spot_img
-5.6 C
Rapla
Reede, 2 dets. 2022
spot_imgspot_img
KultuurVeel Kohila kultuurikeskusest

Veel Kohila kultuurikeskusest

Reet Runge, Kohila Naisteseltsi rahvamaja toetusrühma liige

Maakonnalehes on ilmunud kaks teemaartiklit:
Mari Tammar „Kohila unistab paberivabriku renoveerimisest kultuurikeskuseks“ (Raplamaa Sõnumid nr 39, 25.09.2019) ja
Mikk Mutso „Droonivaateid Kohila kultuurikeskusele” (Raplamaa Sõnumid nr 5, 29.01.2020).

Kuulun nende hulka, kes arvab, et kõik kultuurikeskused ei pea olema kultuurikatlad. Kohalikke asjaolusid hinnates ilmneb, kas see on mõistlik või mitte.

Minu teada on vallas jutuks olnud mitmeid variante, kus kultuurikeskus võiks asuda – Viljandi maanteelt Aandu poole pöörates Viljandi maantee ja raudtee vahel asuv maa-ala, „Bussika“ plats Viljandi mnt ääres, paberivabrik ja Ülejõe piirkond. Mul puudub teadmine, et Tohisoo mõisa ümbrust oleks asupaigana kaalutud.
Lühidalt – Aandu tee äärne krunt jääb alevi keskusest liialt kaugele. „Bussika“ plats jääb tõenäoliselt vajaliku funktsionaalsuse saavutamiseks väikeseks, välilava selle juurde integreerida ei ole võimalik, samuti on lahendamatu parkimise probleem. Paberivabriku renoveerimisega seotud kitsaskohti on väga palju ja tõenäoliselt kujuneb see kõige aeganõudvamaks ja kulukamaks ettevõtmiseks. Ülejõe piirkond on oma suuruselt, võimaluste ja ligipääsetavuse poolest eelmistest sobivam.
Kultuurikeskuse vajalikkuses on raske kahelda. Kohila Naisteseltsi poolt on korjatud 644 toetusallkirja ja need valla­valitsusele üle antud. Ka 21. septembril toimunud kogukonna arutelupäeval leiti, et kultuurikeskus on vajalik, samas ei võimaldanud ajalimiit võimalikest kultuurikeskuse asukohtadest põhjalikumalt rääkida.
Alustatud ei ole tühjalt kohalt, teemaga on tegeletud aastaid. Valla kultuurikomisjoni eelmise koosseisu liikmena uurisin vallaelanike ja huvirühmade arvamust. Elanike küsitlusele oli vastajaid 66, ka nende ettepanekuid ei saa eirata. Kahekümne kuues erinevas huvirühmas (sündmuste korraldajad, sündmustest ja huvitegevustest osavõtjad, koolid, valla allasutused jm) tegid 178 inimest rühmatööd ja andsid oma panuse. Tulemused said sisendiks funktsionaalsuse kui ruumiprogrammi kirjeldamisele ning asukoha valikutele. Koostasin, silmas pidades avarat Ülejõe piirkonda, kultuurikeskuse eskiisi, mille olulisemaks põhimõtteks sai – hoone tuleks rajada moodulitena, mis võimaldab etapiviisilist ehitamist ja kasutusele võtmist, kõik moodulid on rohkete kasutusvõimalustega ning ühel ja samal ajal kasutatavad. Eskiisi koos seletuskirjaga andsin EV 100 kingitusena vallavalitsusele üle.
Ma ei võta seekord ette kõrget lendu, püüan seista kahe jalaga maa peal, kasutan oma kahte silma ja kaasmõtlejatelt kogutud teavet ning võrdlen Kohila elanike hulgas enam kõneainet pakkuvaid alternatiive.

Paberivabrik

Mõistan, et paberivabrikul on oluline roll alevi kujunemisloos, saan aru identiteedi otsingutest ja säilitamise vajadusest ning soovist hoone rekonstrueerimisega uuele elule aidata. Hoonel on paljude jaoks suur emotsionaalne väärtus.
Kui hoone rekonstrueerimine tõsiselt ette võtta, siis paberivabriku taastamisest üksi ei piisa. Hoonet ja selle ümbrust tuleks käsitleda terviklikult. Vaja oleks kogu ala planeeringut, avada vaade jõele ka lääne poole, rajada haljastus ja parkla.
On raske kujutleda, et kultuurikeskus asub aiaga piiratud tööstusalal keset nõukaajal ehitatud ja toimivaid tööstushooneid. Vahetult keskuse kõrval vuravad suured kaubaautod.
Hoone seest ja lähemast ümbruskonnast tuleks praegu toimivad tööstused mujale viia, näiteks tööstuspargi alale. Naaberkinnistud, ka üle poole paberivabriku hoonest, kuuluvad eraomandisse ja on tootmiseks kasutusel. Samas on need meie inimeste töökohad. Tuleb saavutada kokkulepped omanikega, hüvitada omanikele kinnistute võõrandamise, ümberkolimise ja tootmise taaskäivitamisega seotud kulud.
Paberivabriku korsten asub majale väga lähedal ja on varisemisohtlik. Hoone külge on ehitatud gaasil töötav varukatlamaja, mis ohutusnõudeid silmas pidades tuleks samuti mujale viia. Osaühingule Kohila Maja kuuluvale osale mõned aastad tagasi tehtud ehituslik-tehnilise ekspertiisi lõppjäreldustes anti soovitus hooneosa lammutada.
Hoonele kahelt poolt juurdepääsuks on kasutada kaks kitsast alleed ja ületamispiiranguga sild, sõita tuleb läbi alevi või Tööstuse tänava elurajooni, suurendades oluliselt nende kitsaste tänavalõikude liikluskoormust ja tõstes ohtlikkust. Parkla rajamiseks on samuti ruumi ebapiisavalt.
Vana ja kompaktselt ehitatud hoone etapiviisiline rekonstrueerimine ja kasutusele võtmine on samuti küsitav.
2019. aastast peavad kõik avalikud hooned olema liginullenergiamajad. 2021. aastast kehtib see nõue kõigile uutele majadele, ka põhjalikult rekonstrueeritavatele hoonetele. Kui efektiivselt suudame neid nõudeid vana hoonet renoveerides täita?
Vaadates valla eelarvestrateegiat ja investeeringutekava, kulub veel hulk aastaid, et rekonstrueerimistöödega praktiliselt alustada. Seega võib paberivabriku hoone veel aastaid laguneda, katusest välja kasvavad puud oma juurestikuga seda edasi murendada ja kokkuvõttes rekonstrueerimiskulud ebamõistlikult suureks tõsta.
Seega on paberivabriku piirkonna väljaehitamise kulud märkimisväärsed: toimiva tööstuse mujale viimine, kogu ala detailplaneering, hoone ehitustehniline ekspertiis, ala ja hoone projekteerimine, tehnovõrkude uuendamine, lammutamine ja ehitus, tehnoloogia ja sisseseade jms. Minu mitte eriti optimistlikul hinnangul võib sellest kõigest kujuneda kümneid miljoneid maksev projekt.
Tundub, et hoone taastamisega on mõnikümmend aastat hiljaks jäädud.
Tahtmata kellegi mälestusi, tundeid ja häid kavatsusi kuidagi vähem tähtsaks pidada, tuleb tõsiselt ka rahakotti vaadata ja hinnata, kui suuri ja pikaajalisi kohustusi vald endale võtta tahab ja suudab. Lisarahastuse võimalusi tuleks nii paberivabriku kui ka Ülejõe variandi puhul otsida.

Ülejõe ala

Olen seda meelt, et kõiki olulisi objekte alevi keskele ehitada ei ole võimalik, alev laieneb paratamatult.
Alevisse uue tõmbekeskuse teket ei tuleks samuti karta. Tegelikult on sellega juba alustatud – algatatud on detailplaneering Haigru 5 kinnistule jalgpallisisehalli ehitamiseks, mille suurusest ja kõrgusest tulenevat arhitektuurset osa on plaanis pehmendada ujula madalama arhitektuurse mahuga. Planeeritud on tõstukiga suusamägi, mille kohta koos juurdepääsuteede, parkla ja hoonega on detailplaneering juba koostatud.
Ülejõe hoonestuse puhul tekiks alevi keskusest mitte kaugel asuv uus paljude võimalustega ruum ja muljetavaldav värav alevisse. Alast, millele on väga hea juurdepääs, ka Rail Balticu tingimustes, võiks saada nii alevi- kui ka vallarahvale ning väljastpoolt tulijaile atraktiivne ja mitmekesiste võimalustega puhkeala. Kogu ala saaks arendada terviklikult, läbi mõeldes ja planeerides on võimalik koostada ühtne väliskommunikatsioonide ja tehnoloogiline projekt, rajada juurdepääsuteed ja parklad. Jalakäijate sild üle jõe on selle ala aleviga ühendamiseks minu teada ka kavas. Ala on võimalik etapiviisiliselt ehitada.
Ja miks mitte lisada sellesse kooslusse Sõtka tänav 1 kinnistule ka kultuurikeskus?
Krunt on piisavalt suur ja annab suurepärase võimaluse liigendada hoonega ka välilava, millest on aastaid puudust tuntud, kujundada pilkupüüdvad haljasalad, lisada edaspidi täiendavaid võimalusi – nt jaanitule paik, tegevusi lastele, piknikupaigad, välimale, purskkaev, millest paljud vallaelanikud unistavad jms.
Uue hoone projekteerimisel saaksime paremini kasutajate vajadustest lähtuda, efektiivsemalt rakendada liginullenergia­majale kehtestatud nõudeid, arvestada hoone etapiviisilise ehitamise ning kasutusele võtmise võimalustega.

Kultuuri ei tee maja, vaid inimesed, keskuse töötajaist ja meist kõigist oleneb, millist ja kui vilgast elu selle sees elatakse. Kultuurikeskuse ehitus on vajalik otsus, et kultuurivaldkond võrreldes olemasolevate ja planeeritavate spordirajatistega järele aidata.
Kohila kunagise kultuurimaja laastavast hävingust tulekahjus möödub 2021. aasta detsembris 40 aastat. Usun, et käes on aeg luua taas kultuuritegevusteks multifunktsionaalsed ja tänapäevased tingimused ning tõsta Kohilat kui atraktiivset ja rohkete võimalustega elamispaika senisest enam esile. Valla uue üldplaneeringu protsess on alanud ja läbikaalutud otsus kultuurikeskuse vajalikkuse ja selle asukoha suhtes võiks selle raames sündida.
Miks mitte detsembriks 2021?

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused