Rapla keskraamatukogu traditsiooniks saanud kodulooõhtul oli tänavu külaliseks ajaloodoktorant ja genealoog Fred Puss. 24. novembri õhtul rääkis ta perekonnanimedest, nende panekust ja ajas muutumisest nii Euroopas, Eestis kui ka Raplamaal.
Kuna Puss tuli Raplasse Tartust ja hilines talviseks muutunud teeolude tõttu, tegi raamatukoguhoidja Urve Ellandi sissejuhatuseks väikese ettekande viimase kahe aasta jooksul ilmunud ja raamatukogus olevate kodulooraamatute tutvustamiseks. Nende hulgas oli nii selliseid, mis terve maakonna mõistes väga olulised, kui ka selliseid, mis esmajoones on antud välja enda perekonnaloole mõeldes, kuid pakuvad huvi ka laiemale publikule.
Fred Puss alustas oma juttu sellest, et Eesti Keele Instituudis töötades on üks tema põhilisi ülesandeid Eesti perekonnanimede raamatu koostamine, kuhu mahutatakse 9000 nime, ehk kõik need nimed, mille kandjaid on üle 30.
Perekonnanimed Eestis ei ole küll eriti vanad. Maailmas on see tava aga võrdlemisi vana, näiteks Vana-Roomas kasutati kolme nime: eesnime, sugukonnanime ja hüüdnime. Perekonnanimi tuli tavaliselt hüüdnimest. Esimesena said enamikes maades perekonnanime kõrgklassi esindajad ja sealt siis järk-järgult edasi. Kõige varem pandi päritavad perekonnanimed Itaalias Veneetsia patriitsidele 9. sajandil.
Harvemini tuli ette perekonnanimede organiseeritult panemist. Puss tõi näite, et üks ajaloos tuntumaid perekonnanimede organiseeritud panekuid oli Austria-Ungari riigis 1787. aastal, kus keisri korraldusel pandi juutidele perekonnanimed. Filipiinidel kasutati 1849. aastal aga sellist süsteemi, mille järgi perekonnanimesid pandi tähestiku põhjal: üks küla sai näiteks a-tähega nimed, järgmine b-tähega jne.
Eesti perekonnanimede juurde tulles tõi Puss välja, et praegu on meil ligi 150 000 eri kirjapildiga perekonnanime, mis on väga suur hulk. Vähemalt tuhande kandjaga on vaid 56 perekonnanime, vähemalt saja kandjaga umbes 2000 nime, vähemalt viie kandjaga üle 4000 nime ja lausa 42% perekonnanimede koguarvust moodustavad nimed, mida esineb vaid korra (arvuliselt teeb see natuke üle 61 000). Selle alla käivad näiteks topeltnimed (mida enamasti kannavad naised), eri transkriptsioonid ja immigrantnimed.
Nimepanku ajalool peatudes rääkis Puss, et kuni üldiste perekonnanimede panekuni kasutati lisanimesid, mis tulenesid kas talunimest, hüüdnimest või ametinimetusest. Need lisanimed olid omastavas käändes. Esimesed perekonnanimed tekkisid saksastunud suguvõsadele 18. sajandil, neist tuntuim on Masing. 18. sajandi lõpus, 19. sajandi alguses said ka orjusest vabastatud talupojad endale perekonnanimed.
„Võib öelda, et üldine perekonnanimede panek hakkas 200 aastat ja kaks kuud tagasi, ehk siis mihklipäeval 1822,” sõnas Puss, lisades, et see nimepaneku laine puudutas esmalt Liivimaad, ehk Lõuna-Eestit. Põhja-Eesti kubermangus hakati perekonnanimesid panema alles 1834. aastal. Nimepaneku käigus sai endale perekonnanime 70 000 suguvõsa või perekonda ja erinevaid nimesid oli kokku 31 000, neist 24 000 olid unikaalsed nimed, mida pandi ainult ühes kohas. Puss lisas, et oli ka suuri suguvõsasid, kus pandi üks nimi väga paljudele. Kõige suurem arv, mis ta seni on leidnud, on Liivimaa kubermangus Muhu kihelkonnas Koguva külas elanud Schmulide suguvõsa, kus 97 talupoega sai selle nime. Eesti kubermangu rekord pärineb aga Raplmaalt Valgu mõisast, kus nimi Masing pandi 51 inimesele. Keskmiselt oli aga ühe perekonnanime saajaid 9.
Lähemalt rääkis Puss sellest, milliseid nimesid millises piirkonnas anti. Nii võis perekonnanimest aru saada, kas inimene oli pärit Lõuna-Eestist või Põhja-Eestist, kuna lõuna pool esines palju murdekeelseid perekonnanimesid (näiteks Kõiv, Mõtus, Pedajas). Perekonnanimedena kasutati ka vanu mehenimesid, mis kadusid eesnimena 17. sajandi paiku. Puss tõi näiteid ka Raplamaalt, kust võib leida ingliskeelseid perekonnanimesid (nt Bastard, Black, First) ja kohanimede järgi pandud nimesid (nt Hamburg, London, Portsmuth, Riga). Ta rääkis ka põhjustest, miks mõisnikud selliseid nimesid panid.
Pikemalt rääkis Puss ka nimede eestistamisest ja sellest, mille järgi eestistatud nime ära tunda. Puss on leidnud, et kõige meelsamini võeti endale perekonnanimesid, mis algasid k-tähega. Populaarsed olid ka r ja l, kuid õ, i, u ja a-tähega nimesid valiti vähe. Paljud küll säilitasid oma esialgse nime esitähe ja selle säilitamine kasvas ajaga. Kokku eestistas oma nime 17% elanikest.
Kui võrrelda levinumaid perekonnanimesid, on varem (aastatel 1835 ja 1934) esimesel kahel kohal olnud Tamm ja Saar pidanud nüüdseks alla vanduma Ivanovile. Praegu leidubki viiekümne populaarsema perekonnanime seas mitmeid vene nimesid, mida kahel eelmisel sajandil seal ei olnud.
***
Kui tänase loo lugejatel on esivanematelt kuuldud oma nime saamise lugusid,
siis oleks Koduloolane nendest huvitatud.
Lood tuleks saata Raplamaa Sõnumite aadressile viitega Tõnis Tõnissonile või otse meilile [email protected]
