4.9 C
Rapla
Laupäev, 1 okt. 2022
spot_imgspot_img

Lisaleht KUKITEMUKI: Luuleaastast, õrnalt riivates

Stina Andok

Üks aastaring on lõppenud, on kokkuvõtete tegemise aeg. Minu kirjanduslik aastaring oli sel korral üsna tagasihoidlik, kuid seda enam meeldejääv. Juhuse tahtel sattus mulle näppu ja silme ette peamiselt luuletusi, mistõttu keskendun oma tagasivaates just luuleraamatutele.

Lugemiseks valitud autorid on samuti enamjaolt juhuslikult ette sattunud, mistõttu ei ole see kokkuvõtlik tagasivaade luuleaastale mitte mingis mõttes ülevaatlik ega ka mitte mingil moel kuigi tõsiselt võetav kriitika. Pigem võib siit lugeda, mida olen lugenud mina ning ehk ka innustust saada ise kätte võtta ja lugeda neid teoseid, mis siin on välja toodud, ja edaspidi ka teisi, mis on tulemas. Kui satub ette.

Maarja Kangro „Tuul“
Kirjastus: Nähtamatu Ahv
Maarja Kangrol on väga selge, konkreetne, kohati julmalt otsene väljendusviis. Samuti on talle omane mõru sarkasm. See kõik on mulle meeltmööda. Tema kirjutised vaevalt kunagi nõretavad romantilistest pühendustest. Kui need nõretavad, siis naturalistlikest vaadetest inimsusele.
Kangro kirjutised on nähtavad, ridade vahelt paistavad pildid. Tihtipeale ka tema enese nägu. Võib kujutada teda ennast neis situatsioonides, olgu väljamõeldud või tõesed või kuskil seal vahepeal. Tema värskeima luulekogu puhul on sama lugu. Kangro käekiri on äratuntav, endiselt võluv, terav, hävitav, kuid tagasikutsuv.
Tekstid on kirjutatud eri aegadel ja kirjeldavad eri perioode tegelase isiklikus elus ning see isiklik elu on pikitud poliitilistesse ajastutesse, elu on läbi põimunud teatud ajastumärkidega, nostalgiahõnguliste hetkedega. Neis ridades kaigub peaaegu et manitsev hääl õppida sellest, mis on juba olnud. Aga üksnes peaaegu. Päris näägutavaks toon siiski õnneks ei muutu.
Mänglevate metafooride ja epiteetidega on loodud kujutelmad olnust ja olevast, mida iga mõtlev olend ära tunneb. Tekstid on ladusad, lugeda on lihtne, mõte jõuab kohale ja see on vastikult ja nauditavalt aus.

Indrek Hirv „Mu vana armastus“
Kirjastus: Ilmamaa
Autor teatab kohe alguses, et kogumiku näol on tegemist valimiga möödunud sajandi luuletustest. Valimi on koostanud autor ise.
Kangrost Hirveni on pikk maa ja vastupidi. See vana Hirv, möödunud aegadest, on riime armastav, rütmiline luuletaja. Kohe esimestest ridadest on read pilgeni täis teatraalsust, hüüatusi ja mõttepause. Mõtted, mis läbi kumavad – kord otsesemalt, kord ridade vahelt -, on valutavad, igatsevad, armastavad.
Kui ei muud, siis tasub kiita autori sõnavalimise oskust. Annet leida selliste peente tundmuste kirjeldamiseks õigeid sõnu, veel enam riime ja rütme. See luule on vana, aga samal ajal aegumatu, ajatu, näib igavene. Võta ette ja loe ega arva ära, mis perioodil see võib olla kirjutatud. Inimtundmused on ajamärgita.
Iga rida on jutustus kellestki ja kellelegi. Ei ole üksnes hetk või olukord, vaid läbiv emotsioon, kaasas käiv teadmine iseendast. Hirve meeled on ideaalses harmoonias omaenese olemusega, tunnetades õrnalt endaga kokkupuutuvat. Kes armastab ilusaid sõnu ja kauneid ridu, võib leida Hirvelt palju.

