Kes Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli puidu- ja ehituserialade ning käsitööerialadega kokku puutunud, teab, et osakonna juhtivõpetaja on Kai Hermann. Uurisime Kailt tema töö kohta Vigalas ja mis suunas käsitööerialade õpetamine liikuda võiks.
Käsitööga on Kai olnud seotud juba väga varajasest east. Tema vanaema oli Helju Väli, tuntud niplispitsimeister, kes aastakümneid tegutses Rapla maakonnas ja pärjati ka kultuuripärandi hoidja tiitliga. Nii et käsitöö tegemisel oli Kail suur eeskuju ja erinevad käsitöötehnikad olid tal hästi varakult selged. Kõige enam on teda vanaema eeskujul võlunud niplispits. Paar aastat pärast Helju lahkumist, 2020. aasta suvel oli Märjamaa rahvamaja Ly galeriis näitus „Pits mind köidab”, kus olid üleval Kai ja Helju niplispitsid ning Liina Langi pitskudumid.
Niplispitsi kõrvalt on Kai tegelenud pärlitöödega, tehes erinevaid ehteid, ning paberitööga. Praegu teeb Kai ise käsitööd siiski võrdlemisi vähe. „Selle emotsiooni ja vajaduse saan õpilaste kaudu välja elada. Ja nad teevad kõik selliseid asju, mida mina ei oska,” sõnas Kai. Oma loovust rakendada ja loomingulist poolt välja elada saab Kai praegu aina enam veebis, katsetades ja õppides kujundamist.
Käsitööerialade populaarsus kasvab
Kui Kai Raplas Vesiroosi gümnaasiumi lõpetas, oli niplispitsi kõrval tema teine suur armastus inglise keel. Ta ongi õppinud inglise filoloogiat ja omandanud gümnaasiumi ning põhikooli keeleõpetaja eriala. Ka Vigalasse läks ta 2012. aastal esialgu ainult inglise keele õpetajaks. Praegu on tal pooleli teine magistriõpe hariduse juhtimise erialal.
Võib öelda, et kooli õpetama sattus Kai tänu juhusele. „Mu ema ja vanaema on eluaeg töötanud Raikküla koolis, erivajadustega lastega ja sealt koolist käis mu ema kauaaegne sõbranna, sotsiaalpedagoog, poole kohaga Vigalasse. Ta teadis, et seal otsitakse õpetajat, andis info edasi, kandideerisin, võitsin ja sellest on nüüd 11 aastat,” rääkis Kai.
„Vigala on selles suhtes tore koht, et igal aastal tuleb uusi väljakutseid. Läksin õpetajaks, kuid juurde on tulnud osakonna juhtimine, haridustehnoloogi ja projektijuhi ülesanded. Hetkel ongi nii, et minu juhtida pole enam ainult käsitööosakond, vaid ka ehituse ja materjali töötlemise osakond, st mööblirestauraatorid, ehitusviimistlus ja pottsepad,” selgitas Kai. Kuna erinevaid ülesandeid on tal palju, on võõrkeele õpetaja koormus vähenenud. Kai ülesannete hulka kuuluvad aga näiteks kolleegide koolitamine ja toetamine infotehnoloogia kasutamisel, õppekavade arendus, projektide kirjutamine ja õpilaste välismaale praktikale saatmine, oma osakondade töö koordineerimine jpm.
Kai tõi välja, et käsitööerialad on ajaga populaarsemaks muutunud. Käsitööosakonna juhina alustas ta seitse aastat tagasi, kui osakonnas olid ainult sepad. „Esimesed grupid olid alla kümne alustajaga ja lõpetas tavaliselt 3-4. Nüüd viimastel aastatel alustab seppadel ja keraamikutel kümme kuni viisteist ja lõpetab samapalju. Puukäsitöös on hetkel õppijaid 9 ja ma arvan, et nad kõik ka lõpetavad. Grupid on üha rohkem täis ja täiskasvanuid on rohkem üleüldiselt ka teistel erialadel, mitte ainult käsitöös. Võib öelda, et täiskasvanu on leidnud tee kutseharidusse,” sõnas Kai.
Ta näeb ka seda, kuidas käsitööerialade vastuvõtukomisjoni tulevad väga erineva tausta, elutee ja erialaga inimesed, näiteks muusikakooli lõpetanu, politseinikud, kaitseliitlased, õpetajad ja tehnikud jne. „Põhivastus, miks tahetakse õppima tulla, on see, et tahetakse midagi oma kätega teha,” lisas Kai.
Viienda taseme õpe terendab ees
Enamasti on käsitööerialade lõpetajatel eesmärk luua oma ettevõte. Kail on tuua mitu näidet, kuidas oma kursusekaaslaste seast leitakse kaasamõtlejaid ja näiteks seppadel oli paar aastat tagasi kursus, kus enamik õppijaid oli pärit Lõuna-Eestist ja pärast lõpetamist tegidki Tartusse ühiselt oma ettevõtte.
„Üks meesterahvas tuli sepaks õppima sellepärast, et tal suguvõsas olid olnud sepad. Ta elas väiksemas külas ja tuligi selle eesmärgiga, et kui jääb pensionile, siis hakkab külasepaks. Ja nüüd ta ongi seda, toimetab oma kogukonna ja ümberkaudsete heaks. Vana rada tuleb aina enam tagasi, ei ole seda, et ostan poest masstoodangut. Suurenenud on klientuur, kes väärtustab käsitööna valmistatud asja. See on tinginud ka selle, et lõpetajad leiavad endale väljundina ettevõtluse, kuid mõni katsetab ka enda tarbeks või leiab õpitust inspiratsiooni edasiseks,” rääkis Kai.
Päris mitmest Vigalas õppinust on saanud hoopis ise õpetajad, kes ongi tahtnud õpetama hakata või on kool nad tagasi kutsunud. Kai tõi mõned näited: „Mööblirestauraatoritel on praegu uus õpetaja, kes on meie enda vilistlane, ja seppadel on kaks vilistlast, kes käivad valikaineid andmas. Keraamika eriala on õppima tulnud mitmeid, kes töötavad juba näiteks ringijuhina, kuid on tulnud ja omandanud kutse. Puukäsitööl on see asi alles varajases staadiumis, aga eriala õpetab Meelis Kihulase õpilane, kes on ise selle protsessi täiskasvanuna läbi teinud. Ta oskab seda oskust paremini edasi anda kui see, kes on lihtsalt õppinud õpetamist, aga tehnoloogiat nii süvitsi ehk ei mõista.”
Kai ei tunne, et mõnest erialast veel puudu oleks, eriti kui võtta terve Eesti mastaabis, kuna käsitöövaldkond on erinevates koolides hästi esindatud. „Pigem arendaks olemasolevaid. Meil on hetkel sepad, keraamikud, puukäsitöölised ja materjalide töötlemise poole pealt mööblirestauraatorid. Kõigile neile on võimalik teha juurde viienda taseme õpe, ehk hakatagi neid kõrgemal tasemel õpetama ja kui riiklikul tasandil nähakse seda potentsiaali, siis loodetavasti tekib kunagi neid võimalusi juurde,” sõnas Kai.
Puukäsitööliste puhul hakatakse viiendat taset tegema juba ilmselt pärast aastavahetust. „Kutsestandardite tasemete puhul oleneb asi ka sellest, kui suur on ühiskonna vajadus nende spetsialistide järele, kui paljud koolid õpetavad ja kui palju on seda potentsiaali. Viienda taseme õppel peab tavaliselt ikka neljas enne olemas olema või töökogemus,” lisas Kai.
Lisaks on valikainetena võimalik sisse tuua selliseid käsitöö teemasid, mida kool ei õpeta. Kai toob näitena nahatöö, mida nad ise ei õpeta, kuid valikainena võiks see sees olla, kuna on kasulik oskus kõikidel käsitööerialadel. Sarnaselt on õppesse sisse toodud graveerimist ja portselanmaali keraamikutel.
„Puukäsitöölistel me hakkamegi vaatama pärast seda esimest õppeaastat, mis on see, mida nemad näevad, et neile tuleks kasuks. See protsess käibki vähemalt minul koostöös ka õppijatega. Üks asi on see, mis kutseõpetaja annab ja mis sisend ettevõtjatelt tuleb, aga mida õppija ise näeb, mis temale sellel alal tulevikus kasuteguriks on, see sisend tuleb õppijalt endalt, kas otse või läbi grupijuhendaja.”
Kai enda varasem kokkupuude viienda taseme õppega näitab, et siis tuleb rohkem sisse ettevõtlust ja teiste juhendamist. „Osa kutsestandardeid on ka spetsialiseerumistega. Näiteks mööblirestauraatorina saad valida, kas spetsialiseerud polstri, puitosade või viimistluse säilitamise ja taastamise peale. Keraamikutel on kas saviesemete treimine või kipsvormiga paljundamine. Sepp on hetkel vist üks vähestest käsitööerialadest, millel viiendal tasemel spetsialiseerumist ei ole, kuid neil kõigil on kompetentsidena sisse toodud ettevõtlus ja juhendamine. Seega näiteks viienda taseme sepp on juba ettevõtja, kes õpetab teisi, võtab praktikante ja teeb koolitusi,” selgitas Kai.
