13.3 C
Rapla
Kolmapäev, 10 aug. 2022
spot_img

Artur Alliksaare luule mõistmiseks tuleb seda korduvalt lugeda

Helerin Väronen

Esmaspäeval, 27. jaanuaril toimus Valtu seltsimajas järjekordne Ööülikooli loengu salvestus. Seekord oli tuntud luuletaja Artur Alliksaare põnevast elust ja loomingust rääkima tulnud Paul-Eerik Rummo ning loeng kandis pealkirja „Olemas“.

Sellise kahe suure luuletaja puutepunkti loova loenguõhtu idee taga oli laulupedagoog ja aasta kodanik 2019 Riina Roose, kes sai impulsi ühest varasemast üritusest. Nimelt eksponeeriti eelmisel aastal Tallinnas Tammsaare muuseumis sürrealistliku kunstniku Ilmar Malini portreesid tuntud kirjanikest, sealhulgas Alliksaarest, ning iga kunstniku kohta rääkis keegi oma mälestusi. Alliksaarest rääkis tol korral Rummo.
Üks esimesi mälestusi, mis Rummol Alliksaarest on ja mida ta ka Ööülikooli kuulajatega jagas, demonstreeris Alliksaare kiiret reageerimisvõimet. Kord ühel Tartu kunstnike aastanäitusel pidas üks kunstiteadlane igava ja kriitilise ettekande, milles ta avaldas soovi, et eksootiliste daamide ja härrade asemel võiks portreteerida tööeesrindlasi. Selle peale võttis Alliksaar sõna ja ütles, et kunst on kunst, mitte autahvel. Kunstiteadlane ütles, et see on Alliksaare arvamus, millele luuletaja kohe vastas, et muidugi on see tema arvamus, ja küsis, kelle arvamust siis kunstiteadlane väljendab.
Alliksaarest on Henn-Kaarel Hellat koostanud raamatu „Artur Alliksaar mälestustes“, mida Rummo luuletaja austajatel kindlasti lugeda soovitas. Rummo lisas, et just tänu Hellatile on Alliksaare mitmed luuletused säilinud. Alliksaarel oli kombeks Tartus elades luuletusi kirjutada kohvikutes suvalistele paberitükkidele ja neid siis kellelegi pihku suruda. Hellat rabas need tihtipeale kiirelt enda kätte ja kirjutas masinal ümber, mitmes eksemplaris. Luuletused andis ta Alliksaarele parandamiseks lugeda, et neid siis hiljem trükki lasta, kuid juhtus, et parandatud said eri moel mitu koopiat, nii et mõned Alliksaare luuletused on liikvel variatsioonidega.
Rummo on pikalt mõtisk­lenud selle üle, miks mõni inimene saab populaarseks ja kuulsaks nagu Alliksaar, kuid mõni teine mitte. Oma mõtisklustes jõudis Rummo arusaamani, et need, kes teistes huvi äratavad ja sümpaatsed on, tunnevad end omas nahas loomulikuna, nad ei ürita olla keegi teine.
Alliksaare isiksuse kohta on teda tundnud inimesed öelnud, et ta oli veidrik ja iseäralik, käitus kummaliselt. Rummo lisas, et enamik veidrikke on pigem tüütud, kuid kui selline ongi inimese loomus, siis ta ei mõju ülepaisutatult, vaid loomulikuna. Ilmselt tänasel päeval ei mõjuks Alliksaar teistsugusena ega torkaks silma. Rummo arutles ka, et ehk on igaühe mälestustes Alliksaarest olemas erinev versioon, nii nagu mõningatest tema luuletustest.
Rummo meenutas, kuidas Tartu Ülikooli kohviku ühes väikses ruumis käisid regulaarselt koos eri valdkonna teadlased, koondades end nime alla Ellips. Kuigi Alliksaar ei olnud tudeng ega muul moel ülikooliga seotud, tõmmati ka tema seltskonda. Iga kord pidas keegi seltskonnast ettekande ja toimus arutelu mingil teemal.
Alliksaar oskas iga teema puhul kaasa rääkida ja vaat et ajas isegi kõige targemat juttu. Isegi kui faktid ei olnud õiged, suutis ta neid esitada ülimalt veenvalt ja tema fantaasialend oli hea.
Alliksaare heast kujutlusvõimest saab aimu, lugedes loomeperioodi keskele jäävaid luuletusi, kus on palju sõna- ja kõlamänge. Selleks, et Alliksaare luulet mõista, tuleb seda Rummo sõnul lugeda mitmeid kordi, alles siis saab lugeja ehk samastuda autoriga ja saada aru tema mõttekäikudest. Alliksaare isiksus avaneb just tema luuletusi lugedes.
Alliksaare luulet on võrreldud ka regivärsilise rahvalauluga, just selle poolest, et tekst tekib käigu pealt, sisaldades samas vormeleid, mis sobivad igale poole ning tulles luuletuse lõpuga algusesse tagasi. Kuid tema luulekarjäär algas hoopis pateetilisema hoiakuga, vormiliselt ja tehniliselt olid luuletused väga elegantsed. Mingi ajani oli Alliksaar seisukohal, et vabavärss on täielik jama, kuid juba aasta hiljem muutus ta mõttelaad. Ilmselt on põhjus ka kuuekümnendates, mis soosisid vabadust. Rummo sõnas, et on inimesi, kes kehastavad vabadust, ja Alliksaar oli just selline, lihalikult kehastunud vabadus ja seda on tunda ka tema luuletustes.
Lühidalt rääkis Rummo ka Alliksaare vabatahtlikust värbamisest politseipataljoni ning vangilaagri ajast.
Oma luuletusi Alliksaar eluajal trükis ei näinudki, kuid jõudis napilt enne oma varajast surma ära näha näidendi „Nimetu saar“ ilmumise. Enamik ta luuletusi avaldati alles pärast ta surma, kui hakati veelgi enam aru saama Alliksaare tähtsusest. Tähelepanu väärib fakt, et kolm esimest luulekogu koostas Paul-Eerik Rummo.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised