Anne Ummalas
Oleme sel aastal päris mitmed Käsitöölase teemad sidunud rahvarõivastega. Rahvarõivaid on valmistanud ja kannavad juba paljud naised. Meie kliimas on enamasti vaja riietuse peale ka midagi soojahoidvat ja kaitsvat. Mis see oleks, mis sobiks rahvarõivastega kanda, kui pikk-kuube ei soovi teha? Üks võimalus on suurrätt.
Suurrätid hakkasid rõivastusse ilmuma 1840-ndatel aastatel, tõrjudes tasapisi välja varasemad sõbad. Sõbad olid enamasti ühevärvilised, piklikud, 70-90 cm laiused ja 200-250 cm pikkused erinevate kaunistustega ülevisked. Neid kanti pikemat serva pidi õlgadele võetuna. Suurrätt on aga ruudukujuline, küljepikkusega 150-200 cm. Iseloomulikuks jooneks on veel narmad, mis jäeti kõikidesse servadesse ja keerutati patsideks. Kuna küljed on ühepikkused, murti rätik diagonaalselt kolmnurkseks ja kanti niimoodi õlgadel. Vajadusel võis suurräti ka üle pea tõmmata. Kanti ka kahte rätikut – väiksemaga kaeti pea ja suurem võeti õlgadele. Ees jäävad kolmnurksed otsad rippuma, neid hoiti kinni kas käega või kasutati vitssõlge või preesi. 19. sajandi lõpus tulid moodi ka rätikunõelad, mis võisid olla suure nööpnõela või hiljem 10-12 cm pikkuse haaknõela (vedrunõel, inglise nõel) kujulised.
Suurrätt on olnud kasutusel nii talvel kui ka suvel. Kui õlakatet tarvis ei olnud, kanti rätikuid rullikeeratuna kaenlas või kokkumurtuna üle käe. Kaasas oli rätik aga alati, kui kodust välja mindi. Talvel oli suurrätt kõige pealmine rõivakiht, kaitstes omakorda pikk-kuube või kasukat lume ja niiskuse eest. Suurrättide, nagu ka teiste riietusesemete puhul, kehtis kokkuhoidlikkuse printsiip, et uuemaid esemeid hoiti vaid pidulikuks juhuks ja moest läinud ja vanu esemeid tarvitati kodus ja töid tehes. Suurrätte on ümber keha seotud tööd tehes ja ka lapsi on neisse mässitud. Tööde juures peab olema võimalik end mugavalt liigutada. Nii suunati räti otsad kõhupealt risti seljataha ja seoti seal sõlme. Nii mõnigi eakam daam mäletab, et tedagi on lapsepõlves niimoodi rätikusse seotud.
Suurrätte kooti ja kanti nii EW ajal (siis juba enamasti küll vaid hobuvankril või saanisõidu ajal soojahoidjana) kui ka nõukogude aja lõpul (enam mitte kui rahvarõivaste juurde kuuluvaid esemeid, vaid lihtsalt suurte soojade tekkidena). Eestiaegsetes ajakirjades ilmusid valmistamisõpetused muu hulgas ka suurrättide kohta.
Suurrätid levisid esialgu (1840. aastatel) vabrikukaubana. Neid osteti linnadest, laatadelt, ka küla harjuskid kauplesid nendega. Nagu ikka, tekkis maanaistel soov väärt rätikuid ise valmistada. Kasutusel olid aga kitsad teljed ja seetõttu tuli maanaistel kududa suurrätid kahelaidsed, st kahest tükist, mis keskelt kokku õmmeldi. Eespool mainitud narmad jäetakse servadesse kohe kudumisel. Kahelaidsena kootult aga tuleb ühte serva jätta narmad ja teise, mis kokku õmmeldakse, mitte jätta.
Suurrätid, mis on meie kandist muuseumidesse sattunud ja ka kodudes aidas veel alles, on enamasti tagasihoidlikes toonides. Kõige sagedamini erinevates toonides hallid, lisaks musta ja veidi valget. Kohtame ka pruunikaid ja sinakaid toone. Lõuna- Eesti ja Läänemaa rätid on olnud veidi värvilisemad, neil esineb ka punast, rohelist ja kollast.
Suurrätid on eranditult ruudulised. Ruutude iseloom on ajaga muutunud. Vanemad on olnud vaid servades teist värvi triipudega, mis nurkades ruuduks kujunevad, aga hilisematel on ruudud üle kogu räti pinna. Siduseks on kas labane ja tasapindne toimne sidus või ka erinevad trellsidused, millest moodustuvad räti pinnale krobelised mustrid ja kude jääb sellise sidusega veidi kohev. Rätikute materjaliks on villane lõng, kuigi on esinenud ka puuvillase lõimega või läbini puuvillaseid rätikuid.
Villane, koheva trellsidusega kootud suurrätt on soe ja pehme ülevise. Küllap paljudes kodudes leidub veel vanaemade kootud rätikuid. Kui ei leidu, suudab keskmine käsitööharrastaja kindlasti ühe rätiku oma perele ise kududa. Sünteetiliste fliistekkide asemel (mis koguvad enda külge kõik tolmu ja kassikarvad) võiks diivanil ümber võtta just villase ja mõnusa suurräti.
Oktoobrist saab Kehtnas õppida Maret Lehise ja Kaie Kulperi käe all suurräti kudumist. Vaata täpsemalt Käsitöölase viimasel leheküljel.
Suurrättide kudumise õpetuse DVD on välja andnud Iidadesing 2007. aastal.
Kasutatud kirjandus: Aino Voolma „Õlakatted“ 1990
