Katri Reinsalu
Istusin laupรคeval oma sรถรถgilaua taga, valge paber ees. Mul oli plaan nii oma isale kui ka oma laste isale pรผhapรคevaks kaart teha. Pea oli aga tรคiesti tรผhi. Pisukese inspiratsiooni ammutamiseks mรตtlesin internetist isadest pajatavaid luuletusi lugeda. Takkajรคrele pean muidugi tunnistama, et internetist vist ei olegi vรตimalik mรตistlikke luuletusi leida.
Iga kord satun ma lehekรผlgedele, kus kogutakse kokku algajate anonรผรผmsete internetipoeetide looming, kus ainsana paistab tรคhelepanu olevat pรถรถratud sellele, et kuidagigi need read riimuma saada. Sellegipoolest lootusrikkana pรผรผdsin loetavast innustust leides need kaks isadepรคevakaarti valmis joonistada. Iga jรคrgmise luuletusega hakkasin aina enam kukalt kratsima. Rรครคgiti isadest, kes palju ei rรครคgi ja tihti tรถรถl kรคivad. Mainiti isasid, kes rahaasjadega hรคsti kursis on, ja รผhes pajatati isegi isa kombest lapse peale hรครคlt tรตsta. Kas see siis ongi tรคnapรคeva isa? Mingi natuke kauge tรผรผp, kes suurema osa ajast tรถรถl on ja kodus ka pigem vait eelistab olla?
Mitu tuttavat perekonda on hiljuti vรตtnud vastu otsuse pereisa vรคlismaale tรถรถle saata. Ilmselt nendest isadest mรตeldes tulevadki lastel esimese hooga pรคhe mรตtted tรถรถst ja rahast ning mitte รตhtusest mรผramisest.
Mรตtlen oma lapsepรตlve peale. Esimese hooga tulevad meelde รตhtud, kui รตega kahekesi juba ammu kapsaks loetud muinasjuturaamatu isale viisime ja varese hernesupi keetmise vรตi kass Intsu lugu palusime lugeda. Tulevad meelde need korrad, kui isa meid tรถรถle kaasa vรตttis ja me hiiglaslikuna tundunud veoauto kabiinis istuda saime. Meenutan lasteaia isadepรคeva pidusid, kus isade osavus proovile pandi, ja seda, kuidas isa mind mรตne mu suure solvumise ajal naerma ajas ja kogu mu pingutuse hetkega รคra nullis.
Ja siis mรตtlen ma nende Soomes tรถรถtavate isade peale. Kindlasti on nende lastel tublid emad, kes unejuttu loevad ja pahameelt peletavad, aga nad ei asenda isa. On ikka kurb kรผll, kui isa on ju olemas, aga รผhiselt otsustatakse, et tema roll vรตiks perekonnas olla pigem majanduslik.
Tean ju omast kรคest, et lapsed on kulukas projekt. Me kรตik tahame oma jรคrelkasvule parimat ja paratamatult tรคhendab see omajagu kulutusi. Aga kas iga Soome saadetud isa peres on see otsus ikka ainuรตige olnud? Me elame tarbimise ajastul. Meil oleks justkui geenikoodi kirjutatud vajadus aina rohkem omada. Me otsime oma รตnne asjadest. Me rabame tรถรถd teha, et endale ja oma perele paremat elu pakkuda. Aga kes on รถelnud, et rohkem on tingimata parem ja et rohkem asju teeb meid รตnnelikumaks? Kas me รคkki ei hinda รผle neid materiaalseid asju, mida arvame, et meie lapsed vajavad? Ja samas alahindame oma laste vajadust vanemate lรคheduse jรคrele.
Minu lapsed on veel vรคikesed. Nad ei hooli kuigi palju materiaalsest. Eelkรตige vajavad nad tรคhelepanu, lรคhedust ja armastust. Neid ei huvita, mis riided neil seljas on, kui palju mรคnguasju parasjagu vรตtta on vรตi kus me elame. Peituse vรตi tagaajamise mรคngimiseks on vaja ainult isale kelmikalt otsa vaadata ja peale hakata. Ma ei tea, millised on suuremate laste vajadused. Mulle lihtsalt tundub, et armastus, kohalolek ja mรตistmine on olenemata vanusest materiaalsest alati eespool.
