Raplamaal kantud rahvarõivaste tutvustamisega on viimastel aastatel kõige silmapaistvamalt tegelenud Kehtnas tegutsev MTÜ Raplamaa Perenaiste Selts Pauliine. Pauliined plaanivad avada ka maakondliku rahvarõiva nõuandekoja.
MTÜ asutasid 2010. aastal viis käsitööõpetajat, kellest kolm – Anne Ummalas, Edda Rei ja Gerly Karu on ühenduses tegevad siiani. Asutajaliige Anne Ummalas leiab, et MTÜ tegemised ei ole olnud nii mastaapsed kui näiteks Märjamaal ja Kohilas, kus ühendustel on lisaks ka palju lihtliikmeid, kuid nende tegevus on olnud tasane ja järjepidev. Küll on Pauliinedel, nagu nad ennast kutsuvad, palju vabatahtlikke abilisi.
„Meil on vabatahtlikke abilisi palju,“ rääkis Anne. „Meie lapsed on kasvanud Pauliinedega. Kogu perekond on haaratud. Mehed on alati kampas. Ei saa keegi kodus istuda, kui naistel mingid ettevõtmised käsil on. Alati on üks kamp Kehtna naisi, kes löövad vabatahtlikena kaasa paljudel üritustel ja Kehtna mõisapäevadel. Neid võib täitsa Pauliinedeks nimetada ja me oleme alati väga tänulikud neile.“
Pauliined on mitu aastat korraldanud Kehtna mõisa päevi. 2016. aastal said nad selle eest ka Kehtna valla aasta teo tiitli. „Ühendasime mõisapäeva Rapla kihelkonnapäevadega,“ rääkis Anne. „Mõisapäevade eesmärk on mõis avada ja et oleks midagi ka vaadata. Mõisapäevad on olnud erinevad. Kord olid esindatud kõik siitkandi kunstnikud. Lisaks oleme korraldanud pesunäituse ning presenteerinud Jaan Sule malediplomeid.“
Et kogu suvi kulus mõisapäeva korraldamisele, otsustasid Pauliined selles mõneaastase pausi teha.
Rahvarõivad jõudsid veebilehele
Lisaks mõisapäeva korraldamisele on Pauliined teinud Kehtnas ka käsitööringi ja mitmesuguseid käsitööalaseid koolitusi. MTÜ on teinud koostööd ka tantsurühmadega projektide kirjutamisel ja soetanud koos rahvarõivaid Kehtna segarühmale Umbsõlg ja Valtu naisrühmale.
Suur roll on ühingul olnud Raplamaal 19. sajandil kantud rahvarõivaste uurimisel ning koolituste käigus taasloomisel. Koostöös MTÜ-ga Rahvarõivas on korraldatud pooleteiseaastane Raplamaa rahvarõivaste valmistamise kursus ja kuuekuune pikk-kuubede valmistamise kursus.
Alates 2017. aasta sügisest on käimas järjekordne kaheaastane rahvarõivakursus. Kursuste lõpetajad saavad Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu lõputunnistuse ja rahvarõiva komplektid valmivad Eesti parimate õpetajate juhendamisel. Kursuse käigus valminud rõivaid saab näha ilmselt 2019. aasta suvel.
Esimestel rahvarõivakursustel oli eesmärk valmistada ja pildistada üles rõivakomplektid igast maakonnas asuvast kihelkonnast, et edaspidi saaks neid rahvarõivaste valmistamisel eeskujuks võtta.
„Kutsusin Raplamaa igast kihelkonnast inimesi, tuli teha ainult Raplamaa rahvarõivaid,“ rääkis Anne esimese rahvarõivakursuse kohta. „Sellel ajal tegeles MTÜ rahvarõiva veebilehega (www.rahvaroivad.folkart.ee – kus on kihelkondade kaupa rahvarõivaid tutvustatud – toim.). Meie maakonna rahvarõivastest ei olnud seal midagi. Ei olnud ka tegijaid ega õpetajaid ja sellepärast tegin Leaderi toetusel selle projekti. Töötasin tol ajal Raplamaa rahvakultuurispetsialistina ja nägin maakondlikku pilti. Mul oli ka võimalus seda kehva pilti parandada.“
Esimese kursuse ajal valminud rahvarõivad on nüüd kõik samal veebilehel üleval.
2017. aasta sügisel alustanud teisel kursusel saavad osalejad teha enda valitud piirkonna rahvarõivaid. Anne sõnul on ka seekordselt kursuselt oodata vanade, Eesti Rahva Muuseumi (ERM) arhiividest pärit vähetuntud esemete koopiaid. „Meil oli tegemata nii mõnigi üksikese ERM-ist,“ rääkis Anne. „Kui see kursus läbi saab, siis kõik seelikud, mis on seelikuna ERM-is arvel, on meil olemas, kuigi nüüd ilmus www.muis.ee lehele välja uusi seelikuid, sh minu vanavanaema õe tehtud seelik. Äkki jõuab selle veel valmis?“
Anne sõnul on taastamisel ka üks tulitanud tikandi (tumepruunist siidist) muster, mis maakonnas pole veel koopiana tegemist leidnud.
Annele pakuvad huvi ka muinasaja rõivad, mida kahtlemata on ka Rapla maakonnas kantud. „Rõivaste mood on muutunud ajas vastavalt oludele, materjalide kättesaadavusele ja oskuste arenemisele. Muutuste kiirus on küll olnud erinev. Praegu muutuvad moed aastaga, aga meie asulate esmamainimise aegu (nt 1050. a) muutusid moed sadade aastate jooksul tasapisi,“ nentis ta.
