11.6 C
Rapla
Neljapäev, 26 mai 2022

Raamatukogu on külakogukonna vaimse tervise keskus

28. veebruaril tunnustasid Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing (ERÜ) ja kultuuriministeerium Tallinnas Mustpeade maja valges saalis aasta raamatukoguhoidjaid 2021. ERÜ teenetepreemia pälvis Katrin Niklus, kes ligi neljakümne Rapla keskraamatukogus töötatud aasta jooksul on aktiivselt ja edumeelselt arendanud raamatukogundust nii oma maakonnas kui ka ühingu liinis üleriigiliselt.

Seda, et ta ERÜ tunnustuse osaliseks saab, ei osanud Katrin aimata. Koos temaga kandideeris teenetepreemiale veel viis raamatukogutöötajat, kelle kohta ta sõnas, et tegemist on väga lugupeetud inimestega. „Olen ise olnud ühingu juhatuses ja tean, kuidas nende hulgast see teenetepreemia saaja välja valitakse. Ei oleks tahtnud olla praegu selles juhatuses, kes seda välja valis, usun, et valik oli väga raske,” sõnas Katrin.

Ligi 40 aastat on ta raamatukogundusega seotud olnud ja sellest suurema osa oli ta Rapla keskraamatukogus pearaamatukoguhoidja. Nüüd naudib ta väljateenitud pensionipõlve. Võimalus edasi töötada oli ka olemas ja raamatukogu direktor Õie Paaslepp pakkus mitu korda, et ärgu mingu Katrin veel ära. „Aga ühel hetkel tunned, et lõppude lõpuks pead saama millalgi puhata ka,” ütles Katrin.

See, kuidas ta aga omal ajal üldse raamatukokku tööle sai, on Katrini sõnul puhas juhus. 1984. aastal elas ta Varbolas ja töötas lasteaias, kuna oma esimeselt hariduselt on ta lasteaiaõpetaja. Varbola raamatukogus töötas siis Asta Luberg, kes oli pensionile minemas ja pakkus Katrinile, kes tihedalt raamatukogus käis, kas ta ei tahaks tema asemele minna. Katrin võttis pakkumise vastu, palk oli ka viis rubla kõrgem. „Olin see üksi töötav inimene – sul on asutus, su ametinimetus on juhataja, kuid oled üksi. Sain tunda kõiki neid üksi töötava raamatukoguhoidja võlusid ja valusid,” sõnas ta.

