Unistajast muusiku teekond surematuseni

Helerin Väronen / foto: Toivo Matkevicius.

Hingedepäeval, 2. novembril tõid Rapla kultuurikeskuse noorte näitetrupi näitlejad lavale lavastusliku meenutuse Raimond Valgre elust, mis kandis pealkirja „Eidekene hella“.

Sel sügisel täitub Raimond Valgre sünnist 104 aastat. Temast on palju kirjutatud ja näidendeid loodud, kuid enamasti on need keskendunud ajale, mil Valgre elas Pärnus ja oli sõjas. Piia Põderi lavastatud etendus aga viis vaatajad teistele radadele, näidates seda eluolu, mis Valgrel oli ajal, mil nende pere kandis veel nime Tiisel. Etendus üritas anda vastuseid küsimustele, kuidas mõjutas Rapla Valgre muusikuks kujunemist, millisena nägid teda ta õde ja vend ning kui palju oli tema unistustes teda ennast.
Etendus algas pildiliste meenutustega Raplast ja Valgrest. Enne Markus Bachmanni mängitud Valgret anti sõna Valgre lähedastele – õele-vennale, emale ja pastoriprouale, kes kõneldes postuumselt, tegid seda justkui uduloori tagant. Oma meenutustes kirjeldasid lähedased Valgret kui väga püüdlikku last, kes peale muusika oli sügavalt huvitatud tehnikast, oma raha pani ta paljuski raadioosade peale hakkama. Pastoriprouaks kehastunud Merylin Elge, kes ka Valgre ema mängis, sõnas, et Valgre oli väiksena suur unistaja.
Valgre soov oli peale klaveri ka viiulit õppida, kuid ema keelas tal selle ära. Valgrel oli annet ka joonistamise peale, tal oli kindel plaan kunstnikuks saada. Tema väike süda oli täis suuri plaane, kuid ema oli selle eluraja valimise vastu.
Seoses joonistamisega jutustas Valgre vend Kuno-Enn, keda kehastas Carl Alas, kuidas kord oli tal vaja koolis jõuluteemalist pilti ja Valgre joonistas tema asemel pildi Rapla kirikust. Kuid kõik said aru, kelle tehtud see pilt tegelikult on, Rapla on ju nii väike koht.
Kui Valgre kooli läks, said tema meloodiad koolipidudel populaarseks, eriti just tüdrukute seas. Kui küsida, kas tal oma tüdrukut oli, siis teadaolevalt ei olnud, igal peol oli ta uue tüdrukuga. Eks ka edaspidi, pärast kooli lõpetamist oli Valgre naiste seas populaarne ja nii mõnedki lood sündisid inspireerituna mõnest silmarõõmust. Näiteks palus üks tüdruk Helmi, et Valgre temast loo teeks, Valgre oli vastanud, et teeb, kui Helmi talle tantsimist õpetab. Nii sündiski lugu „Helmi“, mida sai ka etenduses kuulda. Enamik Valgre lugusid on seotud armastusega, nii ka lugu „Õige valik“.
Lõbusal toonil olid etendusse toodud tolleaegsed näited lehekuulutustest ja kinoteatrist. Alguses oli tavaline, et keset seanssi rahvast saali lasti ja kui filmilindiga midagi juhtus, siis aja täitmiseks lasti lavale mustlaslauljad ja -tantsijad. Kuid varsti kõlasid kõhedust tekitavad helid, sõda oli kätte jõudnud.
Sõda aga ei tähenda, et ei laulda. Lauldi küll, kuid seda tehti pimedas. „Hall sõdurisinel“ on rasketel aegadel loodud lugu, mis andis lahinguteks jõudu. Sõjapäevade laul oli ka igatsusest kõnelev „Peagi saabun tagasi su juurde“. Etenduse pealkiri „Eidekene hella“ viitab samanimelisele laulule, mis on samuti sõjaga seotud, rääkides emast, kes on oma poja sõtta saatnud.
Õhtu atmosfäär suutis viia tagasi aega, mis vormisid Valgrest muusiku, kelle lood on muutunud surematuteks. Oli ilu, oli valu, oli kurbust ja naeru. Selleks, et Valgre elu publikuni tuua, andsid oma panuse peale eelpool mainitute Valgre õena Nele Randpere, isana Robert Rebel ja sõpra Ludvigit mängis Patrik Sebastian Unt.