-13.2 C
Rapla
Esmaspäev, 6 dets. 2021

Loodusfilmiõhtud toovad looduse lähemale

2016. aasta jaanuaris alustas Raplas kultuuriklubis Baas loodusfilmiõhtute sari „Mine metsa, kui äge loodusfilmiõhtu!”. Sellest ajast saati on näidatud üle kahekümne loodusfilmi ja välja on kujunenud kindel vaatajaskond.

Loodusfilmiõhtute sarja peamine tegija on Urgelt pärit Lennart Lennuk, kelle igapäevatöö on loodusmuuseumi zooloogiliste kogude arendamine ja näituste kureerimine. Lennart ei taha kogu au loodusfilmiõhtute korraldamise idee osas endale võtta ning ütleb, et see on tema, Maili Metssalu, Joonas Parve ja Loore Martma ühise mõttetöö tulemus, mis sündis pärast kultuuriklubi Baas loomist.
Lennarti sõnul tekkis mõte nii soovist jagada teistega loodusfilme kui ka ennast senisest enam loodusfilmi maailmaga kurssi viia. Esimest hooaega korraldati Joonas Parvega ühiselt, kuid kuna Joonas elab alaliselt Tallinnas, otsustas ta ühel hetkel korraldusprotsessist kõrvale jääda.
Lennart tõdeb, et filmiõhtute korraldamine on küllaltki ajakulukas. Tema peamised tegevused selle juures on filmide leidmine, režissööridega kontakti saamine ja vajadusel ka tõlgete leidmine filmidele. Teinekord on tulnud tõlked lasta ise teha ning seejärel tõlgetest subtiitrid. „Kõige olulisem on aga filmi leidmine, sest loodusfilme on palju. Tuleb leida nende hulgast just see, mida tahaks teistele näidata,” räägib Lennart.
Kui valik on tehtud, tuleb leida filmi tootja. Lennart selgitab, et üldiselt püüab ta valida nn väiksemaid filme, mis ei ole väga suure produktsioonifirma all: „Suurte firmadega on raske asju ajada, neil on lepingud ja üldiselt nad väga kergekäeliselt filme ei anna.” Esimestel tegevusaastatel ei olnud filmiõhtute sarjal ka toetust, tegutseti oma rahakoti ja annetuste najal, seetõttu püüeldi filmide tasuta saamise poole.
„Üllataval kombel antigi,” ütleb Lennart ning lisab: „Õnneks iga loodusfilm ei ole ka produktsiooni all, autor ise saab anda luba näitamiseks.” Tema sõnul on autoritel enamasti ka väga hea meel, kui filmi kuskil näidata tahetakse, sest loodusfilmidega välismaale jõudmine on keeruline. Neid näidatakse festivalidel ning üksnes mõni üksik jõuab kinolevisse.
Lennart arutleb, et inimestel ei ole harjumust käia loodusfilme kinos vaatamas, ning tõdeb, et Raplas oli alguses samamoodi: „Oli päris keeruline rahvast kohale saada. Tegime plakatid ja reklaamid, aga nüüd on juba kindel vaatajaskond tekkinud ja iga kord on ka uued näod juures.” Praegu enam suurt reklaami ei tehta, kuna kogemus on näidanud, et infot filmiõhtute kohta levitatakse rohkem inimeselt inimesele sotsiaalmeedia vahendusel.

Abiks festival ja loodus ise

Filmide valikul on Lennarti sõnul abiks Matsalu loodusfilmifestival: „Igal aastal vaatavad nad läbi umbes tuhat filmi ja valivad sealt välja umbes sada, millest veel teatud osa on rohkem välja toodud. See teeb filmi leidmise oluliselt kergemaks.” Sealt algab protsess, mille käigus tutvutakse erinevate filmitegijatega ja kui mõni hakkab meeldima, saab uurida, mis ta veel on teinud, selgitab Lennart.
Vahel tuleb inspiratsioon ka loodusest endast. Lennart jutustab, et kord käisid nad elukaaslase, kultuuriklubi Baas asutaja Maili Metssaluga saviaukude juures jalutamas ja Maili nägi seal mingit imelikku pisikest looma. „Hakkasime uurima, kes see võis olla. Tuli välja, et seal elab vesimutt, selline hiiremoodi tegelane, pisi-imetaja, kes elab peamiselt veekaldal, aga veedab palju aega ka vee all. Otsisime infot ja leidsime ägeda filmi.”
Tänu internetiajastule ei ole Lennarti sõnul vahet, kas otsida kontakti kodumaiste või välismaiste filmitegijatega. Kogu suhtlus käib meili teel. „Pigem oleneb, millal kirjutada. Aastaaegade vaheldumise perioodidel on raske kontakti saada, kõik filmitegijad on filmi tegemas,” ütleb ta naerdes.
Mõnega ei saagi kontakti ning mõningatel juhtudel käib suhtlus läbi kolmandate isikute. Ta toob näite oma suurest lemmikust, saksa filmitegijast Jan Haftist, kellega ta on kontakti saanud tema naise kaudu: „Neil on selline lahe perefirma, naine on ka filmide valmimise juures, aga peamiselt hoolitseb produktsiooni eest ja mees teeb filme.”
Filmiõhtutesarjal on välja kujunenud kevad- ja sügishooajad. Ühe hooaja jooksul näidatakse nelja või viit filmi, vahel tulevad esitlusele ka lühifilmikassetid. Enamasti valib Lennart ühe hooaja tarvis filmid korraga ära, mõnikord lähtuvalt ka mingist kindlast temaatikast. Filmide valikul üritab ta aga alati silmas pidada oma publikut.

Oma kogukonna filmiõhtud

Lennarti sõnul moodustavad publiku suures osas üle keskea inimesed, aga on ka peresid ja noori, kuigi noori võiks tema sõnul siiski rohkem olla. Üritustesarja teeb omapäraseks asjaolu, et pilet on siiani alati olnud annetuslik. „Kui raha ei ole, võib ikka tulla. Keegi ei kontrolli, kas annetatakse, aga üldiselt inimesed hea meelega toetavad,” ütleb Lennart.
30. oktoobril, kui näidati Rein Marani filmi „Peetrike Laanetagusel”, oli filmitegija Maran ise samuti kohal. Lennarti sõnul toimus Maraniga kohtumine suuresti tänu sellele, et sel aastal saadi esimest korda Rapla vallalt oma tegevuse tarvis toetust. Filmitegijaid kutsuda ja niisama vestlusi pärast filmi näitamist tahaks Lennart kindlasti tulevikus rohkem teha. Oli näha, et publik oli sellest huvitatud. Marani filmi näitamise õhtul püstitati nimelt külastajarekord. Kohal oli viiskümmend inimest. Lennartile teeb head meelt, kui rohkem inimesi näeb loodusfilme, kuid nendib, et talle pigem meeldib, et tegemist on väikese, oma kogukonna filmiõhtutesarjaga.
Filmiõhtute korraldamise eesmärgist lähemalt rääkides viitab Lennart: „Mine metsa! Nagu nimigi ütleb.” Ta räägib, et on täheldanud, et inimestel, just lastel, on tekkinud justkui looduskartus, mistõttu üritab ta valida selliseid filme, mis seda kartust leevendaksid ja tutvustaks loodust selle poole pealt, mis tekitaks looduse vastu sügavamat huvi ja tooks looduse lähemale.
„Väga palju on loodusfilme, kus mängitakse agressiooni peale, et loodus on karm ja kogu aeg keegi sööb kellegi ära. Nagu action. Filmis puhtalt selle peale mängida, see ei ole täisväärtuslik loodusfilm,” ütleb ta.
Lennart tõdeb, et loodusfilm peabki olema aus, aga peaks näitama tervikpilti. „Need, mida teles näidatakse ilmselt suurema publiku tõmbamiseks, on üleprodutseeritud. Kui tuua paralleele muusikamaastikul, siis on ka filmimaailmas pop-suund ja alternatiivsematel suundadel liikujad,” selgitab ta. Lennarti sõnul annavad väike saal ja publik eelise näidata rohkem gurmaanile mõeldud loodusfilme.
Näiteks 27. novembril tuleb näitamisele Leedu film, millel puuduvad tekst ja muusika, on ainult loodushelid. „See on seisundifilm, nagu Ants Tammiku „Habras maailm”,” toob ta näite. Lennarti sõnul on selliste filmidega tihtilugu nii, et need on režissööri enda projektid, sest ükski rahastaja ei näe sellistes filmides publikumenu. „Aga mulle just tohutult meeldivad sellised filmid. Need mõjuvad, aitavad loodust lähemale tuua ja inspireerivad loodusesse minema,” ütleb ta.
Viimatisel filmiõhtul, 13. novembril näidati aga filmi liblikatest ning külla tuli liblikauurija, et neist imelistest olenditest rääkida ja mõnda ka näidata.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised