Jarmo Kivi ja Merily Vinter-Kivi on igati ettevõtlik abielupaar, kelle koduköögis valmivad imemaitsvad sepikud. Vaid mõni aasta tagasi pidasid nad koos ka oma restorani.
Kohtume Jarmo ja Merilyga nende Kaerepere kodus. Lisaks neile on kodus ka pere pesamuna, aastane Remy. Esiti vaatab ta võõraid nägusid ujedalt ja poeb igaks juhuks turvaliselt isa sülle. Õige pea hakkab ta aga isa põuest toimuvat uudistama ja jagab lahkelt naeratusi.
Sama naerusuine on ka pereema Merily. Ta on pärit Raelast. „Raikküla ja Rapla vahelt,” täpsustas ta. Jarmo kolis koos emaga Paidest Raplamaale teismelisena. „Ma käisin Jarmo õega koos gümnaasiumis. Ühel korral kutsus ta mind võrkpallitrenni, kus Jarmo ka käis,” meenutab Merily. Aasta alguses läks ta trenni ja suveks olid noored teineteist leidnud. Juuni algus jäi tähistama nende suhte algust. Hiljem sai samast kuupäevast ka nende pulma-aastapäev.
Viis aastat pärast tutvumist sündis perre esimene laps, Freddy. Jarmo on õppinud kokaks ja töötas tollal pealinnas. Oma oskusi on ta proovile pannud erinevates restoranides nagu Tuljak ja Rataskaevu 16. Kui aga perre oli sündimas teine laps, Kädly, otsustas Jarmo senisest töökorraldusest loobuda. Ta oli väsinud. „Jõuad öösel ühest-kahest koju, et hommikul pool üheksa jälle minna,” meenutas ta.
Jarmo järgmiseks töökohaks sai Raplas asuv Pargi Resto. Selleks ajaks oli restoran juba kolm aastat tegutsenud. „Läksin sinna peakokaks,” ütles Jarmo. Mõnda aega oli ta koha kaasomanik. Lõpuks jäigi restoran Jarmole.
Kuigi Merily ja Jarmo pisut pelgasid, kuidas elu välja näeb, kui nad iga päev nii tööl kui ka kodus koos on, osutusid hirmud alusetuks. „Meil on mõnus ja sujub hästi. Me saame teineteise peale loota,” ütles Merily. Abikaasad tunnevad teineteist hästi ja teavad, milles kumbki hea on. Ja kui märkasidki, et vestlusteemad kipuvad väga ühetaoliseks, siis otsustasid kohe ise teemat vahetada.
„Ja siis tuli 2020. aasta ja algas uus ja põnev maailm,” rääkis Merily. Restorani tabas koroonapandeemia kogu oma ootamatuste ja piirangutega. Aastake pärast koroonapandeemia algust langetas pere otsuse uksed sulgeda.
„Kurb oli ikka, inimesed olid head ja toetavad,” ütles Merily. Samuti oli neil omajagu mõtteid, mis ootasid elluviimist. Alguses jäid tegemata asjad natuke piinama, kuid aja jooksul see tunne kadus.
Kumbki neist ei vaata otsusele suure kahetsusega tagasi. „Meile oli see hea pidur, mida oligi vaja tõmmata,” tõdes Merily. Elu oli kujunenud väga kiireks ja uste sulgemine andis võimaluse elutempol hoogu maha võtta. Mõni kuu hiljem sündis perre pesamuna Remy.
Restorani pidamise ajale tagasi vaadates meenutas Merily kogukonna toetust, mida ta selgelt tajus. Samas andis see ka teadmise, et oma ettevõtte pidamine vähemalt sellises mahus neid lähitulevikus ei paelu. „Ma võin süüa teha,” ütles Jarmo. Ettevõtte juhtimist ja kaasnevat asjaajamist ta igatsema ei jää. Täna unistab ta pigem tänavatoidu pakkumisest näiteks oma foodtruck’i letist.
Vaatame, mis elu toob
Üks, mille perekond kindlalt restoranist kaasa võttis, olid maitsvad sepikud. „Tegime tavalist sepikut toidu kõrvale. Aga inimesed hakkasid rohkem huvi tundma, et ostaks terve pätsi kaasa,” meenutas Merily. Nii hakkasid nad juba Pargi Resto ajal korraldama sepikupäevi. Rekord oli ühe päevaga müüa 120 sepikut.
Kui restoran tegevuse lõpetas, registreeris pere endale koduköögi. Merily rääkis, et sepikute menukus üllatas neid juba restorani ajal. Nad haarasid aga sellest huvist kinni ja jätkasid sepikute küpsetamist. Aja jooksul täienes retsept ja lisandusid erinevad maitsed.
Ka meie vestluse ajal on laual mahlane šokolaadi-banaanikeeks, mis kohvikõrvasena keele alla viib. Köögis aurab ahjusoe sepik, mille Jarmo õige pea samuti lauale toob. Sepikuviilude kõrval on lõikelaual määre maitserohelisega. Raske on vaid paari viiluga piirduda.
Esialgseks väljundiks pärast restorani sulgemist sai perele Rapla hooviOTT, kus nad koos lastega oma sepikuid müüsid. Särasilmsed näod ja maitsev sepik võitis ka hooviOTT-i klientide südamed ja valiti kahel järjestikusel aastal külastajate lemmiktooteks.
Ja kuigi nad enam iga nädal hooviOTT-ile ei jõua, leiavad huvilised neid aina enam ka ise üles. Jõudumööda tegelevad nad ka toitlustuse pakkumisega ja teevad koostööd näiteks Romet Vainoga loodusmatkalistele kõhutäite pakkumiseks.
Samal ajal hoiavad nad teadlikult valiku piiratud ja end täielikult toitlustusele ei pühenda. Lapsed on alles väikesed ja vanemad püüavad seda meeles hoida ning pisut piirata kõikide pähetulevate ideede elluviimist. „Siis lihtsalt hingad sisse ja välja, küll jõuab. Tuleb seda aega ka nautida,” arvas Merily.
„Praegu me laseme elul end kanda,” rääkis ta. Reklaami nad endale palju ei tee. „Vaatame, mis elu järjest toob,” lisas ta.
Jarmo sai pärast restorani sulgemist kiiresti pakkumise Toosikannu puhkekeskuses kokana tööle asuda. Ta oli seal ka varem töötanud ning võttis pakkumise vastu. Jarmo naudib tööd Toosikannul, seal on parasjagu vastutust ja samas ka vaheldust.
Pesakoht olemas
Erinevalt Jarmost ei ole Merily kokaks õppinud. „Ma õppisin hoopis loodusturismikorraldust Haapsalus,” rääkis ta. „Ma olen alati looduslaps olnud. Majas kasvanud, kogu aeg üksi või teistega koos metsades mütanud ja õues olnud,” rääkis ta. Ka tema on läbi aastate Toosikannuga seotud olnud. Pärast kooli lõppu läks ta Toosikannu puhkekeskusesse müügiassistendina tööle. Ta on tänagi lapsehoolduspuhkusel olles ametlikult Toosikannu töötajate nimekirjas. Viimati jäi ta küll koju müügi- ja teenindusjuhi ametikohalt. Ta ei ole enda jaoks välistanud, et sinna tagasi tööle läheb. „Mulle meeldib see töö, mida ma seal tegin,” ütles ta. Nii nagu Jarmogi hindab ta vaheldusrikkust, mida töö pakub.
Samas ei veeda ta oma aega kodus ka ainult lapsi kasvatades. Merily kõige hiljutisem väljakutse viis ta tagasi koolipinki. „Nagu meil veel vähe oleks teha,” ütles Merily naerdes. Looduslapsena tõmbas teda Luua metsanduskooli maastikuehituse eriala. Ta ei tea, kas saadavad teadmised talle ka sissetulekut tooma hakkavad. Pigem sütitas teda soov uusi teadmisi omandada.
Tulevikus unistab ta päris oma majast. „Ma enne mõtlesin, et ma korterisse elama ei lähe,” rääkis Merily. Ometigi seadsid nad end sisse Kaereperes. „Siin on ka väga mõnus. Kõigist variantidest parim, kus olla. Kõik on käe-jala juures, inimesed on toredad,” kirjeldas Merily. Kevadest on ta Kaereperes tegutseva MTÜ Arendusselts Koduaseme liige ja aitab kohalikku elu edendada. Ta astus ka taasalustanud Valtu naiskoori ridadesse.
Ometigi jäi tema unistus majast kestma. „Oma pesakoht on meil olemas, kuhu midagi luua. Seal tulevad ehk need koolis õpitavad teadmised kasuks,” ütles ta. Raelas, oma lapsepõlvekodu radadel on üks maalapike koos viljapuudega, mis neid ootab. „Mu süda on seal,” tõdes Merily. „Näen end seal mõnusas majas, suures köögis süüa tegemas. Ja järgmisel hetkel õues näpud mullas, kanad ringi siblimas,” rääkis ta soojalt.
Pere päevakava on enamasti tihe. Selliseid päevi, kus keegi kuhugi minema ei pea, tihti ette ei tule. Merily ütles naerdes, et Jarmol on juba harjumuseks saanud hommikul küsida, milline päevaplaan on. Ja kui siis mõnikord tuleb vastuseks, et ei olegi midagi plaanis, ei oska keegi selle vaba ajaga midagi peale hakata.
Merily tõdes, et nii palju toimetusi saavad nad ette võtta tänu üksteise toetamisele ja heale tugivõrgustikule. ”Kui mina olen koolis, on Jarmo lastega kodus,” rääkis ta. Samuti on abiks tema ema, isa ja kaks õde.
Jarmo ja Merily on kahtlemata väga ettevõtlikud lapsevanemad. Lapsed on küll alles noored, kuid tundub, et nemadki astuvad vanemate jälgedes. Merily näitab naerdes külmkapi poole, mille külge on kinnitatud vanima poja nädalaplaan. „Seal nädalaplaanis ei ole ühtegi sellist päeva, kus tal midagi ei ole. Maadlus, teadusring ja klaveriõpe, mudilaskoor… ta võtaks veel, kui oleks ruumi,” kirjeldas ema. Ta on agaralt võtnud osa ka lastelaatadest ja huvitub ettevõtlusest. „Nad on kõik aktiivsed ja julged,” ütles Merily. Ta rääkis naljatades, et ootab huviga, millal kõige noorem lobisema hakkab. „On üks periood, kus kõik kassapidajad poes teavad, kus me elame, mida me teeme, mis me nimed on ja kui vanad kõik on,” rääkis ta naerdes.
Küsisin Merily käest, kas ta vahepeal ära ei väsi. Muidugi väsib. Õnneks oskab seda ka Jarmo kiiresti märgata ja annab siis abikaasale võimaluse hetkeks hinge tõmmata. Raskematel hetkedel tõmbab teda ikka lapsepõlvekodu loodusradadele. Kui kohe maale minna ei saa, aitab ka lihtsalt värske õhk ja õues olemine. Teine väljund ongi tema jaoks laulmine. „See on hästi mõnus stressimaandaja. Saab laulda välja kõik, mis hingel on,” ütles Merily.