On olnud keerulisemaid aegu

1988. aastal kolis Katrin Niklus Raplasse ja toonane Rapla rajooni keskraamatukogu juhataja Iivi Laidna tegi talle ettepaneku hakata raamatukogus metoodikuks, mille sisu vastab praegusele pearaamatukoguhoidja tööle – statistika kogumine, metoodiline nõustamine, inventuurid ja täienduskoolituste korraldamine. Pärast taasiseseisvumist muudetigi metoodiku ametinimetus pearaamatukoguhoidjaks.
Katrin meenutas, et kui ta Raplasse tööle tuli, oli maakonnas 36 raamatukogu, tänaseks on alles 29. „Kui vaadata kogu Eesti mastaabis, ei tahaks ma öelda, et meil on hästi läinud, aga meil ei ole ka väga palju raamatukogusid kinni pandud. Paljudesse kohtadesse, kus raamatukogu on kadunud, on laenutuspunkt tehtud (näiteks Kuusiku ja Härgla), püütud raamatukoguteenust ikkagi säilitada, et inimesed päris ilma ei jääks,” rääkis Katrin. Mitmes maaraamatukogus on lahtiolekuaegu lühendatud. See kõik aga vähendab inimeste võimalust kasutada raamatukogu ja majanduslikult mõtlev inimene saab aru, et ega ole mõtet tellida iga päev lehti ja kütta maja, mis on paar päeva nädalas lahti. Kuid kõike siin ilmas ei saa mõõta vaid majanduslikust küljest.
Kõige keerulisemad ajad olid raamatukogude jaoks ikka siis, kui pärast taasiseseisvumist anti raamatukogud üle omavalitsustele. Riik andis küll teavikute ostmiseks raha, kuid vähe, eeldades, et omavalitsused panevad juurde. Ja raamatukoguhoidjad käisid siis otse vallavalitsustes, mida oli toona palju rohkem kui praegu, rääkimas, mida ja milleks neil vaja on. Aga suhtumine, mis vallavanematelt ja ametnikelt tookord tuli, oli selline, et ei teagi, kas seda kuuldes nutta või naerda. Näiteks meenutas Katrin olukorda, kus pearaamatukoguhoidja selgitas, et neil on vaja raha, et osta uusi raamatuid ja ajalehti/ajakirju. Ja vastuseks saadi: „Raamatukogus on vanu raamatuid ja lehti küll, lugege neid.”
Teine näide. Kohtumine oli kokku lepitud ja vallavanem ootas raamatukogutöötajaid, jalad lauale visatud. „Suhtumine oli selline, et nüüd anti meile mingid raamatukogud, mis tahavad raha saada, misasja me nendega teeme. Siis tuli kõige rohkem võidelda enda eest,” meenutas Katrin. Probleeme ei olnud ainult teavikute jaoks vajaliku raha või palkade saamisega. Valla tasandil ei suudetud mõista koolituste vajadust ja probleemid olid ka raamatukogu hoonete ja kütmisega. Ühel väiksel raamatukogul varastati isegi küttepuud ära…
Eriti raske oli siis just üksi töötavatel raamatukoguhoidjatel. Kui midagi juhtus, ei olnud tal abi kusagilt võtta, kõigega pidi hakkama saama, alates ehitusega seotud muredest kuni tehnikaprobleemide lahendamiseni välja. „Nüüd on valla keskraamatukogu, helistad kolleegile ja saad abi. Aga siis olid kõik eraldi. Need üleminekuaastad olid raske ja keeruline aeg. Ma võtan tõesti mütsi maha nende inimeste ees nagu Anne Idvand, Mariina Madisson, Mai Sipelgas, Aili Erm. Nad töötavad siiamaani. Alati, kui neil oli raske, ütlesin, et vallavanemad tulevad ja lähevad, kuid teie jääte.”
Kõik vallavanemad ja ametnikud ei olnud muidugi raamatukogude vastu. Katrin tõi välja neli nime – Kalle Toomet, Tõnu Mesila, Anneliis Kõiv ja Priit Kärsna, kellega koostööd ta eriti hea sõnaga meenutab.

Vaimne kogukonnakeskus

Kui tuli digitaliseerimine, raamatukogud said tarkvara, pidid raamatukoguhoidjad õppima kasutama arvutit ja internetti. Katrin läks seepeale tagasi kooli, õppima Viljandi Kultuuriakadeemiasse raamatukogunduse ja infoteaduste eriala. Ta lõpetas kooli 2004. aastal ja Katrin ongi enda üle uhke, et ta on julgustanud ka teisi õppima minema. Tol ajal läkski Raplamaalt palju raamatukoguhoidjaid õppima tasemekoolitusse, töö kõrvalt. Õppejõud Ilmar Vaaro oli lausa öelnud, et tekkimas on Rapla maffia.
Õppimisega seoses meenus Katrinile aga veel üks sõnelus ühe valla ametnikuga, kes ütles, et Maxima kassapidajal ja raamatukoguhoidjal ei ole mingit vahet, mõlemad piiksutavad. Kes vähegi raamatukogu töö köögipoolt tunneb, see teab, et see ei piirdu ainult raamatute laenutamisega, seal on igal sammul vaja aina midagi juurde õppida. Juba alguses tuleb ilma erihariduseta inimesel läbida 400-tunnine kutsekoolitusprogramm ja taotleda kutset. Ja mida edasi areneb tehnika ja juurde tuleb infot, seda rohkem tuleb läbida erinevaid koolitusi.
Katrin rääkis, et inimesed tulevad raamatukokku abi otsima väga elementaarsete asjade pärast, millega nad ise hakkama ei saa. Näiteks on vaja teada, kunas mingi buss väljub, digiretsepti tellida, elektriarvet maksta, silmaarstile läbi interneti aega panna, oma nutitelefoni tundma õppida. Praegusel ajal on lisandunud veel Covidi-passiga seonduv ja samuti käivad sotsiaalametnikud raamatukogus elektrikompensatsiooni taotlusi vastu võtmas.
„Raamatukogu ongi info vahetamise koht. Raamatukoguhoidja ei või öelda, et ta ei tea või ei oska, ta võib öelda, et ta selgitab välja ja uurib, kuidas mingi asi käib,” sõnas Katrin. Täiendkoolitused peavadki täitma kõik need nišid, et raamatukoguhoidjad oskaks ja suudaks inimesi igas olukorra aidata.
Koolituste korraldamine on olnud Katrini üks peamisi ülesandeid. Neid tehes jälgib ta alati, et koolitus jõuaks just nende raamatukoguhoidjateni, kes seda vajavad, ja nad ei peaks koolitusel osalemiseks vahepeal raamatukogu uksi sulgema. Vajadusel tuli varem selleks arvestada ka bussiaegadega, nüüdsel ajal on paljudel juba oma auto või siis käivad abikaasad neil vastas. Katrin ütleski naerdes, et neil on ütlemine, et raamatukoguhoidja saab olla selline naine, kellel on palka saav mees, kes ahjusid kütab ja pirni lakke keerab.
Raamatukogude peafunktsioon on jätkuvalt raamatute laenutamine, kuid Katrin tõdes, et loetakse aina vähem. Ta näeb seda juba oma laste ja lastelaste pealt. Küll ei ole kas aega või huvi. Samuti on probleeme keskendumisega. Ta ise loeb aga palju ja kõike, alates kriminullidest kuni elulugudeni välja. Just enne intervjuud lõpetas ta raamatu Marlene Dietrichist ja enne seda luges Maria Callase elulugu.
Lahendust sellele, kuidas inimesi taas rohkem lugema saada, Katrinil pole, kuid raamatukogude aasta puhul kutsub ta üles igaüht oma kodukandi raamatukogu külastama ja vähemalt ühte raamatut võtma. Ja pärast loetu üle raamatukoguhoidjaga ka mõtteid vahetama. Samuti julgustab Katrin, et kui on nähtud mõnd head filmi/sarja, mis põhineb raamatul, lugema seda raamatut.
Kuid iga raamatukogu peaks ka ise mõtlema, mis on tema eelarve piirides see teema või nišš, mida ta saaks kogukonnas täita. Rapla keskraamatukogus on suurt osavõttu pälvinud näiteks üritustesari „Teetund raamatuga”. Valtu raamatukogu tegi aga koolivaheajal lastele ööraamatukogu.
Paljudes väikestes maakohtades, kus on poed ja koolid kadunud, on raamatukogu siiski alles. Huvitav, et see just nii on, mõtiskles Katrin. Raamatukogu pole füüsiliseks ellujäämiseks ju inimesele vajalik. Oma muredele ja küsimustele, mida seal lahendamas käiakse, saadaks vajadusel lahendus ka mujal. „Mingi fenomen peab seal olema, mis hoiab neid raamatukogusid elus.” Jõudsime ühiselt järeldusele, et raamatukogu on inimese vaimsele tervisele ja sotsiaalsele elule vajalik.
Korduvalt on Katrin näinud maaraamatukogudes olukorda, kus inimene on just poes käinud, istub oma poekottidega raamatukogus ja lihtsalt räägib raamatukoguhoidjaga. Vahel ongi raamatukoguhoidja ainus inimene, kellega üksi elav vanainimene rääkida saab…
„Raamatukogu on vaimne kogukonnakeskus, kuhu koonduvad mured ja kogukonnasisene info ja omavalitsused on selle ära tabanud. Teavad, et raamatukogusse tuleb suhtuda hästi, seda rahastada ja raamatukoguhoidjast lugu pidada,” sõnas Katrin.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised