12.7 C
Rapla
Laupäev, 1 okt. 2022
spot_imgspot_img

Kaks kuud loomevabadust või loomekriisi

Helerin Väronen

Kõige hämaramatel ja raskematel aegadel jagunevad inimesed üldises plaanis kaheks – nendeks, kes hülgavad (teadlikult või pealesunnitult) kõik muu, mis otseselt elus püsimiseks vajalik ei ole, ning nendeks, kes pööravadki pilgu rohkem kultuuri ja loomingu poole, et saada sealt tuge, toetust ja lohutust.

Rapla muusik ja Susi Stuudio helirežissöör Sten-Olle Moldau tõdeb, et eriolukord on majanduslikus mõttes elu tõesti tuksi keeranud. Kuna muusikuna esinemine ei ole enam ta peamine leiva lauale tooja, mõjus talle eriti valusalt see, et Susi Stuudiosse ei lubatud mitu kuud ühtegi inimest. Mõni üksik kord õnnestus seal siiski korraldada digilive.
“See on asi, mis tekkis ja enam ära ei lähe. On olnud väga põnev, kuidas see üles sättida ja striimida otse Facebooki. Üldse see, kuidas esinemine käib, kui striimitakse. See on hoopis teine lähenemine ja hoopis teised asjad on olulised. Selles suhtes on olnud väga põnev õppimisprotsess,” sõnab Sten-Olle.
Ta oli kahe kuu jooksul seotud nelja kontserdiga, neist üks oli tema enda kontsert ja teised olid Märt Avandi ja Jaan Pehki kodukontsert, Juhan Uppini soovikontsert ja kontsert bändiga Kangelased.

Peab olema leidlik

Muusikuna on Sten-Olle saanud natuke rohkem harjutada kui varem, kuid üllatavalt on seda olnud siiski vähem, kui ta ootas. Ühest küljest tuleb olla isarollis, teisalt aga on raske minna laulukirjutamiseks vajalikku vaimuseisundisse ajal, mil endal sees väriseb. “Muusikakirjutamine on läinud üle kivide ja kändude, kuna natukene naljakas on seda teha olukorras, kui maailm on niimoodi pahupidi. Siis ei teki nagu sellist rahulikku meelt, et hakata kirja panema ilusaid mõtteid, kuigi võiks.”
Oma plaanidest rääkides ütleb Sten-Olle, et soovib digikontsertide maailma lahti kangutada, kuna ta on veendunud, et sel suvel ei saa eriti ühtegi kontserti korraldada, kui, siis pisemaid eraüritusi. “Ma ei julge küll arvestada, et isegi kui riik lubab, hakkavad inimesed suure hurraaga kokku jooksma. See võtab inimkonnal ikka natukene kauem aega, et sellega rohkem uuesti sina peale saada, et avalikus ruumis hästi paljukesi koos viibida on OK,” sõnab Sten-Olle.
Susi Stuudio tulevikust rääkides tõdeb Sten-Olle, et seal hakkab aina enam tulema digilive’e, kuna muusikud tahavad seda aina suurema hooga teha. Ka salvestamisi hakkab juurde tulema, kuid probleem on selles, et enamasti on tegemist muusikutega, kes ise maksavad selle kinni ja praegu on vähesed võimelised midagi oma tasku peal salvestama. Mõned üksikud projektid, mis toetuste peal tehtud, on nüüd küll ellu ärganud, kuid muidu terendab stuudios tühjus.
Loomeinimeste eluolust ja selle parandamise võimalustest rääkides tõdeb Sten-Olle, et tema meelest peaks ajal, mil kõige olulisem on inimeste tervise juurde jäämine, ressursid minema sinna, kus seda enim vajatakse, ehk inimestele, kellel ei ole üldse tööd.
„Mul on natukene veider suhtumine, vaatamata sellele, et mu enda leib sellest sõltub. Ma kuidagi väga tugevalt usun seda, et meil on suur luksus, et saame üldse niimoodi elada. Et Eestis on nii palju muusikuid ja nii palju inimesi, kes end kultuuritegemisega elus hoiavad. See on loogiline, et kui ajad lähevad raskeks, siis on vaja korraks mõelda teistmoodi, kuidas sa selle aja üle elad.
Ma tunnen, et see ei ole õigustatud, kui inimesed, kellel on niigi raske ots otsaga kokku tulla, peaksid muusikutele raha hakkama annetama. Kui aga kellelgi on see huvi ja võimalus, siis otse loomulikult on see tore. Ma tegin oma kontserdi ja sain küll annetusi ja see oli vahva. Aga ma arvan, et kui oled valinud elukutseks muusika või teatri või muu loomesuuna ja tuleb selline olukord, siis on paratamatu, et sa pead mingi aeg olema lihtsalt leidlik, mitte lootma selle peale, et tuleb riik või teised inimesed, kes su sellest välja kaevavad. See ei ole nende ülesanne tegelikult,“ arvab Sten-Olle.

Plaanide tegemise aeg

Kunstnik Riin Palloni jaoks on viimased kaks kuud eriolukorra tähe all möödunud tavapärasest täiesti teises rütmis. „Peab ütlema, et loometööga pole väga tegeleda jõudnud. Olen küll teinud veidi visandeid, kuid päris maalimiseni ei ole jõudnud. Kuna tugivõrgustik ehk siis lasteaed, vanavanemad ja lapsehoidja kadusid mõneks ajaks pildilt, oli parajalt tegemist, et kolme aktiivse põnniga hommikust õhtusse kulgeda. Paraku on see nii, et kunst nõuab keskendumist ja selleks pole aega olnud,“ räägib Riin.
Ta on küll osalenud mõnel e-koolitusel ja e-joogatunnis ning lugenud hulganisti raamatuid ega välista seda, et mõni selle käigus saadud idee kunagi maaliks vormub. „Selle aasta alguses olnud näituse “Tume jõgi” mõtteline jätk on mul küll ideeliselt kuju võtmas, aga teostamine ootab oma aega,“ lisab Riin.
Omaette väljakutseks on Riinu jaoks kaasaegse kunsti valikaine õpetamine Rapla gümnaasiumis niimoodi, et õpilastele oleks tunnid huvitavad ja kõik vajalikud teemad saaks ka läbitud. Kel soov aga Riinu maale näha, saab seda teha Pärnu Uue Kunsti muuseumit külastades, kus saab hetkel vaadata maalikunstnike liidu näitust “Lokaalne/Globaalne”.

Kirjaniku ja kunstniku Margus Lattiku (Mathura) jaoks on eriolukord möödunud väga töiselt. Nende kahe kuu jooksul oli tal käsil kaks tõlketööd ja samuti õpetamine Eesti Kunstiakadeemias. „Esimeste puhul aitas kriis vaat et paremini keskenduda, sest tuli paigal olla. Õpetamise osas nõuab n-ö kaugõpe samas rohkem tööd kui vahetud tunnid. Samas on see aeg lasknud oma töid ja tegemisi tuleviku osas põhjalikult üle vaadata ja ümber hinnata, mis on olnud raske, aga usun, et pikas plaanis kasulik. Olen olnud ka väga rahul, et mul on olnud maakodu, kus see aeg mööda saata,“ ütleb Mathura.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised