Kultuur kui maastik Raplamaal 2019

Valter Uusbergi kõne tänugalal

Tere, armas Raplamaa aktiiv!

Oleme täna siin toredal õhtul koos Raplamaa ühes kultuurilises tugipunktis, suure valla ja kunagise iidse kihelkonna keskuses Märjamaal. Ma ei tea, kuidas praegu, aga hiljuti veel öeldi – „Märjamaa kui maasikas“. Nii et head sõbrad, jääme magusate suhete juurde, kuigi esindame siin nii valitsus-, ettevõtlus- kui ka mittetulundussektoreid, kellel igalühel oma maitse-eelistused mõru, mure või rõõmu skaalal.

Eesti Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupp koosseisus Margit Kuhi, Age Tekku, Sigrid Põld, Heiti Vahtra ja Andres Saks palusid teid kõiki igal juhul tervitada ja tänada tulemusrikka kultuuri- ja spordiaasta eest ning võimaldasid mul teha mõistlikus mahus tagasivaate Raplamaa kultuuriaastale 2019.
Olgu mainitud, et ekspertgrupp toetas möödunud aastal Raplamaa kultuuri 206 taotluse kaudu kogusummas 117 762 eurot. Toetati maakondlike ja regionaalsete, üleriigiliste ja rahvusvaheliste kultuuri- ja spordisündmuste korraldamist, maakonna kultuuriajaloo uuringuid, maakonda tutvustavate kirjutiste väljaandmist, maakonna tähtsusega ajaloopärandi säilitamist ja Raplamaad esindavate kollektiivide ning üksikisikute osavõttu kohalikest, üleriigilistest ja rahvusvahelistest võistlustest, konkurssidest ja festivalidest. Ja kuna oli üldlaulupeo aasta, toetati ka soetusi kollektiividele.

Kultuur kui maastik

Nüüd lähemalt Raplamaa kultuurist. Sellest rääkides proovin püsida mõistel „maastik“. Hasso Krull on kusagil viidanud ühele prantsuse mõtlejale, kes vaatleb maastikku mitte ainult kui homogeenset füüsilist ruumi, millest ressursse välja pigistada ja tarbimisjääke tagasi ladestada, vaid eelkõige kui ajaliselt mitmekihilist hingestatud mälukeskkonda. Seega, kõnelused Raplamaa kultuurist võiksid olla kõnelused Raplamaa maastiku hingestamisest ja sinna teie poolt jäetud värsketest või juba sissekäidud jälgedest. Võime isegi öelda, et argine maamaastik tunnetab, mõtestab ja hingestab end läbi kultuurmaastiku ja üks meie varjatud ressursse peitub nende maastike koosmõjus, millest linnastunud piirkonnad võivad vaid und näha.
Aga olgem konkreetsed, siin on meie maastikuruumi kauaaegsed mõtestajad ja hingestajad, kes ka möödunud aastal ekspertgrupi toe pälvisid. Aukartustäratav loend, kas pole?
– XXVII Rapla kirikumuusika festival
– XV Märjamaa Folk
– XIII Juuru Orelisuvi ja kihelkonnapäevad
– XIX Kaparock
– XIX Kohila rahvusvaheline keraamikasümpoosion
– Rapla Orel 80 – suvised muusikaõhtud Rapla kirikus
– 12. tule- ja tantsuetendus
– IV “Särina” festival
– 9 aastat Raplamaa kaasaegse kunsti keskust
– XIV noorte filmifestival „Kaader”
– 26. Riinimanda kooristuudio loovlaager
– MTÜ Raplamaa Noored 19. loovuslaager „Mäng on väikese inimese töö”
– MTÜ Kandlekoda 18. Pärimusa laager
– 20 aastat kandlemeistri Rait Pihlapi tegevust Kumma külas Kandlekojas
– MTÜ Kiitsharakad 17. Vigala folkloorilaager
– 15. Tarsi talu kooliteatrite suvelaager
– 30. Alu suurjooks
– 11. laste mitmevõistlus
– III Augusti Rock noortele bändidele.

Kultuurmaastiku ideederuumile on iseloomulik, et uusi tulijaid ja algatusi ootavad justkui neile reserveeritud ruumiosad, mis ei tähenda, et juba ideedega täidetud ruumides kitsaks läheks, pigem vastupidi.
Mõned uued algatused, millele ekspertgrupp möödunud aastal õla alla pani:

– Naiste Ööde Filmifestival Raplas – NÖFF
– Raplamaa meene konkurss
– Sahtliluule konkurss Kohila raamatukogus
– Mahtra muuseumi uus ekspositsioon – vallaametniku tuba Juuru vallamajas
– Uus eksponaat Sillaotsa talumuuseumi raudsesse kogusse – puust hobune
– Pärdi päevad Rapla kirikus.

Kogukondlikud sõlmed

Kultuurmaastiku mõtestamise algpunktideks on minu meelest kohtadega otse seotud kogukondlikud sõlmed. Need sünnivad, tugevnevad ja võivad ka hääbuda isetekkeliselt. Samas moodustub just nendest maakonna enesetunnetuse kõige loomulikum kiht, milles liigub palju ideid, erineva omandivormiga kapitali, toimub põlvkondade vahetus ja kindlasti ka mälu edasikandumine või selle kustumine.
Mõned selle kihi ettevõtmised sattusid möödunud aastal ka ekspertgrupi hoole alla.

