Homme möödub 80 aastat sellest, kui hitlerlik Saksamaa kapituleerus liitlasvägede ees. Maailma jaoks oli suur ja ohvriterohke sõda lõppenud. Paraku ei tähendanud sõja lõpp aga kaugeltki mitte kõigile rahu ning iseseisvuse taastamist.
Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide nõusolekul jäi osa Euroopa riike Nõukogude Liidu meelevalda. Stalin kehtestas lisaks 1940. aastal liidetud Eestile, Lätile ja Leedule oma kontrolli veel ka Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia, Albaania ja Jugoslaavia üle. Kõikides nendes riikides aidati võimule Moskva diktaadile kuulekad poliitikud.
Teiste hulgas jäi ka Eesti veel neljakümne viieks aastaks Nõukogude Liidu poolt okupeerituks. Eesti inimkaotused olid Teises maailmasõjas väikese riigi kohta väga suured – kaotasime sõjaajaga viiendiku oma sõjaeelsest elanikkonnast ja ligikaudu 100 000 eestimaalast oli põgenenud Läände.
Sõjakaotustele järgnesid okupatsiooni kinnistamisega kaasnenud kaotused: võitlus metsa varjunutega, arreteerimised, küüditamised. Iseseisvumine tuli alles koos Nõukogude Liidu lagunemisega.
Oleme saanud oma maal peremehed olla ainult pisut rohkem kui kolmkümmend aastat. Paraku ei ole need aastad tähendanud, et Teine maailmasõda on meie jaoks lõplikult võidetud – järjest sagedamini kostab idapiiri tagant meie aadressil revanšistlikke ähvardusi. Ukrainas juba pikalt kestev sõda hoiatab, et putinlik Venemaa võib oma ähvardused ka täide viia.
Seega ei ole meil õigust kergekäeliselt unustada kaheksakümne aasta taha jäänud sõjakoledusi ega mitte ka seda, mida sõja järel siin korda saadeti. Venemaa ei ole vahepealsete aastatega grammivõrragi paremaks saanud. Sedagi kinnitab meile Ukrainas jätkuv sõda ja see, kuidas vallutajad toimetavad anastatud territooriumil. Ladinakeelne fraas Si vis pacem, para bellum – kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks – on tänastes tingimustes äärmiselt aktuaalne. Sama aktuaalne on ka memento mori – ära unusta surma – ehk neid, kes on tänase rahu eest elu jätnud.
Sellega seoses on asjakohane meenutada, et Rapla kirikaias on paigaldamisel Austuskivi Raplamaal võidelnud ja siin või vangilaagrites hukkunud metsavendadele. Olgu meenutatud, et metsavendlus oli osa laiemast vastupanuliikumisest, mis aitas säilitada Eesti rahvuslikku identiteeti ning oli vundamendiks aastakümneid säilinud vabadusihale. Need inimesed väärivad austust.
Rapla Austuskivi alus on juba paigas, teha on jäänud veel vaid Rapla valdade kujulised pronksist plaadid, millele on graveeritud metsavendade nimed koos lühikese tutvustusega. Samasse trükitakse ka kõigi annetajate nimed.
Töö lõpetamine seisab raha taga. Sul on võimalik mälestuse jäädvustamisele kaasa aidata, kui teed Sulle sobivas summas ülekande Tsiviilkaitse seltsile, aa: EE342200221086290930, ja märgid selgituseks MÄLETAN. Olgu lisatud, et mittetulundusühing Tsiviilkaitse selts on alates 1. juunist 2024 kantud tulumaksusoodustustega ühingute nimekirja, annetajatele laienevad kõik seaduses olevad õigused.
Osa meie panusest rahu säilimisse on seegi, kui näitame, et julgeme mäletada meie rahvale tehtud kurja. Sellega kinnitame, et me ei karda ähvardajaid ja meid ei ole võimalik alistada.
Ja ikkagi sõja võitsid Ühendatud armeed! Seega…