Mihkel Kaevats „Võpatus“
Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus
Mihkel Kaevatsi väike pehmekaaneline luulevihik on värskendav vaheldus. Stiililt kerge ja mänguline luule moodustab kogumiku argielu lugudest, kuid lugu tuleb ise juurde mõelda, autor annab hetke. Annab mõningatel juhtudel üksnes sõna või paar, tunne tuleb ise tajuda või tekitada.
Tabavad hetkede taaselustamised vahelduvad tühjade sõnadega, dialoogidega iseendaga? Ei millegagi? Ei tea. Siis jälle sukeldub autor filosoofilistesse mõttekäikudesse, takerdub absurdi, põimib päriselulisse midagi üleelulist, enneolematut, segadust tekitavat.
See luule on esitamiseks. Võin kujutleda viise, kuidas neid ridu võiks lugeda – neid on mitmeid ja seda oleks igal juhul huvitav kogeda. Ka kirjutatud read esinevad tal omal moel. Teos on huvitavalt illustreeritud ning kokku pakitud selliselt, et ümbrist on võimalik lahti voltida, nii et avaneb postrimõõtu illustratsioon.

Kärt Hellerma „Päeva lõpus“
Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus
Kogumikus on valik Kärt Hellerma luulet aastatest 2018-2019. Tegemist on kahtlemata väga isikliku luulega, milles autor tegeleb peamiselt sisevaatlusega. Eneseanalüüsi käigus mängitakse läbi minevikuseiku, tundmusi ja emotsioone.
Kogemuste kõrval tulevad esile ka looduse kujundid: varjud, kuu, jää ja muud elemendid, mille toel autor tõlgendab elu. Mõtete keel on kujund­lik ja sümbolitest tulvil. Elu, selle mõte, ajalisus, hetkede möödumine, selle paratamatus, elu paradoksid ja vastuolud on mõttesuunad, mida läbivalt ikka ja jälle lugejani tuuakse.
Oma olemuselt ja toonilt pigem nukrameelsed luuleread on elule tagasivaatavad, järelemõtlevad ja igatsevad, kuid ka filosoofilised, otsides kogetust, olnust seda, mida võiks sellest õppida. Need on enese ja elu seoste tähenduste otsimise read. On need mõtted juba tuttavad ja kulunud? Võib-olla pisut, aga igalühel on oma aeg, hääl ja viis, kuidas neil kõlada lasta.

Andres Aule „Valge hajub ridade vahel“
Kirjastus: Verb
Tunne. Andres Aule on minu jaoks tunne. Õigemini tema sõnad on tunne. Ükskõik kus või mida või mil moel ma loen Aule luuleridu, tunnen need ära. Temas on midagi nii ainuomast, aga mis täpselt, seda on väga keeruline sõnastada.
Ometi ei ole tema luule midagi müstiliselt keerukat, sõnamahukat või otseselt mitmetasandilist. Kahtlemata on sel kihid ja varjundid, sõnadel on kaalu ja sügavust, aga see on maskeeritud niivõrd kaasahaaravalt hõlpsasse lugemisvormi, et võib ehk esmapilgul kellelgi kuskil märkamata jääda.
Minul mitte. Sõnaosavus on üks asi, aga kuidas ta oskab sõnastada minu tundeid ilma mind tundmata, nii peenelt ja paganama täpselt, enne veel, kui ma olen jõudnud neid kogeda, vaat seda ma ei tea. Aga nii on. On alati olnud ja näib, et on ka veel praegu.
Ühtaegu eksimatult intiimse ja ülimalt universaalse sõnumiga luuleread ei hajuta tegelikkust oma ähmaste filosoofiliste keerdkäikudega, vaid õhkõrnalt ja peaaegu et lapselikult viiakse lugeja rännakule olemise kerguse hetkedesse, kinkides hea annuse sooja suvehommiku õndsat värsket õhku.

