Maikuu viimasel päeval, 31. kuupäeval jõuab Rapla kultuurikeskuse lavale lavastus „Lotman”, kus lööb kaasa Raplast pärit kultuurifestivali “Särin” peakorraldaja ja kultuuriklubi Baas eestvedaja Maili Metssalu. Maili ja tema kaks kaasnäitlejat Ragnar Uustal ja Ivo Uukkivi avavad pisut lavastuse tausta ning julgustavad kõiki etendusest osa saama.„Teekond selle lavastuse tervikuni oli armastuse, vaimuvalguse tundest kantud. See lavastus puudutab eranditult iga inimest,” on Metssalu veendunud. Lavastus „Lotman,” nagu nimigi viitab, jutustab loo Juri Lotmanist, omaaegsest geniaalsest semiootikust, keda paljud nime järgi teavad, aga kui paljud tunnevad tema sisemaailma, seda on märksa raskem aimata. Selle lavastusega avatakse tema olemuse vähem tuntud, aga mitte sugugi vähem olulisi tahke, mis vormisid temast just sellise isiksuse, kes ta oli.
„See on hästi inimlik ja soe teekond, kus on väga palju huumorit,” võtab Metssalu lavastuse kokku. „Lotmani eluloo uurimine oli minu jaoks täielik avastusretk. Põhiline suund, mis lavastaja meile andis, oli huvi. Äratage endas heas mõttes lapselik huvi,” räägib ta. Metssalu arutleb, et kui lihtsustada semiootika mõtet, siis on see ühenduste, märkide loomine esemetest, inimestest, sõnast. „Kui vaatame, kuidas inimene elab, siis ta elab kogu aeg suures süsteemis. See lavastus aitab meil näha ja mõista, kuidas erinevad asjad meid toetavad ja mõjutavad,” räägib Metssalu.
Autor-lavastaja on Aleksander Plotnikov, kelle juured on nii Ukrainas kui ka Venemaal. Metssalu sõnul oli nende lavastuse ettevalmistusprotsess just siis lõppemas, kui algas sõda. „Olin kõrvuti inimesega, kes on meeletult intelligentne ja armastusest kantud, ja nägin, kuidas see olukord teda puudutas,” meenutab Metssalu. Ta usub, et seda lavastust on hea mängida just praegu, sest selles tükis on palju lootust ja usku, et lõpuks võidab inimlikkus.
Metssalu ei ole viimastel aastatel näitlejana kuigi tegev olnud ja mängima sattus ta juhuslikult. „Tänu viiulile,” ütleb ta naerdes. „Tegelikult ma tahan teatrit teha, tahan näidelda. Kui see tunne hakkas minus küpsema, tuli ka kutse R.A.A.A.M teatrilt. Tingimus oli, et otsitakse näitlejat, kes valdaks klassikalist instrumenti. Kuna Eestis on viiulit mängivaid näitlejaid väga vähe, nii mind ka leiti,” meenutab Metssalu. Ta ise tunnetab, et viiul on tema jaoks kui hingepill, mis aitas teda ka praegu õigesse kohta.
„Algul oli tohutu rooste mahanühkimine, ma ei ole aastaid saanud teha nii intensiivset näitlemistööd, aga ei ole ka tundnud nii suurt õnne kuskil mujal. Viiulit on aga jäänud lavastusse sisse väga vähe,” nendib ta naerdes. Samas on Metssalu sõnul lavastaja jaoks muusika hästi oluline vahend. „Kui muusika ilmub, siis kohapeal. Mulle tohutult meeldib see moment, kus meil on pisike lauluepisood, laulame vene romanssi, see on inimhinge armastuse igatsus. Tohutult ilus on seda teha,” räägib Metssalu.
