Anne Ummalas
Olgugi et heegeldamine kui tehnika on nii mõnestki teisest oluliselt noorem, on tema võimalusterohkus ja levik kogu maailmas vahest üks ulatuslikumaid.
Heegeldamise kohta on isegi anekdoote loodud. Näiteks: üks mees küsib teiselt: „Kuule, kuidas sa aru saad, kas naine heegeldab või koob?“ Teine vastab: „Oo, see on lihtne, kui on üks ora käes, siis heegeldab, kui rohkem, siis koob.“
Nagu teistegi tehnikate algusaegade ja sünnikohtade üle käib vaidlus, on ka heegeldamise sünd ebaselge. Pakutakse Hiinat, Lõuna-Ameerikat ja Egiptust. Kõikides neis maades on leitud väga vanu heegeltehnikas esemeid, lausa 16. sajandist.
Heegeldamise populaarsus kasvas Euroopas kiirelt alles 19. sajandil. Samal ajal jõudis see uudne tehnika ka Eestisse. Kiire arengu taga on kindlasti trükikunsti laialdasem levik, sest just heegelmustreid trükiti naistele mõeldud ajakirjades. Väidetavalt on esimesed heegelmustrid ilmunud juba 1824. aastal Hollandi ajakirjas „Penelope“ ja seal avaldati Bosnia tehnikas siidist heegeldatud kotikese pilt.
Bosnia heegeldust tehakse heegelnõelaga, millel on lai vars ja heegeldatakse ainult aassilmustega. Sellisena kasvab heegeldatav pind aeglaselt ja tulemus on tugev, venimatu, tihe ja soe. Seda tehnikat olevat armastanud kuninganna Victoria ja Briti sõdurid, kes ise endale kindaid heegeldanud. Ka Eestis on selles tehnikas kindaid säilinud, näiteks üks tore 1883. aastal valminud sõrmkinnas Märjamaalt, mis on hoiul ERM-is.
Veel üks vahva tehnika on tuniisi heegeldus. Selle puhul kasutatakse kudumisvarda moodi pikka heegelnõela ja silmused korjatakse ühel real kõik korraga heegelnõelale ja teisel real heegeldatakse järjest maha. Ka selline heegelpind ei veni ja on tihe. Meil on selles tehnikas valminud palju ribadest kokku õmmeldud vaipu ja kotte.
Heegeldatud pitse on samuti suur hulk – Brügge, gipüür e iiri pits, lihtsad ribapitsid, ümmargused linikud ja kraed. Hiiumaa naised tegid oma põlledele lihtsaid pitse, aga mitte edasi-tagasi heegeldades, vaid kõik read ühtepidi. Neist saad täpsemalt lugeda https://rahvakultuur.ee/2020/03/27/traditsiooniliste-hiiumaa-pitside-heegeldamine/
19. sajandi keskel jõuti ühiste tingmärkideni ja mustrite levitamine eri maades läks veelgi lihtsamaks ja heegeldamine harrastuse ja tarbeesemete valmistamisel populaarsemaks. Nii levisid väga erinevad peenest puuvillasest või linasest niidist pitsid ja villased tarbeesemed kottidest kinnaste ja kampsuniteni. Tingmärke on vaja, et kõiki heegeldamise erinevaid võtteid ühe märgiga tähistada ja nii rahvusvaheliselt ühtmoodi asjadest aru saada.
Kindlasti on paljudes kodudes veel eelmise ja miks mitte üle-eelmise sajandi voodikate või käterätikute pitse. Vanu mustreid heegeldatakse tänagi. Antakse neile uute materjalide või esemetega uut hingamist. Järgmiste lehekülgede tuules on hea tuua innovaatiline näide: veel 40 aastat tagasi heegeldasid meie emad ja vanaemad ümmargusi pitslinikuid kodukaunistuseks. Ja paljud tegelesid juba siis materjalide taaskasutamisega ning heegeldasid piimapakkide ribadest sauna või esikusse liiva läbi laskvaid vaipu. Nüüd heegeldatakse jämedast nöörist pitsilisi vaipu ja ongi kaks ideed omavahel ühendatud ja saadud võrratu ja kaunis kodutekstiil.
Lisaks kõigele kaunile on heegeldamine tehnikana ka äärmiselt kasulik tegevus meie ajule. Heegeldades peavad liikuma sõrmed ja peenmotoorikat arendades saab edukalt taastuda insuldist või seda hoopiski ära hoida.