Katrin Väli „Sugulane“
Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus
Katrin Väli luuletustes on tegelasteks loomad. Küll istuvad akendel kassid, liiguvad ringi hundid, sisalikud, kalad, hiired ja nii edasi. Raske öelda, kust maalt algavad elusolendite vaatlused, kust kirjaniku fantaasia. Tekstid on küllalt keerukad, sõnad on valitud hoolega, peab süvenema, suruma end teksti sisse, piiluma ridade vahele, mõistatama, mõtestama.
Kahtlemata on neis ridades dialoog, aga kellega? Näib, et autoril iseendaga. Saanud inspiratsiooni elusast, olenditest ja loodusest, tulevad tekstid kujundlikus keeles justkui kõigest ja eimillestki. Nende vahel on peidus aga leebelt torkivad õrnalt poliitilised ja eluolu puudutavad tekstid. Aga need on nii hellad, et peaaegu jäävad puudutamata.
„Sugulane“ ei ole pelgalt luulekogumik. See on justkui assortii erineva tunnetusega tekstidest, mis on pigem lühijutud kohati, võib-olla isegi muinasjutud, kui võtta arvesse, et pealkirigi teinekord sellele vihjas.

Andrus Kasemaa „Muusa“
Kirjastus: Tuum
Andrus Kasemaa luuletused kogumikus „Muusa“ ei ole kuigi erinevad tema proosast. Võib-olla kehtib see kogu tema luule kohta, seda ma ei tea. Ta on jutustaja. Enamjaolt lihtlausete ja poolikute mõtetega jutustatakse lugu. Meenutatakse, mälestatakse, igatsetakse. „Muusas“ on jutustamisel fookus: keegi salapärane „sina“, kellele on suunatud kogu tekst, selle sõnum ja sisu.
See kogumik on justkui juhuslike mõttesähvatuste ja heietuste jada. Ei näi olevat algust, lõppu ega keskosa, vaid on lihtsalt tekstid. Olles lugenud Kasemaa proosat, võib öelda, et selline on tema stiil. Mõjub lohakalt, peaaegu laisalt. Lisaks riimide ja rütmide puudumisele näib puuduvat ka miski, mis seda kõike kuidagi kokku seoks.
Samas on neis ridades omamoodi lõbusat olemist, mõned päris huvitavad tähelepanekud jäävad silma ning on säravamaid kohti teiste seas. Selleks, et neid leida, tuleb varuda aega, lugemist selles raamatus jagub. Võib-olla teeb selline vahetu kirjutan-kõike-mis-pähe-tuleb stiil tekstidest pisut siirama, ausama, läbipaistvama.
Sellised mõnusalt möödaminnes kirjutatud tekstid on tal siiski samal ajal üsna läbinägelikud. Ta on tabanud midagi oma põlvkonnast. Nagu Teedelgi, näen, et selle sorava jutu sees on siiski mingi iva.

Andra Teede „Kaks punkt null“
Kirjastus: Teede Tekst OÜ
Viimaks põikan korraks tagasi aastasse 2018, kui ilmus Andra Teede kaheksas luulekogu „Kaks punkt null“. See luuleaasta ülevaade siin käsitleb 2019. aastal ilmunud luulet, kuid Andra Teede mainitud kogumikuga puutusin ma kokku alles eelmisel aastal ning kuna see mulle tohutult meeldis, lisan selle siiski siia avastamiseks.
Andra Teede sõnaosavus ei lase endas pettuda ealeski, aga tema mõtteteravus tuleb viimases kogumikus eriliselt esile. Teede on hästi ära tunnetanud oma põlvkonna valupunktid, seda just naise vaatepunktist. Olles kolmekümnendates eluaastates naine, kõnetab ta läbi oma kogemuse ja puutepunktide teisi teekonnakaaslasi. Ka juhul, kui kogemused ei ole kattuvad, on tema tähelepanekud mõistetavad.
Sarnaselt Kangroga kõneleb Teede selges ja ladusas keeles, vürtsitades öeldut mõrkja sarkasmiga, lubades endale leebet eneseirooniat ja lahket muigele ajavat huumorit. Teede on minu silmis üks helgemaid sõnaseadjaid, muutudes sealjuures iga kogumikuga aina huvitavamaks.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised