Vigala tehnika- ja teeninduskool sai sel aastal 101-aastaseks ja sepatöö eriala algusest on möödunud 20 aastat. Selle aja jooksul on eriala läbi teinud mitmeid muudatusi, andnud Eestile aktiivseid ja andekaid seppasid ning kursusi, kes hoiavad üksteist nagu üks suur perekond.
Kohtusime sepatöö eriala praeguse kutseõpetaja Joonas Kiri, direktor Enn Roosiga ja käsitöö erialade osakonna juhtivõpetaja Kai Hermanniga päev enne seda, kui järjekordse lennu kümme seppa lõputunnistuse said.
Kui rääkida eriala algusajast, sai kõik alguse kivitööst ja vajadusest töövahendite järgi. Algul olidki need kaks eriala omavahel ühendatud. Enn rääkis, et eriala algus oli tegelikult suhteliselt juhuslik. Esimene õpetaja oli Raimo Kuusik, diplomeeritud skulptor ja iseõppinud sepp. “Mingi juhuse tõttu soetas ta Vigala kanti kodu ja me saime tuttavaks. Temas lõi missioonitunne välja, et ehk saaks kooliga koostöös oma elukogemusi ja tarkusi jagada. Meil muidugi oli see just täpselt see aeg, kui kooli ümber profileerisime. Enne seda olime olnud 80 aastat põllutöökool ja kuna see teema hakkas otsi kokku tõmbama, oli muid teid ja radasid vaja otsida. Nii et see Kuusiku pakkumine tuli väga soodsasse pinnasesse. Istusime maha, tegime õppekava valmis ja esialgu sündiski see kaksikerialana,” rääkis Enn Roosi.
Ta meenutas, et kividega oli siis neile suureks partneriks Eesti Paeliit ja suviti oli traditsiooniks Lääne-Virumaal korraldada nädalasi sündmusi, millest on Porkuni paemuuseumi linnuse tornis seniajani mõned kujud alles.
Kui riiklikul tasandil veel õppekavasid polnud, olid koolil vabamad käed. Ühel hetkel põhimõtted aga muutusid ja liiterialad keelati ära. Kivieriala sõi ajahammas üldse välja. Enn Roosi arvab, et põhjus võib paljuski olla selles, et tegemist on väga aeganõudva alaga ja kivitööd käsitööna teha oleks liiga kallis. Ta lisas, et kõrvaltvaataja jaoks ei olegi enam vahet, kas asi on tehtud käsitööna või mitte, masinatega tehtav on läinud nii heaks, et vahet on raske märgata. Mõnd kuju vaadates mõeldakse, et küll on 3D printerid heaks läinud. Näiteks kooli vapilooma rebasega Žiguli puhul on vahel tükk seletamist, et tegemist on käsitsi maalitud pildi, mitte kleepsuga.
Sepad jäävad kokku hoidma
Ajaga on ka sepatöö arenenud, tehnoloogia on küll sama, aga abiks on saadud mitmeid masinaid, enamasti küll ettevalmistus- ja viimistlustehnikat. „Mugavusmasinad“, lisas Kai Hermann. Näiteks luust ja lihast pealelööja asemel on masin, mida rahvakeeli nimetatakse „loll poiss“ (suruõhuvasar).
Peale enda eriala saavad sepad õppida ka valikaineid, nii on näiteks õpitud arvutigraafikat, fotograafiat, graveerimist ja nahatööd.
Algul õppisid sepad statsionaarses õppes (nii põhikooli kui ka keskkooli baasil), kuid ajapikku on sellest kujunenud tsükliõpe täiskasvanutele. Joonas Kiri meenutas, et kui ta esimest aastat ise Vigalas sepatööd õppis, lõpetas ka viimane põhikooli baasil grupp ära. Selle muutusega ollakse koolis ise rahul, kuna noored ei pruugi veel teada, mida nad päriselt tahavad, õpingute katkestamisi on rohkem ja väga noorte puhul tuleb ka nende teismeea muredega tegeleda.
Keskkooli baasil või täiskasvanuna tulnutel on aga juba varem teada, et sepatöö on see, mida tahetakse teha. „Vanemad inimesed tulevad ikka asja pärast õppima. Teavad, miks tulevad ja mida tahavad. Poolelijätmised on neil pigem perekondlikel, tervislikel või tööga seotud põhjustel. Seda, et ei viitsi käia, on vähem. Või seda, et teeb koerustükke ja peab välja viskama,“ lisas Enn Roosi. Tervislikest põhjustest on ühel õpilasel tekkinud allergia söetolmu vastu ja on ka neid, kel õpingute käigus lööb vana käevigastus välja.
Sageli tuleb idee sepaks hakata suguvõsast. „See kipub ikka olema selline eriala, et keegi kunagi oli suguvõsas sepp. Meil on neid „vanaisa oli sepp“ lõpetajaid päris palju,“ sõnas Kai. Joonas lisas, et see on ka loogiline, kuna igas kolhoosis oli oma sepp.
Muudatusi on olnud teisigi. Algul olid topeltkursused ning keskkoolist tulnud õppisid kaks aastat ja põhikoolist tulnud kolm aastat. Kai meenutas, et kui ta Vigalasse tuli, oli õpe selline, et üheaastane kursus oli metalli sepistöötlemine ja kaheaastane sepatöö. Enn selgitas, et ühe aasta pealt sai lõpetada koolitunnistusega, kuid jäädes veel teiseks talveks, sai minna kutseeksami peale välja. Ehk ühe aastaga sai sepaks, kuid kahe aastaga sai poole paremaks sepaks. Tegelikult oligi vähe neid, kes teiseks aastaks õppima ei jäänud. Hetkel õpivad tulevased sepad kaks aastat ning koolis käiakse kaks korda kuus, neljapäevast laupäevani.
Vahepeal oli aeg, kui sepatöö käsitööerialana ei levinud üldse. Kai Hermann sõnas, et nüüd on see eriala taas pead tõstmas ja iga aastaga lähevad grupid aina suuremaks. Sama lugu on teiste käsitööerialade, keraamikute, puukäsitöö ja mööblirestauraatoritega.
Kuna sepatöö on nüüd suunatud täiskasvanutele, on enamik õppijaid vanuses 25+. Näiteks üks õpilane tuli 63-aastaselt selleks, et pensionile jäädes sepaks hakata. Huvitav on see, et praktikale läks ta omakorda sepa juurde, kes oli sama vana ja ametit just maha panemas.
Küsimuse peale, kui palju vilistlaste tegemistel pärast kooli pilku peal hoitakse, Kai naeris ja sõnas: „Niipalju kui minul neid lõpetajaid on olnud, siis need ei olegi ära läinud. Sellest ongi tekkinud selline kogukonnalaadne asi. Vähe sellest, et grupikaaslased suhtlevad omavahel, nad suhtlevad ka teiste gruppidega ja nüüd on nad peaaegu kõik Eesti Seppade Ühenduse MTÜ-ga liitunud.“ Enn lisas, et palju on oma sepikojaga FIE-sid ja osa lõpetajaid tegelevad ka mitme peale ettevõtlusega. Mitmed lõpetajad jäävad kooli ja kutseõpetajaga seotuks ka hiljem.
Seda, kui paljud lõpetajatest praegusel ajal end siiski sepana määratlevad, on raske hinnata. Näiteks paljud võivad olla metallifirmas tööl, mitte küll otseselt sepana, kuid kuumaraua tööd tehakse siiski ära. Mitmed lõpetajad lähevad aga edasi õppima kunstivaldkonda. Populaarne on näiteks Eesti Kunstiakadeemiasse või Viljandi Kultuuriakadeemiasse minna. „Neile need nii-öelda etteõpetatud sepad, kellele on vaja vaid see praktiline kunstipool juurde õpetada, väga meeldivad, sest nende õppekavades on sepatöö õpetamise osa suhteliselt väike,“ sõnas Enn.
Püsivus, kunstikiiks ja koostöövalmidus
Kui rääkida sepatöö praktilisest ja teoreetilisest õppest, siis need käivad Joonase sõnul ikka käsikäes. Kui ta ise sepatööd õppima tuli, õpiti esmalt paar kuud teooriat ja esimest korda sepikotta saadi pärast kuuajalist õppimist. Olles nüüd ise olnud soetud riikliku õppekava loomisega, on Joonas asjad sättinud niimoodi, et praktika ja teooria jookseksid käsikäes. Kai lisas, et teooria on küll oluline, kuid ka see käib praktika kaudu. Näiteks kõige suurem moodul on kavandamine ja kujutlemine, kus tegevuse käigus õpitakse ka teooria selgeks. „Õpilased ise on hästi uudishimulikud ja lugejad. Anna ainult materjal kätte. Õppekavas nii palju teooriat ei olegi, kui nad tahavad selgeks teha endale,“ sõnas Kai.
Kui rääkida omadustest, mis ühel heal sepal olema peavad, tuuakse esimesena välja püsivus. Kuigi Joonas lisas, et ta on näinud ka väga häid seppasid, kellel närvi üldse pole, visatakse kohe asi nurka, kui midagi valesti läheb. Oluline on ka kujutlusvõime olemasolu, teatav kunstikiiks. See küll on arendatav ja seepärast ongi õppekavas kujundamisel ja kavandamisel nii suur maht.
Võiks ju mõelda, et füüsiliselt peab sepal hull jõud olema, aga otsest vajadust tegelikult selle järele ei ole. On ju igal kursusel ka mõni tüdruk sepaks õppimas, kes edukalt hakkama saab. Mingi füüsiline vorm peab aga siiski olema, päris „pehme selgrooga“, nagu Enn sõnas, sepatööd teha ei saa. Kuid seegi on arendatav. Kai meenutas üht juhtumit, kus ühe lõpetaja vanaisa tuli tema kui grupijuhendaja juurde ja küsis: „Kas sina oledki see, kes meie mehe selja sirgu ajas?“
Oluline on ka oskus koostööd teha. Ka mõned tööd on sellised, et igaüks teeb mingi osa, mis pärast teistega kokku peab sobima. Näiteks selle aasta üks lõputöö oli ühe õpilase tehtud lõkkepann ja teine tegi sellele põleti alla.
Arvestades seda, kuidas kõik õpilased on pundis koos, on koostöövalmidus igapäevane asi. „Sepatöö ei ole ühe inimese töö. Esimene aasta, kui õpitakse töövõtteid, käib asi ikka vanaviisi, ehk pealelööjaga (mitte “lolli poissi” kasutades). Siin on üks suur ahi, nii et selle ümber tuleb koos hakkama saada. Kahekesi tehes, niimoodi, et tehakse ära ühe asi ja siis teise asi ning sepa ja pealelööja rollid vahetuvad, saavad asjad ka kaks korda kiiremini valmis kui üksi ja omaette tehes,“ sõnas Joonas.
Õpilaste taust on aga vägagi erinev, näiteks on sepaks tulnud õppima sõjaväelasi, muusikuid, näitlejaid, õpetajaid ja geenitehnoloog. Viimasel ajal on olnud ka mitmeid tisleritaustaga mehi, nii et oma lõputöös on nad ühendanud metalli ja puidu. See, millise haridusliku taustaga õpilane on, väljendub tihtipeale ka tema töös. Nii valmis Heino Elleri muusikakooli lõpetanud õpilasel nutitelefonigrammofon. Seda, milliseid lõputöid sepaeriala õpilased valmistanud on, näeb lähemalt järgmisel leheküljel.
