Siim Jõgis
2015. aasta kevadel võitis toonane TYCO Rapla oma esimese medali Eesti meistrivõistlustelt. Meeskonna mängujuhiks oli terve hooaja vältel Kohilast pärit Rait-Riivo Laane. Viimased neli hooaega on ta mänginud TTÜ-s ning Kreeka esiliigas, kuid alates sellest sügisest on ta Raplas tagasi.
AVIS Utilitas Rapla klubi juht Jaak Karp väljendas selle täienduse üle heameelt: “Ei ole vaja vahest pikalt seletada, kui hea meel meil on Raiti taas Rapla särgis näha. Ta on Rapla korvpalli üks väga olulisi figuure ja ma tean, kui oluline tema naasmine ka meie sõprade jaoks on. Ehkki tal on lepingujärgselt võimalik kokkulepitud ajani soovi korral ka välismaale minna, loodame muidugi, et ta jääb meiega hooaja lõpuni. Rait on võimekas mängujuht ja on enam kui kindel, et ta annab meie tagaliinile kõvasti kindlust juurde.”
Viimased kolm aastat on Laane mänginud Kreeka esiliiga kahes klubis. Esmalt oli kaks aastat tema koduks Ethnikos Piraeus ja seejärel ühe hooaja vältel Ippokratis Kos. Viimasel hooajal Kreekas tõi ta omadele 28 ja poole minutiga keskmiselt 10,5 punkti, 2,5 lauapalli, 4,7 korvisöötu ja 1,1 vaheltlõiget. Laane on ka Eesti meeste koondise kogemusega, kuuludes esimest korda koosseisu hooajal 2015/16.
Nüüd on selge, et sa alustad hooaega AVIS Utilitas Rapla ridades. Kas on hea meel taas kodumaal mängida?
Rait-Riivo Laane: Ikka. Raplas ma ju alustasin oma meistriliiga karjääri. Deja-vu tunne tuleb peale.
Kas see annab mängijana hingerahu ja kindlustunde, kui leping on allkirjastatud ja saad kindel olla, kus eesoleval hooajal mängima hakkad?
Eks esimesed trennid jaanipäeva paiku tegin ikka üksinda ja ilma lepinguta, aga otsest kindlustunnet praegu tundnud ei ole. Pigem on ootusärevus, et millal mängud pihta hakkavad ja kuidas ettevalmistusperiood sujub.
Kui kaua sa oled juba koos Rapla meeskonnaga trenni teinud?
Alates 15. augustist. Nemad on muidugi juba kauem teinud.
Mis veenis sind lõpuks Rapla meeskonnaga liituma?
Kõrged eesmärgid. Võib öelda, et Rapla eelmine hooaeg ebaõnnestus. Sel hooajal on vaja end korralikult rehabiliteerida. Võrreldes selle ajaga, kui ma viimati Eestis mängisin, on liigasüsteem teistsugune. Sarnane sellega, mis mul Kreekas oli. Mänge on kokkuvõttes vähem ja igaüks neist suurema kaaluga. Play-off’ist väljajääjaid on rohkem, seega iga mäng on oluline. Oma vormi ei saa ajastada ainult play-off’ide ajaks. Septembris toimuv mäng võib olla väga suure kaaluga, kui lõpuks jääb üks võit puudu. Valmis tuleb olla kohe.
Kas sul oli õhus veel variante, kus mängida?
On olnud küll huvilisi, aga ühtegi sellist pakkumist, mida mul oleks mõistlik kaaluda, ei olnud. Konkreetseid asju on ainult Kreeka poolt tulnud. Sel aastal on seal seis üsna ebastabiilne. Praeguseks hetkeks ei ole veel paigas, mis võistkonnad millises liigas mängima hakkavad. Väga keeruline oleks minna Kreekasse niisama ehku peale mängima.
Viimati mängisid sa Rapla ridades veel TYCO päevil, kui te võitsite Eesti meistrivõistlustelt esimese pronksmedali. Kuidas sa seda aega meenutad?
Tegelikult ajasime seda tulemust päris pikalt taga. Eelnevatel aastatel olime olnud neljandad. Grammike oli alati puudu jäänud. Kui ajalooline medal lõpuks tuli, oli see tol hetkel ühe konkreetse ülesande täitumine. See töö sai tehtud.
Raplas on teatavasti elav ja värvikas publik. Kas sa nende ees mängimist igatsesid?
Nad on kindlasti erilised ja teevad palju häält. Kodumeeskonnale annab see eelise. Eks siis paistab, milline on nende areng viimase nelja aastaga. Kuuldavasti on ainult edasiminekut olnud.
Kui suur möll Kreeka saalides käis?
Seal tehti lärmi teistmoodi. Kui siin on trummid, siis seal tehakse häält rohkem suuga ja karjutakse.
Oled kolm hooaega mänginud Kreeka esiliigas. Kuidas sa võrdled mängutaset Eestiga?
Kui väga üldistavalt öelda, siis Kreekas mängitakse rohkem peaga ja Eestis rohkem kiiruse ja jõuga. See jälle ei tähenda, et Kreekas kiirust ja jõudu ei ole, aga kavalust kasutatakse rohkem.
Kui lähedale jõudsid sa Kreeka esiliigas oma kahe koduklubiga meistriliigasse pääsemisele?
Viimasel hooajal (Ippokratis Kos) panime kõvasti lati alt läbi. Olime komplekteeritud sedasi, et oleksime pidanud kolmandad olema, aga tegelikult ebaõnnestusime. Aga kui võtame teise hooaja Piraeuse Ethnikoses, siis jäi puudu kaks võitu. Poolfinaalis kaotasime 3:2.
Kreekas avanes sul võimalus mängida teiste eestlaste vastu. Ka Martin Paasoja ning Sten-Timmu Sokk mängisid seal. Kas teise eestlase vastu oli kuidagi eriline tunne mängida?
Natuke ikka. Mingit kõva tõestamist ei olnud, aga pärast oli ikka hea tögada. Mäletan seda, kui hooaja teisel mängul tuli Paasoja meile külla ja siis viimase sekundi viskest võitsime neid.
Mis oli kõige meeldejäävam elamus Kreeka perioodist?
Eredalt on meeles see, kui läksin oma esimest mängu mängima. Vastased olid Panionios ja mäng toimus nende kodusaalis. Umbes nädal aega olin siis seal kohapeal olnud. Läksin väljaku otsast palli mängu panema ja publik oli väljakule lähedal. Ultrafännid istusid seal. Tõstsin korra pea püsti ja vaatasin neile otsa ning selle peale tuli keskmisi sõrmi ja igasuguseid žeste. Mõtlesin, et kas nii ongi tavapärane, aga päris igal pool sedasi ikka ei olnud.
Üks episood, mis siin Eestiski palju tähelepanu pälvis, oli see, kui sind keset mängu haiglasse viidi, siis tulid tagasi ning mängisid edasi. Mis teema sellega oli?
Lõua peale tehti mulle kaheksa või üheksa õmblust. Esimese veerandaja keskel sain vigastada, mind viidi haiglasse ja siis pärast mängisin edasi. Oli vaja mängida lihtsalt. Kolmanda veerandaja keskel jõudsin tagasi. See pull lugu oli ka veel, et mäng toimus Tripolis, Peloponnesose poolsaare keskel. Kui mind haiglasse viidi, siis küsiti, et kust pärit olen, ja ma vastasin, et Eestist. Üks arst ütles mulle eesti keeles, et “Tere, kuidas läheb?”. Vastasin, et kas te olete mulle mingit tuimestit andnud või mis toimub? Tegelikult tuli välja, et sellel arstil oli pruut olnud Eestist. Maailm on tõesti väike.
Aga õmblused tehti siis kiiresti ära?
Jah, Tripoli linn ei ole eriti suur ja seal sai õnneks EMO-s kohe peale. Autoga sai kiiresti ära käia.
Sa alustasid korvpalli mängimist Kohilas oma isa käe all. Kes olid toona sinu eeskujud?
Päris alguses mingeid suuri nimesid ma ei teadnud. Küll aga minu vend mängis korvpalli ja temalt üritasin šnitti võtta.
Kuidas nägi välja sinu saamine elukutseliseks korvpalluriks? Kas sa langetasid mingil hetkel teadliku otsuse või läks see kuidagi sujuvalt?
See tuli 16. eluaastal. Tol hetkel mängisin Eesti noortekoondises ja tundus, et võiks seda ametit proovida. Mäng ju iseenesest meeldis ja sunnitööd tegema ei pea. Korvpalliga on lihtne. Kui sa mängida ei taha, siis keegi sind ei sunni.
Mis on nüüd sinu unistuste koht, kus sa mängida tahaksid?
Ma ei ole nii mõelnud. Praegu olen siin Raplas ja kindlasti annan endast parima.
Laupäeval algavad Hiinas korvpalli maailmameistrivõistlused. Kui palju plaanid neid mänge jälgida?
Mängud on meie jaoks üsna mugaval ajal, peaks mõningaid mänge saama vaadata küll. Kindlasti küsid ka, et kellele ma pöialt hoian, siis vastus on kreeklastele. Teisi soosikuid minu jaoks ei ole.
Kas Kreeka koosseisus on mõni mängija, keda isiklikult tead või kelle vastu oled mänginud?
Praeguses koosseisus ei ole. Või tegelikult, kui me koondisega Kreeka vastu mängisime, siis Mantzaris oli neil olemas ja tegelikult Bourousis ka. Nende vastu olen mänginud.
Kas see on sinu unistus mängida ka Eesti koondisega mõnel suurturniiril?
No ikka oleks. Loomulikult.
