Kontaktivajadus väljaspool oma koduseinu ja vahetut tutvusringkonda on sama loomulik kui soov pugeda teki alla ja kaduda raamatukaante vahele peidetud maailma. Pärast pikemat pausi on Tallinna hilissuvise öise linnamaastiku avastamine omaette nähtus.
Millalgi augustis külastas taas Tallinnat prantsuse pop-jazzi kollektiiv Nouvelle Vague. Viimati võis neid siinkandis näha eelmisel ja enne seda 2017. aastal, nii et ei ole just kuigi haruldane nende esinemist kogeda. Aga õnneks on neid alati põnev vaadata. Osalt kindlasti seepärast, et kuigi kaks juhtliiget on läbi aastate, ja seda juba ligi aastakümme, püsinud samad, on soliste ansamblil olnud mitu. Ma ei oskagi öelda, kes need kaks naissolisti olid, kes tol augustiõhtul Tallinnas üles astusid. Ühtki viidet solistide nimedele ma uudislugudest selle etteaste kohta ei leidnud ning Vikipeedia loebki lihtsalt kõik need võimalikud nimed üles. Tol õhtul oli laval neid pisut vähem, kui nimekiri andis. Üldiselt esinetaksegi justkui kahe solistiga.
Kahju on nad nimeta jätta, kuna solistid siiski kandsid seda etteastet ja see oli tõesti etteaste selle sõna parimas tähenduses. Ei mingit klassikalist leelotamist ega pillimängu. Need naised olid ise juba iseäranis vaatemängulised, võrksukkades, kontsadel, soengud, huuled värvitud ja veiniklaas näpuvahel. „Fuuuuuuck“ karjus vahepeal üks neist täiest kõrist mikrofoni ja suunas seejärel mikrofoni publiku poole, kes vastas samaga. Sõnavahetus kestis päris hea mitu minutit. Publik ei hoidnud end tagasi.
Inimesed ongi minnalaskmise meeleolus. Vaktsineeri, ära vaktsineeri, testi. Kes sai olla kindel neis vaktsineeritud inimestes seal publikus? Vähemalt vaktsineerimata inimesi testiti. Sel üritusel oli kohal brigaad töötajaid, osa üleni kaitseülikondades, osa mitte, ja külastajaid testiti, kui tõendit ette näidata ei olnud. Negatiivne proov tagas pääsme üksnes sellele üritusele seal. Hea on, et ise ei pidanud endale tikku ninna lükkama.
See on alati huvitav, kui avalikus ruumis, suhteliselt avaras telgis küll, aga siiski piisavalt väikeses, et kõik on üksteisest seal teadlikud, peaks leiduma mõni positiivne… Kuidas siis reageeritakse? Negatiivne tulemus hõisatakse alati rõõmsalt ja julgelt välja, kas positiivse puhul järgneks paanikas rabelemine, desinfitseerimise hoog ja rutakas telgist välja lükkamine? Ei tea. Pole seni õnnestunud näha.
Olgu kuidas on, inimesed on väsinud. Ja näib, et pisut käega löömas. On mask, ei ole mask, oled lähedal, oled kaugel. Ah, ole kus tahad. Ja nii me kooris kõike kuu peale meeleldi saatsimegi. Lõbus pohhuistlik meeleolu laval oli nakkav, naiste etteaste täielikult naelutav ja meeliköitev. Oleks vahest veelgi tugevama elamuse andnud mõnes väiksemas lokaalis, mitte vabas õhus, nagu tol augustiõhtul. Muusika oli pop-jazz, nagu ennist öeldud, kohati rütmikas, kohati voolav, peamiselt teiste artistide palad, mõned tundmatud, mõned kullafondist. Õhtu lõpetas näiteks Joy Divisioni „Love will tear us apart“, mida publik koorina kaasa laulis veel pikalt pärast bändi lavalt lahkumist.
Oma eksistentsialistlikus kriisis ei ole inimesed unustanud siiski lõbutsemast. Kontserdil oli too õhtu hulgaliselt kuulajaid. Vist isegi korraldajatele ootamatult palju, sest baarist lõppes otsa nii vein kui ka kohv. Ja seda juba õigupoolest enne kontserdi algust.
Uus maailm
Ühel teisel kuupäeval, aga jällegi hilisõhtusel tunnil pealinnas ringi luusides ei õnnestunud koroonateemat vältida ühelgi tänavanurgal. Sõbranna juures kogunes käputäis emasid, kes tuulutasid end kodustest, kuid näis, et mitte argistest teemadest. Töö, koroona, testimine, vaktsineerimine, koduvägivald ja mõrtsukad olid peamised jututeemad, mida ei suutnud laualt raputada isegi ohtralt manustatud kihisevad joogid.
Rohkem ükskõiksusesse taandunud mina ja üks sõbranna otsustasime minna hoopis muud maailma avastama, lootuses leida eest inimesi, kes ei taha üldse rääkida. Leidnud ühe paljulubava kuulutuse, asusime teele. Ühe autotöökoja kõrval hallis mittemidagiütlevas majas ilma ühegi viiteta oli lukustamata uks. Treppidest üles ronides jõudsime ukse taha, mille silt sarnanes kuulutusel olevaga. Ukse taga tervitas meid noor pikkade punaste juustega naine. „Kas vaadata võib?“ küsis mu sõbranna. Naine kinnitas, et võib, ja me liikusime ruumis edasi.
Meie ees avaneski uus maailm. Helelillade seintega ruumis olid kõik aknad ruloodega kaetud, valgus oli mahe, ruumi ühte seina katsid maast laeni peeglid ja kogu põranda ulatuses seisid laest maani läikivad metalsed postid. Mängis muusika, ühte nurka olid sätitud pudel vahuveini, mahl, mõned kobarad viinamarju ja kommikarp. Kolm tüdrukut istusid põrandal matil, me sättisime end nende kõrvale. Teisest ruumist tulid kaks tüdrukut, mõlemad riietatud napilt, võrksukkades ja lühikestes mustades pükstes, jalad kõrgumas läikivatel platvormtaldadega kontsakingadel.
Mõne aja möödudes oli juba naisi meie ümber rohkem, ruum hämardus veelgi, muusika läks valjemaks ja kontsadel neiud võtsid sisse oma kohad postide ees. Tantsiti. Gruppides ja üksinda. Veidikene värisevatel jalgadel, aga sirge seljaga. Kaks keskealist naist vaatasid imetlevate pilkudega iseäranis hoolsalt üht heleda peaga neiut. Tundus, et üks naistest oli tüdruku ema. Ta pildistas ja filmis oma mobiiltelefoniga oma kaunitarist tütre esinemist. Uus ajastu.
Mulle meeldib see ajastu. Vabadus olla sa ise. Kanna, mida tahad, ole, kuidas tahad. Tantsi postil, ema on ikka uhke ja imetleb. See on enese vaba väljendus. Õhkkond ruumis oli teineteist toetav. Ainult naised isekeskis. Toetamas ja innustamas, kuniks teised kogu oma jõudu rakendasid, et oma keha allutada postile. Seal ei olnud pidu, asi kippus läägeks ja me põgenesime.
Testi igal nurgal
Meie järgmine peatus oli baaris nimega Terminal Records, mis asub Telliskivi rajoonis. See oli peale vaadates midagi sellist, mis päevasel ajal justkui on vinüülplaatide pood ning õhtuses vööndis muutub lokaaliks, kus saab nautida ka valju muusikat ja õlut. Sel korral oli seal plaate keerutamas DJ, kes mängis krautrocki paremaid palasid. Mis see krautrock täpsemalt on, tuli meil enne peole minemist internetist järele vaadata. Peole saabunud värvikat seltskonda vaadates oli selge, et tegemist oli moodsa aja nišipeoga. Sealsed neiud kontse ei kandnud, läbiv stiil oli lohvakas riie, mütsid ja sallid. Ka koht ja muusika olid väga mõnusad.
Sinna avalikku ruumi me ilma testimata ei pääsenud. Vähemasti minu sõbranna mitte, kellel ei olnud ühtki tõendit ette näidata. Tal tuli sooritada süljetest. Välimuselt on see justkui üks keskpärane rasedustest ja nii nagu rasedustestilgi, annab see positiivse tulemuse korral kaks triipu. Me ei olnud kumbki kunagi seda süljetesti varem teinud, juhiseid paberil kaasa ei antud, mistõttu kutsusime õue appi ühe töötaja.
Noormees teadis täpselt, kuidas testi sooritada, aga tulemust ilmselgelt lugeda ei mõistnud. „See on küll huvitav, et see niimoodi täis jookseb kohe,“ ütles ta, vaadates testiplaati. Kes kunagi elus rasedustesti teinud, see teab, millest jutt. Kes ei tea, see ei tea, aga nii see juhtuma peabki. „Teist triipu ei tulnud, korras,“ ütles seejärel töötaja kohe otsa. See info oli aga küll testiga kaasas, et tulemus tuleb 20-30 minuti jooksul. Ilmselt eeldas see töötaja, et tulemus on kohe näha. Ei ole. Ei ole ka rasedustestil. Lihtsalt infoks. Testi tegime muidugi enne krautrocki nautimist.
Kuigi muusika oli hea, ei olnud koht mõeldud tantsimiseks. Seda me aga too õhtu paraku teha tahtsimegi, seega otsustasime otsida paremat õnne mujal. Mõned sammud edasi leidsime oma peatuspaiga baaris Uus Laine. Sealne väljas istuv kontrolltöötaja oli märksa helgemas meeleolus, naljatles meiega, tegime ninas surkimise testi ja läksime peole. Selgus, et seal oli miski ajastuteemaline pidu, muusika oli üsna nadi, kuigi tantsimiseks ruumi jagus, aga pikalt me seal ei olnud.
Eelmises kohas tundus testimise läbiviimine kuidagi ebalev, töötajad kokutamas ja sahmimas, aga teises baaris oli see osa protsessist sujuvam.
Kolmas katse tuli baaris Sveta, aga sinna me ei saanudki, kuna seal ei müüdud kiirteste. Pisut tragikoomiline oli vaadata seal massiliselt teineteise seljas elavaid inimesi, vaktsineeritud küll ilmselt, aga siiski. Mõistus on juba rikutud, enam ei näe ainult naudinguid, vaid ka kõiksugu põnevaid ohtusid.
Naerma ajas, kuidas sõbrannal tuli iga paari meetri järel uue baari ukse taga üha uuesti enda tervist tõendada. Ükski lokaal ju mingit templit endaga kaasa ei andnud, et inimene just testis ja kõik oli korras. Igas kohas tuli jälle maksta, end surkida ja oodata. Totakas, aga vajalik, võib-olla. Rohkem me too õhtu ega ka ükski teine õhtu sel suveperioodil pealinna ööellu igatahes ei tunginud. Hea on teada, et see vähemasti siiski toimib.