Varasematest aegadest ei ole Raplamaalt rõivaesemeid muuseumidesse jõudnud ja väljakaevamistelt ei ole ka väga rõivatükke leitud. (Tekstiilid meie maapinnas hästi ei säili. Ühelt poolt on pinnas happeline ning teisalt ei ole neid säilinud põletusmatuste tõttu.) „Meie kõige vanem leid on Rabivere Truuta Rabivere rabast,“ rääkis Anne Ummalas.
Anne sõnul tuntakse Eestis Rapla kihelkonna rahvarõivastest enim põikitriibulist sinist seelikut, mis oli moes kõigest 40-50 aastat ja üsna hiljuti, enne linnamoelistele rõivastele üleminekut. Teised, varem moes olnud triibumustritega seelikud on vähem tuntud. Kõigi seelikutega kantakse valge- või tulitanud tikandiga käiseid. Anne on Rapla kihelkonnale iseloomuliku valgetikandi teemal teinud sissekande ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.
Raplamaa rahvarõivakoja ettevalmistused
Raplamaa rahvakultuuri väärtustamine, hoidmine ja edasikandmine ning nõuandekeskuse loomine, info jagamine õpetajatele ja õpilastele seisavad ühingu eesmärkidena juba ühingu asutamise põhikirjas 2010. aastal, kui Eestis ei olnud rahvarõiva nõuandekodasid veel loodud. Nüüdseks on paljudes maakondades riburadapidi avatud rahvarõiva nõuandekodasid, kus oma valdkonna spetsialistid jagavad nõu, kuidas endale vastava piirkonna rahvarõivaid teha. Pauliinede järgmine suurem ettevõtmine ongi Raplamaa rahvarõiva nõuandekoja loomine.
„Tuleb unistada ja siis hakkabki teostuma,“ rääkis Anne. „Nüüd on võimalused suuremad!“
Anne sõnul on rahvarõiva nõuandekoja avamise ettevalmistused täies hoos ning teavet, mida inimestele jagada, on ka põhjalikult kogutud.
„Rahvarõivastega oleme nii palju juba tegelenud. Info on kogunenud, mida võiks jagada inimestele. Küllap see nõuandekoda ka tuleb!“ avaldas ta lootust. „Rapla kihelkonna kohta oleks peaaegu täiuslik info, naaberkihelkondade info on veel lünklik. Igast kihelkonnast on keegi teadja, kuid neid inimesi ei ole kuskil kirjas. Ma saan kontakti anda.“
Nõuandekoja avamist takistab hetkel vaid sobiva ruumi puudumine. „Vaja oleks ruumi, kuhu saaks näidised üles panna, kirjanduse üles panna, inimesi vastu võtta, koolitusi teha,“ selgitas ta. Anne sõnul meie rahvarõiva nõuandekotta vanu esemeid valdavalt ei tule. Pigem keskendutakse pildimaterjali ja mustrite kättesaadavusele ning koopiate valmistamisele.
„Kõik praeguseks avatud nõuandekojad paiknevad enamasti muuseumide juures, aga meil ei ole sellist kohta, kuhu seda teha. Meie muuseumid tegutsevad nii kitsastes oludes,“ nentis Anne. „Ei ole ka inimesi, kes oleksid sellega võimelised tegelema.
Need (muuseumid, mille juurde on rahvarõivakojad loodud – toim.) on olnud kunagi suured riiklikud muuseumid, mida meie maakonda ei ole sattunud. Ka ei ole maakonna muuseumides selliseid rõivaid, mida näidata. Enamik on vabariigi ajal või hiljemgi koopiana tehtud.
On üksikuid väga vanu ja väärikaid esemeid (Sillaotsal näiteks meeste rõivad, Mahtras Juuru ja Vigala esemeid). Üks põhjustest on ka see, et meie muuseumid on noored ja nende loomise ajaks olid vanad rõivaesemed juba hävinud ja neil ei olnudki võimalust neid koguda!“
Magamistoamuuseum
Annel on kogutud ka omapärane aluspesukogu, mida ta ise nimetab magamistoamuuseumiks. Teda huvitab, milliseid alusriideid kandsid inimesed oma uhkete pidupäevarõivaste all. Tema kogus on mitmeid alussärke ja aluspükse, millest vanimad pärinevad eelmisest sajandivahetusest. Nad on ajahambast näritud, kodus kootud või poe päritolu kangast, kulumisjälgedega, aukudega, paikadega, ent kunagi väga peenelt valmistatud. Eksponaate leiab ta peamiselt vanakraamipoodidest, kuid saab ka inimestelt. Annel on kahju, et inimesed sageli ei taju vanade asjade väärtust ning viskavad need liiga kergekäeliselt minema.
„Mul on kahju, et hästi kergelt visatakse asju minema,“ nentis ta. „Soovitan pakkuda oma vanu asju kõigepealt muuseumisse, ja kui muuseum ei taha, võib minuga kokku leppida. Ma tulen viin kohe ära. Minu hoiutingimused on head, väärikad esemed on siidipaberi vahel karpides, nagu päris muuseumis ja aeg-ajalt saame teha näitusi ja kogu ilu ka avalikult näidata.“