Mõnda asja tuleb õnnes ka mõõta
Kuigi ta ise sepistada ei oska, on Kai Eesti seppade ühenduse auliige. Seppadega käib Kai erinevatel üritustel ja laatadel kaasas, sest ta on nende grupijuhendaja. „Nendest see kõik alguse sai ja siiani olen nendega töövälistes tegemistes rohkem seotud, kuna mu elukaaslane on samuti sepp,” ütles Kai.
Grupijuhendaja puhul võib paralleele tuua klassijuhatajaga. „Kui on mingi probleem, infojagamine või vaja õppevõlglasi utsitada, siis on see minu kanda,“ sõnas Kai. Samuti on tema ülesanne grupijuhendajana aidata leida praktikakohti ja hoida õpilaste tegemistel praktika ajal pilk peal. Kai lisas, et kuigi tegemist on täiskasvanud inimestega, peab seaduse järgi ikkagi ühendust võtma ja sidet hoidma praktikakohaga, kui õpilased seal on.
Praktikakohtade saadavus oleneb erialast ja perioodist. „Hetkel on kõigil raske – kogu olukord majanduses ja viimased kolm aastat pandeemiaga on põhjustanud selle, et ettevõtjad kas ei taha võtta või neil pole tööd anda,” nentis Kai. Seppadel on siiamaani vedanud, sest võrgustik on väga tugev. „Meil on ikka neid vilistlasi ja ettevõtjaid, kes on aastaid olnud koostööpartnerid. Keraamikutega ja puukäsitöölistega see alles tekib. Puukäsitöös nad alles kevadel lähevad esimest korda praktikale, siis peame hakkama vaatama, kes on valmis neid võtma ja kuhu saame nad suunata.”
Küsimusele, kas käsitööerialad vajaks riigi suuremat tuge, vastas Kai, et täiskasvanuõpe üldiselt on hästi toetatud. „Aga see suhtumine käsitööerialadesse või üleüldse käsitöösse võiks muutuda. Väga palju räägitakse hobiharidusest, aga siinkohal on see kuidagi… kas seda on ilus öelda, aga kitsa vaatepunkti ütlemine ja solvav kõikidele oma ala meistritele. On ka kindlasti neid, kes õpivadki n-ö hobi korras, aga käsitööharidus täiskasvanule ei ole hobiharidus, vaid see on meie kultuuri jätkusuutlikkus.
Kus me oleme 20-30 aasta pärast, kui me praegu ei õpeta? Käelise tegevuse vähenemist on näha kogu haridussüsteemis ja seda on kurb vaadata, eriti teades, kui suur mõju on käelisel tegevusel arengule. Tegelikult tuleks just tunnustada seda, et täiskasvanu leiab, ükskõik mis vanuses, selle tee käelise tegevuse ja käsitöö juurde. Ta võib-olla ei hakka kohe ettevõtjaks, aga ta läheb koju ja tal on teismeline laps, kes vanema eeskujul läheb õppima ja rajab lõpuks kogu oma elutee selle käsitöö valdkonna peale,” rääkis Kai.
Seda, kui oluline on lähedase eeskuju, näeb ta ka ise, kuna Vigalasse õppima tulijate jutust käib ikka läbi see, et eeskujuks oli keegi, kes vastava alaga tegeles. Ja seda, et õppima tullakse enda tarbeks, on näha ka teistel erialadel, mitte ainult käsitöövaldkonnas. Nii mõnigi täiskasvanu läheb õppima, et ise oma autot remontida, mööbel korda teha või perele küpsetisi valmistada. „Juba see, et ta seda ise teeb, on hea. See piiritlemine või jagamine on veider. Kust me tõmbame selle piiri, et just käsitöö on hobiharidus? Ei ole ju. Kui me tahame, et paar põlvkonda edasi oleks ka neid inimesi, kes arvutis istumise asemel oskaksid oma kätega ükskõik mis asju teha, siis tuleks seda just toetada,” arvas Kai.
Kai lõpetas nende kooli keraamikaõpetaja sõnadega, et kõike ei saa rahas mõõta, mõnda asja tuleb õnnes ka mõõta. „Kui see vähendab ükskõik mis stressi ja pinget, mida tuleb praegu ühiskonnas igast uksest, aknast, siis see on ju ainult positiivne. Isetegemine on üks teraapiavorm ja see on midagi, mida on meil antud hetkel ühiskonnas kõigil mingil määral vaja.
Tuleb osata leida endale see väljund, mis maandab, ja kui sellest saab pärast ettevõtlus või karjäär, siis on see igati tore, aga mõnikord on enda tarbeks tegemise väärtus veelgi kõrgem.”