Tükis endas ei ole näitlejatel fikseeritud karaktereid ja rolle. Jutustatakse Lotmani lugu teatrivahendite kaudu, aga mängitakse iseendi pealt. Tegelased on justkui semiootikaklubi liikmed, inimesed, keda huvitab ajaloo muukimine. Kuigi Lotmani elukäik ei ole sugugi läbivalt roosiline ja lihtne, on lavastuses palju huumorit. „Huumor tuleneb Lotmanist endast. Olen suhelnud Lotmani lastelastega. Soe huumor oli Juri Lotmani üks väga oluline võti,” kinnitab Metssalu ning lisab: „Olen täheldanud, et mida targem on inimene, seda vabam on ta isiksusena. Kui inimene muutub kõrgiks, kaotab ta sideme tuumaga. Lotmanis ei olnud kõrkust.”
Võimalus äratada endas lapselik huvi
Näitleja Ragnar Uustal, kes samuti lavastuses üles astub, ütleb, et lavastuse loomise protsessi käigus tutvusid osalised nii Lotmani semiootiliste uurimuste kui ka semiootiku elulooga. „Pöördusime ka algallika, Juri Lotmani enda juurde,” ütleb ta. Selleks vaadati ja kuulati intervjuusid, loeti teksti ja vaadati vanu telesaateid. Osa neist saavad näha ka vaatajad etendusel. „Me ei vaadanud semiootikat ja Lotmani elulugu eraldi, vaid koos ning sealt hakkasid kooruma igasugused ühendused ajaloo, elude, kultuuriloo jms vahel, mis moodustasid ühtse tähendusliku kogumi,” räägib Uustal.
See lavastus on kõike muud kui klassikaline teater. „Ma ütleksin, et see on väga lähedal lecture performance’ile, kuid samal ajal see ei ole ka loeng, mida me publikule esitame. See on ka uurimus, mida me laval teeme, ning publik saab osa meie nii-öelda väikese „semiootikaklubi” kohtumisest. Kõik, mis laval on ja toimub, on huvitaval kombel omavahel seotud ning omab tähendust üksteisega ja miks mitte meie kõigiga mingil viisil,” arutleb Uustal.
„Minu jaoks on põnev, et me vaatleme neid kõiki ideid ja objekte laval teatud lapseliku huviga, mida me võib-olla iga päev enam ei tee, ning esitame endile küsimuse “miks?”. Lähemalt uurides võivad välja tulla igasugused seosed muude objektide, mõtete, ideedega, mis annab endale juurde konteksti. Ka igapäevases elus,” jagab ta oma mõtteid.
Ka näitleja Ivo Uukkivi, kes samuti etenduses osaleb, usub, et valitud mitmekülgsed lavalised lahendused sobivad Lotmani loo jutustamiseks, kuna nii saab seletada kõige paremini lahti Lotmani semiosfääri olemust. „Kõigel on mitu külge ja huvitav on see, mil moel need küljed omavahel seotud on ja kuidas nad teineteist mõjutavad,” ütleb ta.
„Kõige põnevam on see, kuidas mina Lotmaniga – selle looga, kaasnäitlejatega, lavastajaga, muusikaga, rekvisiitidega, valgusega, videolõikudega, kujunduse ning kostüümiga ja loomulikult publikuga kokku kõlama hakkan. See teeb alati asja põnevaks,” jutustab Uukkivi. Kuna selle lavastuse puhul on näitlejatele antud suhteliselt palju vabadust, ei ole ükski etendus päris ühesugune.
Uukivi usub, et loo spekter sobib paljudele. „Lihtne soovitus on: tulla vaatama ja võtta vastu seda, mida pakutakse, ilma ootusteta, siis on võimalik vahetult osa saada. Teatril on minu jaoks alati oluline ka tema hariv külg. Peaaegu alati on teatris midagi õppida ja silmaringi avardada. Kes soovib märgata märke ja avastada endas märkamisi, avastada ennast, suhestudes selle lavalooga; neile, kellele meeldivad elu, teater, ajalugu, muusika, mõttemängud, peen huumor, ära põlgamata jämedakoelisematki nalja, neile mõeldes ongi see lugu loodud,” usub Uukkivi.