– Raikküla mõis korraldas näiteks väga heal tasemel erinevaid restaureerimiskoolitusi ja mõisapärandi konverentse.
– Hageri tähistas hariduselu 110. aastapäeva.
– MTÜ Gaudeo tõi välja kogukondliku muusikali ning korraldas hooviteatrite päeva.

Reljeef ja suured nimed

Igal kultuurmaastikul, ka Raplamaal on ainuomane reljeef, mille kujundavad siin sirgunud suured isiksused. Samas võime selle reljeefi vahel ka maha magada, kui poleks teadjaid ja hooldajaid, kes isiksuste kontuure välja joonistada oskavad.

– Anne Kalf hoolitses näiteks selle eest, et mitme sündmusega tähistada Uku Masingu 110. sünniaastapäeva.
– Tiiu Laurimaa eestvõttel sisustati Linda Rausi 110. sünniaastapäeva tähistamiseks terve nädal.
– Piia Põder kirjutas ja seadis lavale Linda elulool põhineva noorusliku sõna-, muusika- ja tantsuetenduse „Minek”, mis pälvis suurt tähelepanu.

Kutseline kultuur

Kui maakultuurmaastikule satuvad kutselised loovisikud, on see selge kingitus. Mõned näited neist, mida ekspertgrupp aitas meieni tuua.

– Näitused Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses – Eesti Keraamikute Liidu aastanäitus “Õ”, Rait Rosina näitus “Väikelinn kui identiteet”, Kairi Orgusaare ja Erki Kannuse elavate piltide näitus “Sedna”.

– Raamatukogude tänuväärne töö kirjanduskultuuri vahendamisel. Palju korraldati laste lugemisüritusi ning kohtumisi autoritega. Erakordne oli kohtumine soome kirjaniku Antti Tuuriga Rapla keskraamatukogus.

– Kaunid kammerlikud kontserdid ja näitused maakonna väikestes rahvamajades – klassikalise muusika kontserdid Hageri rahvamajas, ERSO kontsert Harvikeri tehases, küünlavalguskontsert vokaalansambliga Ring Varbola rahvamajas.
Võimu- ja vaimukese

Maa- ja kultuurmaastiku koosmõjul sündiv maakondlik enesetunnetus vajab keset. Tasub märgata, et pärast maavalitsuse lõpetamist mõjub kindla keskmena ehk veelgi enam meie vana hea trükimeedia – Raplamaa Sõnumid.

– Sõnumite vahel on ekspertgrupi toel ilmuvad lisad “Koduloolane” ja “KuKiTeMuKi”. Viimane on täielik kultuuriajakirjanduslik haruldus – regionaalpatriootiline tegu. Vii­mati oli midagi sellist, kui meie lehes ilmusid Margus Mikomäe teatriküljed, mille numbrid olid saadaval teatrites üle kogu Eesti.

– Raplamaa VÕIMUKESE on valdade liidu hoida. Kus asub aga maakonna VAIMUKESE?
– Möödunud kultuuriaasta erisaavutuseks võib kahtlemata pidada RAKULKO ehk Raplamaa Kultuu­rikoja käivitamist. See on reaalselt kooskäiv koda, kuhu ulatub kõik, mis meie kultuurmaastikul erinevates omandivormides toimub. Leiutatud on ka maastikul liikumivõimeline ideedekorjaja – Rändav Kultuurikohvik. Tegu on lootustandva mudeliga, milles valitsuskeskset võimukeset nõustab ja varustab ideedega vabatahtlik laiapõhjaline vaimukese. RAKULKO on ROL-ile justkui kultuurirakulka, et maakonna vaimu paremini tabada.

Isiklik
Isiklikult jäi mulle Raplamaa möödunud ulatuslikust kultuuriaastast meelde kaks tundlikku motiivi.
– Esiteks Toomas Tõnissoni käed varahommikusel Raadil laulu- ja tantsupeo tuld süütamas. Siia juurde peaks ära mainima ka suure peo loomemeeskondadesse kuulunud Raplamaa tegijad: Kadi Saks ja Helen Reimand tantsupeol ning Jaanika Kuusik ja Pärt Uusberg laulupeol.
– Teiseks aga oli avastus, et meil on olemas suurepärane diskreetne maakonna meene, Järvakandi klaasistuudios valminud 10-sentimeetrine inglikuju, mida julgen kutsuda Rap­lamaa Ingliks, või kui soovite, siis Raba Ingliks.

Lõpetuseks

Nägin Rapla kultuurikeskuse laval Paavo Piigi lavastust „Vihane mees“ ja sealt jäid kummitama kaks mõistet – KÕIKJAL ning KUSAGIL.
Need on identiteedi võtmemõisted. Meie probleem paistab olevat selles, et tahame olla korraga nii „kõikjal“ kui ka „kusagil“. Kõikjalolemise tunde eest ei pea me eriti hoolitsema, sellega tegelevad teised. Kusagilolemise tunne on aga puhtalt meie teha. Maa- ja kultuurmaastiku koostoimel saame seda mõistet täita siin meie mõnusal Raplamaal omaloodud mõtestatud sisuga.

Tänan!