teadlik, et enamik neist raieaukudest on tekitatud eravaldajate poolt, aga meie riik, vallavalitsused ja vastava ala spetsialistid ei ole ju ka teinud midagi, et nende äärmiselt küsitavaid otsuseid ja tegusid ära hoida. Lisaks on ka avalik võim ise rohkelt säärast raietegevust harrastanud ja seegi on metsade, kogu maa ja muidugi ka siin elavate kodanike suhtes täiesti hoolimatu.

Tõsi, tean, et kõik pole halvasti: peateedel ja -tänavatel, nii-öelda poliitilise vaherahu mõttes. Kuid kas eestlastel poleks nüüd aeg sissepoole vaadata ja märgata, et nad on riigi loomise ja sellele vastava korra kehtestamise, aga ka igapäevaste kibekiirete asjatoimetamiste käigus lasknud meie maale palju võõrast sisu ja tegu, muu hulgas metsanduse ja metsade majandamise, mis on ju täiesti võõras, lausa röövkapitalistlik arusaam sellest, kuidas metsaga ümber käia.

Kuna Eesti Vabariigi institutsioonid, ka kohalikud omavalitsused ja haridusasutused on seda kõike lubanud, soosinud või suisa käskinud, on ajaga üha selgemaks saanud, et nood ei erine metsa ja kogu maa vägivaldsel kohtlemisel mitte just väga palju kunagistest võõrvallutajatest.

Iseäranis tekib see mõte just lageraielanki kohates. See on ju nagu verine sõda oma maa ja inimeste vastu, mis röövib rahu ning julgeoleku, aga kutsub esile ka vimma ja põlgust nende suhtes, kes on selle korda saatnud. Loomulikult ei tule sellises olukorras kõne allagi, et maainimene võiks oma valitsejatest ning teistest raiemeelsetest eestlastest lugu pidada ja mitte kaugeneda poliitikast, mis on juba niigi kauge ja võõras.

Niiviisi on oht, et suur osa Eesti kodanikest, eriti need, kellel on veel maaga mingi side, ei võta meie riiki, selle esindajaid ja kõiki teisi kehtiva kursi toetajaid enam tõsiselt ega pea ka omaks. Kuid asi on veel hullem, sest nii mõnigi maainimene juba küsib, kas meil on üldse oma riik või jätkub endiselt okupatsioon?

Ma ei taha öelda, et Eesti Vabariik oleks okupatsioonivõim, aga tema suhtumises maasse ja metsa ei saa seda terminit ka parima tahtmise korral välja jätta. Maal üles kasvanud inimese jaoks pole ju tema kodukohametsi laastav riigiasutus ja sedasama kohati veel suuremal määral tegevad eravaldajad midagi muud kui okupatsioonivõim.

Liiatigi tõuseb siinkohal suurte tähtedega küsimus, kus ikkagi on metsade, kogu vana loodusterviku ja maaelu hävitamise olukorras meie kaitsevägi ja muud jõustruktuurid, samuti Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet – need, kes peaksid maal elavaid kodanikke, aga muidugi ka oma maad, metsi ja loodustervikut kaitsma?

„See ei ole nende ülesanne,” võidakse öelda, aga mida nood siis kaitsevad, kui nad ei kaitse meie põhi- või pärisolemust ehk siis loodusest lähtuvat maailmatunnetust, aga ka oma maa ja metsade tervist ja terviklikkust.

Poliitilist, ülimalt võõrandunud maailmakorda on juba kogu ilm otsast otsani täis, mõistlikum ja targem oleks kaitsta oma – väikerahval, erinevalt suurest, on see veel võimalik! Kui aga Eesti Vabariik oma ei hoia, tekib küsimus, mis asja ta üldse ajab? Praegu paistab, et avaliku võimu ametlik kurss on vähemasti väljaspool linnapiire üdini võõrapärane, koloniaalne või suisa stalinistlik ehk siis maa, metsa ja neid oluliseks pidavate inimeste suhtes täiesti hoolimatu.

Aga asi ei ole ainult hoolimatuses, vaid ka ebaseaduslikus või lausa põhiseadusevastases tegevuses. Kinnitab ju meie põhiseaduse § 5: „Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.” Ent metsavarade säästlikust ehk mõistlikust ja tervikut hoidvast kasutamisest on – nagu iga metsahoidja teab – asi juba kaugel ning spetsialistid valetavad avalikult, kui ütlevad, et see nõue on täidetud.

Samuti ütleb § 53: „Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.” Aga nagu viidatud, on ju selge, et mingist elu- ja looduskeskkonna säästmisest pole – vähemasti minu kodukohas – juttugi. Pigem on tegu sihikindla laastamisega, millele meie võimud ei reageeri, andes niiviisi riigitulundusasutusele, aga ka igale eravaldajale vabad käed rikkuda – eeskätt just lageraiet tehes – avalikult ja räigelt seadust.

Sarnasele teemale on tähelepanu juhtinud ka Eesti Vabariigi Riigikohtu halduskolleegiumi esimees härra Ivo Pilving oma Postimehes ilmunud artiklis „Vabadus ja riive” (27.08.2020). Seal viitab ta keskkonnaalasele vabadusõigusele ehk õigusele „olla vaba ebavajalikest ja põhjendamatutest keskkonnahäiringutest, riigi- ja munitsipaalvõimu sammudest, mis halvendavad inimese eluruumi”. Ka selle vastu eksib ju avalik ja privaatsfäär – iseäranis sedasama lageraiet tehes – lausa varjamatult ja jõhkralt, ohustades nii elupaiga kui ka sealse looduse terviklikkust, aga ka kohalike elanike julgeolekut. Tervemõistusliku maainimese jaoks pole siin ju küsimus vaid häiringutes, vaid tema maailma otseses hävitamises või vähemasti eluruumi halvendamises ja muidugi ka põhjendamatus riives, millele lugupeetud jurist viitab.

Ühtlasi nendib härra Pilving: „Riigil pole ainult kohustus vabaduse piiramisest hoiduda, vaid ka kohustus vabaduse kuritarvitamist ohjeldada (PS § 14).” Seda võib mõista kahes tähenduses ehk siis riik peab sekkuma, kui: a) riigiasutus või üksikisik piirab oma raietegevusega õigust tervele ja terviklikule elu- ja looduskeskkonnale või b) kuritarvitab omandiõigust ehk vabadust siin maal ja oma valduste piires tegutseda, sest mõlemal juhul rikutakse halastamatult sedasama elu- ja looduskeskkonda, mis, nota bene, on maainimesel oluliselt avarama tähendusega kui linnaelanikul või poliitikul. Aga keskvõim seda ilmselt ei tea ega ka täida oma sekkumiskohustust nimetatud kahe punkti korral.

Kuid eeltooduga seotult tasub viidata ka EV põhiseaduse §-le 32: „Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.” Muidugi on vaieldav, mis need üldised huvid on, aga kindlasti ei ole need maal asuva eluaseme ja laiema loodusterviku ohjeldamatu häirimine või õieti hävitamine, mida nüüd palju kohtab.

Lisaks on meil ju ka säästva arengu seadus, mille § 2 kinnitab: „Looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise eesmärgiks on tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades.” Aga nagu ülal osutatud, eiratakse sedagi seadust päevselgelt ja julmalt, sest näiteks minu kodukohas, aga kuuldavasti veel paljudes teisteski kohtades pole elu- ja looduskeskkond enam ammu rahuldav, vaid raskesti kahjustatud. Siinkohal tasub meenutada ka teadlaste juttu sellest, et meie looduslik mitmekesisus ja tasakaal on nii loomade, putukate kui ka taimede osas juba ohtlikult paigast ära.

Ent täiendavalt peab mainima, et (riigi)metsanduses ja kogu Keskkonnaministeeriumi valitsusalas on veel mitmeid konkreetsemaid näiteid, mis viitavad kas mõne seaduse või kokkuleppe rikkumisele või kelmuslikule skeemitamisele: a) ilmselgelt vähese looduskaitse olukorras looduskaitsealade pindala vähendamine ja raievanuste alandamine üksnes raie huvides, b) nn vääriselupaikade (VEP) leidmise ja vastavate lubade väljaandmise takistamine, c) EL loodushoiu põhimõtete, Århusi konventsiooni ehk avalikkuse kaasamise ja FSC metsamajandamise sertifikaadi ehk VEP-de säilitamise nõude eiramine ja viimasel juhul ka selle sertifikaadi ärakasutamine ärilistel eesmärkidel, d) kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alade piiramine ja nende loomise takistamine, e) RMK sekkumine kohalike omavalitsuste tegevusse detailplaneeringute eel, selleks et KAH-alasid ei jõutaks luua ja raie saaks toimuda takistusteta, f) turbe- ja lageraie kombineerimine, g) RMK nõukogu tugev kallutatus raie- ning ärihuvide poole ja h) avalikkuse eksitamine ebateadusliku, kitsalt tehnitsistliku propaganda ja erapoolikute arvamusliidrite läbi, kes metsa päriselt ja pärimuslikult ehk kogu selle nähtavas ja nähtamatus osas ei tunne.

Siinkohal pöördungi teie, eriti meie lugupeetud õiguskantsleri ja keskkonnaministri poole, et te ei eiraks oma kohustust märgata neid seaduserikkumisi ja -riiveid, aga ka otsest põhiseadusevastasust ja muid küsitavusi, millele viitasin. Jääb ju praegu paraku mulje, et keskkonnaalaselt on vaikimise ning ärihuvide mahitamise teed mindud. Sel juhul aga peab arvestama, et peagi meie kodanikud teadvustavad seda ja siis on ohus kõrgete riigiametnike ning -asutuste, aga ka kogu Eesti Vabariigi maine ja usaldusväärsus.

Kokkuvõtvalt ütlen, et mulle kui ajaloolasele ja kirjamehele, aga ka kohapidajale ja metsahoidjale on meie metsades toimuv ülimalt alarmeeriv, andes selgesti aimu, et Eestisse lubatud võõr- ning väärarengutel on lastud takistamatult ja seega ka väga ohtlikult progresseeruda. Võib ka öelda, et senise, poliitiliselt silmakirjaliku ja röövkapitalistliku kursiga jätkamine – nii meie kodumaal kui ka kogu maailmas – on hukatuse tee!

Tean, et linnarahvas ja poliitikud armastavad korrutada, et kõik on hästi ning eestlased on kaitstud, aga mulle tundub, et kui asi endistviisi edasi läheb, pole meie maal varsti enam midagi täiesti terviklikku kaitsta! Samas on ilmne, et säärases olukorras, kus maal, metsas ja kogu looduses tegutsetakse ahnelt, üleolevalt ning ülima hoolimatusega, muutuvad kõik poliitilised protsessid ja kogu moodne maailm üha rabedamaks, heitlikumaks ja ka õõnsamaks.

Seega ma väga loodan, et kunagi tuleb aeg, mil meil on võim ja valitsus, mida saab pidada täiesti omaks ja kes mõistab, et teatud asjades on kord ammu tagatud, nüüd peab ka sissepoole vaatama ja meie loodust ning pärisolemust kaitsma hakkama.

Sedapuhku juhatangi teie kui meie kõrgete aukandjate tähelepanu tõsiasjale, et tulevikus oleks vaja meie kodumaa hoidmise tarvis kirja panna uued või õigemini vanad, maa- ja metsalähedased aluspõhimõtted ning esimesel võimalusel ka uus, täiesti maakeelne ja -meelne, lausa igas sõnas läbimõeldud põhiseadus, milles elu- ja looduskeskkonna kaitse oleks selgesti ja tervenisti kirja pandud. (Pöördumine on saadetud nimetatud aukandjatele selle aasta 31. jaanuaril.)

Lisapöördumine lehelugejate poole

Siinkohal pöördun ka kaasmaalaste poole, kelle nimele mõni osa kodumaa metsatervikust kuulub, pannes teile südamele ilmtingimata raieroim tegemata ning toetamata jätta, sest see ja kogu majandamine on ilma mingi kahtluseta metsa hävitamine, aga ka suurema loodusterviku ja -tasakaalu jõhker ohustamine ning häirimine, mis tegijatele, aga nende kaudu võib-olla kogu Eesti rahvale hingevõla kaela toob!

Lisaks juhatan teie tähelepanu tõsiasjale, et Eesti on nüüdseks juba üle ujutatud vastutustundetutest firmadest ja muudest asjameestest, kes pöörduvad libekeelselt heausklike metsaomanike poole, rõhudes nende ahnusele ning arvates süüdimatult, et metsa majandamine ehk selle peenrahaks tegemine on normaalne või lausa tavaline asi. Aga ei ole. Kaugel sellest!

Võin oma metsakogemusele ja kindlale veendumusele tuginedes kinnitada, et ärimeestel, ametnikel, spetsialistidel ja ka omanikel endal näib reeglina puuduvat täieline teadmine, mis mets tervikuna ehk kogu oma nähtavas ja nähtamatus osas on. Ehk siis nad ei paista mõistvat, et mets ei ole mingi maardla, kust igaüks võib ahnitseda, vaid hinge varjupaik ja tagala, mida vajab inimene, et inimene olla, aga vajab ka ühiskond, et terve olla, sest iga mets on osa suuremast loodustervikust, mille tervisest just sõltub ühiskonna tervis ja käekäik.

Aga selleks, et ühiskond oleks terve ja inimene võiks päriselt inimene olla, on vaja õppida loodust hoidma! On ju tõelisele metsahoidjale täiesti selge, et metsa pole kuidagi võimalik majandada, vaid just üksnes hoida ja terve mõistusega tarvitada, vastavalt sellele, mida mets ise annab. Ja ta annab väga palju! Muu hulgas kosutust pärijatele, kui nad leiavad eest hoitud metsa ja teavad ka ise, et metsa tuleb hoida ja hoituna edasi pärandada!

* Autor on toimetusele teada, aga tema soovil me täisnime ei avalda.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare