Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Cerly-Marko Järvela on olnud kolm aastat Rapla vallaarhitekt. Hiljuti oli ta MTÜ Eesti Naabrivalve konkursi „Hea ametnik“ üks nominentidest. „Kui on olnud tõsiseid probleeme portaalidesse ehitiste kandmisega, siis selle ametniku jaoks ei ole raske öelda: „Saada mulle palun need ja need andmed, ma kannan ise ära“,“ seisis tema iseloomustuses.
Järvela on küll sündinud ja koolis käinud Tallinnas, aga suure osa lapsepõlvesuvedest veetnud maal Keava-vanaema juures. Ta ütleb, et sellest on ilmselt alguse saanud tema kiindumus siinse rahuliku lauskmaa, metsade ja rabade vastu.
Kuidas ja millal tekkis huvi arhitektuuri vastu?
Koolis meeldis mulle joonistada ja meisterdada, kuid ka reaalainetes sujus õppimine probleemideta.
Tõsisem huvi mõistagi tekkis hiljem, võib-olla kusagil kolmandal kursusel alles, siis, kui päris arhitektuuribüroos sai nähtud, kuidas tohutusuurtel joonestuslaudadel projekte kribati, lauanurkadel laiutasid uhked maketid ning arhitektid ja projekteerijad rääkisid omavahel mingis salakeeles, millest alles hakkasin aimama seoseid loengutes kuulduga ja raamatutest loetuga.
Lisaks Tallinna Kunstiülikoolile oled sa õppinud Rootsis KTH Arkitekturskolanis. Miks vaatasid piiri taha? Millistele teemadele sealsete õpingute käigus keskendusid?
Tänapäeval on välismaal õppimas või kogemust omandamas käimine tavapärane, ent üheksakümnendate alguses oli sellise võimaluse tekkimine suur õnnelik juhus, mis langes mulle osaks tänu toonase ERKI arhitektuurikateedri dekaani Veljo Kaasiku ja Rootsis elava Eesti juurtega arhitekti Ants Endre toele.
Rootsi-õpingute peamine eesmärk oli mu diplomitöö teemaga seotud ökoarhitektuuri uurimine individuaalprogrammi alusel. See oli põnev ja maailmapilti avardav aeg. Rootsi arhitektuur tundus selline igav ja üdini pragmaatiline, ent pärast mõningat süüvimist selgus, et igal asjal on oma põhjus ja tagamaa. Teisel aastal õnnestus liituda Erasmus-grupiga, kus tutvusime Põhjamaade arhitektuurilooga ja olid mõnevõrra linnaehituslikuma ja analüütilisema suunitlusega kursusetööd kui koduses ERKIs.
Üheksakümnendate alguspoolel osalesin ka paaril Otaniemi Tehnikaülikooli korraldatud tudengite savimajaehitustalgul nii Soomes kui ka Rootsis. Norrköpingi lähedal Mauritzbergi lossi juurde püstitatud savimaja autor, kes korduvalt ka objekti üle vaatamas käis, oli nimekas norra arhitekt Sverre Fehn, puhaku ta rahus.
Millise ajastu arhitektuuri sa kõige enam naudid? Kas sul on mõni hoone, mis eriti meeldib?
Eks igas ajastus leidub nauditavat ja võib-olla kõige huvitavam on hoopis see, kuidas mõnikord uus ja vana kokku hakkavad kõlama. Meil Raplas moodustavad sellise mõnusa koosluse näiteks kunagise tõllakuuri ümberehitus restoraniks ja äripindadeks Viljandi maantee alguses, Tallinnas võib-olla Rotermanni kvartal, kus see, mis mõju avaldab, on hoopis hoonetevaheline ruum.
Meeldimisega on lood keerulisemad. Mõni asi lihtsalt sobib ja teine mitte ning alati ei ole põhjus ilmne… Võib-olla miskine väärikus peab hoonetel olema? Tunne, et majal on hoolas omanik, kes vajadusel ajast räsitud koha ära paikab ja lahtitulnud äärepleki kinni lööb. On maju, mis olude ning gravitatsioonijõu kiuste ikkagi visalt püsti püsivad. Või siis arusaamine sellest, et näiliselt lihtsa taga peitub tegelikult tohutu keerukus, mis tekitab sooja tunde. Nagu inimestegagi, kas pole? On inimesi, kes sõltumata sellest, kui suurde mülkasse nad vajuvad, ajavad ennast taas üles, sätivad lipsu otseks või pärlid kaela ja lähevad, pea püsti, ikka edasi kuhugi. Selles on jõudu ja väärikust.
Milliste tööandjate juures oled oma haridust rakendanud?
Arhitektuuriharidus annab kätte võib-olla esimesed niidiotsakesed maailmakõiksuse mõistmisel, edasi tuleb endal nuputada ja leiutada. Mulle meeldib see arhitekt Peeter Pere väljend, et arhitekti töö on leiutamine. Just nimelt! Maailmas, kus kõike on juba proovitud ja kõik on läbi katsetatud, kõlab see võib-olla veidralt, ent uut kvaliteeti ei sünni, kui ühtelugu vana korrata. Arhitektiks olemine tähendab pidevat uurimist, rumalate küsimuste esitamist, võimatuna näivate ülesannete püstitamist.
Minu esimene tööandja oli arhitekt Ago Pähn, kes Eestis tõenäoliselt kõige esimesena alustas arvutil projekteerimisega. Ago on ise tohutu fanaatik ja oskas paljudes masinprojekteerimise vastu huvi äratada. 1994. aastast kuni valda tulekuni töötasin Hirvesoo Arhitektibüroos koos arhitektide Eva Hirvesoo, Peeter Varraku ja Ivo-Ott Hirvesooga.
Koostööd olen aegade jooksul teinud päris mitme teisegagi, Rapla juurtega inimestest näiteks arhitekt Mai Šeiniga.
Milliste projektide üle oled kõige uhkem?
Projekteerinud olen üksjagu, kuid et projektist teostuseni on päris pikk tee käia, mis enamasti ei sõltu arhitektist, jääb hulk projekte paratamatult sahtlisse. Hirvesoo Arhitektibüroos osalesin Nõmme ujula, Tallinna keskraamatukogu, Raeköögi, Mulla tänava mööblimaja ning paljude üksikelamute projekteerimisel.
Kõige ägedamad on kahtlemata arhitektuurikonkursside tööd. Võistlustöö lubab lähteülesande piires suhteliselt vabalt fantaseerida ning konkursist osavõtmine on vabatahtlik, mis tähendab, et valitakse need konkursid, mille teema huvi pakub.
Huvitava ülesande lahendamine on mõnus ja teeb kogemuse võrra rikkamaks. 2009. aastal osalesin the Seasteading Institute’i korraldatud ujuvlinna arhitektuurivõistlusel, kus mu SESU Seastead pälvis kõige esteetilisema kavandi preemia, mis on vahest seni suurim rahvusvaheline tunnustus.
Rapla vallaarhitekti ametikohale asusid sa 2014. aasta lõpus. Millest selline otsus ajendatud oli?
Ka siin on juhusel oma osa. Maakodu oli aastate jooksul järjest lähedasemaks saanud ja Tallinn kaugemaks jäänud. Internetiühendus võimaldas kõik vajaliku soode ja metsade vahelt ära teha. Kui Rapla vallas arhitekti konkurss välja kuulutati, otsustasin katsetada.
Kuidas on töö vallas erinenud sinu senistest tööülesannetest? Kas on olnud ka midagi ootamatut?
Ametniku ja tegevarhitekti töö on loomulikult kaks täiesti erinevat asja. Vallaarhitekti ülesanne on projekteerimis- ja planeerimisalase tegevuse juhtimine; pole eetiline oma haldusalasse ise projekteerida.
Reaalses projekteerimises õnnestub enamasti tegelda ühe projektiga süvitsi – selgitada välja probleemikohad, otsida lahendusi ja need siis koostöös teiste erialade spetsialistidega ka tehniliselt vettpidaval tasemel valmis projekteerida. Kui üks projekt läheb majast välja, võetakse ette järgmine. Vallaarhitekt seevastu peab suutma päeva jooksul hallata kümneid täiesti eri teemasid, mis paratamatult ei võimalda kuigi põhjalikult süveneda, küll aga nõuavad pidevat ümberhäälestamist.
Suurima ootamatusena on ehk vallaarhitekti töö osutunud oluliselt mitmekesisemaks ja huvitavamaks, kui eeldasin. Olen väga palju õppinud. Viimase asjaoluga kaasneb mõistagi äratundmine, et mida rohkem ma tean, seda rohkem tean ka neid asju, millest ma midagi ei tea…
Kui vabad on vallaarhitekti käed kohaliku elukeskkonna kujundamisel? Milliste projektide elluviimist sa Raplas kindlasti näha sooviksid?
Valla finantseeritav tegevus on tihedalt seotud arengukava ja eelarvega, mis paratamatult toob kõik ülemäära lennukad fantaasiad maa peale. Siin on jämeda pliiatsi asemel töövahendiks pigem tabelarvutusprogramm ja esitlustarkvara.
Valla ruumilise keskkonna kujundamisel on vallaarhitektil kindlasti oluline roll ja kõige tähtsam on ehk ära tunda head ideed ning julgustada ka eraarendajaid tegema avalikkusele suunatud investeeringuid.
Nagu igasugune projekteerimine ja planeerimine, eeldab projektide sujumine ladusat meeskonnatööd, kus kõik osapooled lepivad algatuseks ühised eesmärgid kokku ning seejärel hakkavad nende suunas tööle. Ei midagi keerulist. Päriselus paraku niisama lihtsalt alati ei lähe.
Kui Rapla linn keskväljaku valmis saab ja kultuurimaja samuti ümber ehitatakse, on järgmised suured väljakutsed Tammemäe laululava ümberehitus, hooldekodu rajamine Alu tee äärde haigla kõrvale, võib-olla vee- või konverentsikeskus, uue raudteetrassiga seonduv, kui olulisemaid Rapla linna objekte nimetada. Vallale kuulub üksjagu kinnisvara kogu suurel territooriumil, mida samuti ei saa unustada.
Kas vallas töötamise käigus on tekkinud igatsus ka natuke loomingulisema töö järele?
Valla töös on oma väljakutsed: muutuv seadusandlus, järjest uued projektid, peagi algav üldplaneeringu koostamine… pusimist jagub. Võib-olla mõtlen vallaametniku töö nüüd enda jaoks huvitavamaks, kui see tegelikult on, aga igasugune paljude muutujatega olukorra lahendamine on loominguline ülesanne, kuigi sutsu teistmoodi kui mahuline projekteerimine või planeeringu koostamine.
Sa olid konkursi „Hea ametnik“ üks nominente. Millised on olnud sinu põhimõtted vallas töötades ning elanikega suheldes?
Nominatsioon tuli meeldiva üllatusena, mis mõistagi ka kohustab. Arvan, et vallas töötab palju häid ametnikke, kes päev päeva kõrval aastakümneid kohusetundlikult oma tööd teevad. Küllap olen neilt õppinud, kuidas probleemidega tegelda ja inimestega suhelda.
Need, kes sinuga kokku puutuvad, ütlevad, et oled alati rahulik ja positiivne inimene. Kuidas sa ise oma ellusuhtumist kirjeldad?
Ehk olen lihtsalt aeglase taibuga? Mõni teine jõuaks võib-olla mitu korda vihastada ja leebuda, kui mulle asi alles pärale jõuab. Siis on aga ka olukord enamasti juba lahenenud, mistõttu muretseda pole enam põhjust. Eks nähtud ja kogetud ole elus seda ja teist ning ajapikku olen enda ja maailmaga rahu sõlminud, mis muud. Igal inimesel on oma rõõmud ja oma mured. Igal rõõmul ja igal murel on oma põhjus. Elu on liiga lühike, et talle mitte vastu naeratada.
Sa oled ka MTÜ Ökoehituse Ühing juhatuse liige. Millega see MTÜ tegeleb ja miks teema sulle südamelähedane on?
Ökoehituse Ühing sai alguse ühest keskkonnateadlikku ehitamist praktiseeriva seltskonna kokkusaamisest, kes kõik leidsid, et neil üksteiselt midagi õppida on. Oleme korraldanud õpitubasid ja seminare. Minu huvi alternatiivsete ehitusviiside vastu tekkis siis, kui mõistsin, et suurem jagu populaarseid peavoolu standardtehnoloogiaid pole jätkusuutlikud. Mineraalvillast, terasest ja plastidest, mille tootmiseks kulub arutul hulgal energiat, on kordades perspektiivikamad toorsavi, looduslikud kiud ja loodusvärvid. Loodusmaterjalidel on mõistagi ka tõsiseid puudusi: nendega ei saa ülepeakaela kiirustada ja tegijal peab natukene nutti olema. Enamasti on aga tagatud esmaklassiline sisekliima.
Millises mahus oled samu põhimõtteid oma vanavanemate talu renoveerimisel rakendanud?
Talus on mul tõesti siseviimistlus peaasjalikult savikrohviga tehtud, mis saja kümne aastaseid palke ehk natuke konserveerib ja ühtlasi õhku niisutab ja kuivatab, nagu parajasti tarvis. Mulle selline lahendus sobib. Olen katsetanud ka erinevate omatehtud õli- ja kaseiinvärvide ning õllelasuuriga.
Millised on sinu hobid? Mida naudid kõige enam väljaspool tööaega?
Mingeid erilisi hobisid vahest polegi, aga kodus vaikselt remondi või mõne kergema ehitustööga tegelemine on mõnus, sedasi parajas tempos, asju läbi mõeldes ja enamasti ka joonistades. Et toon ahjupuud oma metsast, tuleb paratamatult ka metsatööd teha, mis on kenal kuival vähese lumega talvepäeval, nagu viimati möödunud nädalavahetusel, igavesti tore ajaviide. Olen ka põldu ikka igal aastal püüdnud harida; tean küll, et see on kulukas ega turguta üldse köögiviljade importijate ega kaupmeeste majandustegevust, ent võrratult maitsvad on need omakasvatatud asjad, kartul iseäranis!
