Tiit Petersoo, ühiskondlik looduskaitseinspektor aastast 1963
8. juunil helistas siinkirjutajale Kuku külas Näägu talus elav Maie Sepper. Tal oli mure õuevärava ees oleva põlise pärna pärast. Kunagi olnud selle kandi taludel igal oma pärn. Teiste talude pärnasid vist enam ei ole, seega on pärn nagu talu sümbol.
Rail Balticu teenindamiseks kavandatava kergliiklustee ette jäävad Näägul kiviaed ning osa õuest. Pärn otseselt ette ei jää, kuid projekteerija sõnul säilivat kindlasti, kui on looduskaitse all. Tolle pärna säilitamiseks pöördusin omakorda 9. juunil telefoni teel keskkonnaametisse. Sealt juhatati „roheliste asjadega” tegeleva Sander Laheranna poole. Viimane ütles „palju tööd” ette tuues, et tema toda pärna vaatama minna ei saa. Nimetas aga formaalsused, mida on vaja täita puu looduskaitse alla võtmisel.
Nii sai siis ise mindud. Poeg Siim sõidutas mind 10. juunil külla proua Maiele, kes ütles enda tutvustamiseks, et on 81 aastat vana ning töötanud õpetajana Tallinnas tehnikakoolis nr 19 ja direktori asetäitjana Puhja keskkoolis.
Maie tutvustas ka Näägu talu ja ümbruskonna ajalugu üldse. Näägu olnud üks Seli mõisa suurtest põllutaludest (60-70 ha), mida kohalikud ei jõudnud ära osta. Mulgimaalt tulnud kolm venda ning ostnud need talud. Üks neist taludest, Näägu, saanud hiljem Maie vanaisa Hans Kolditsa omaks. Hansul olnud seitse poega.
Lubatagu neid loetleda: Johannes Loonela (H. K. kaks poega olid „hakanud” Loonelateks) – töötas piirivalves, viidi Siberisse; Heinrich Koldits (Maie isa) – pidi end varjama üle viie aasta; Arvo Loonela – oli soomepoiss, varjas end ning pääses; Valter Koldits – oli soomepoiss ja viidi Siberisse; Hermann Koldits – viidi Siberisse; Otto Koldits – oli Saksa sõjaväes ja läks hiljem Austraaliasse; Hans Koldits – viidi Siberisse.
Kõik Siberisse viidud jõudsid Eestisse tagasi ning abiellusid.
Maie hakkas Näägul tegutsema siis, kui hoonetel olid juba katused sisse langenud. Üksinda ehitustöid juhtinud Maie tegevuse tulemusel on majas kõik toad kaasaegsed ja nagu prillikivid. Eriti armas on lapselapse tuba.
Maie rääkis ka traagilistest sündmustest ümbruskonnas (vt Laine Linnus „Tragöödia Haavemäel”, Kultuur ja Elu 1, 2002). Sootaguse küla jäänud üksvahe inimtühjaks ning võetud seetõttu naabruses olnud väikese Kuku küla nime alla.
Pärna kohta küsis Maie, kas selle vanus võib olla 200 aastat. Jäin vastuse võlgu. Samas on pärn küllaltki atraktiivne. Pärn on pealegi õues, mitte värava taga! Pärn annaks majale vajalikku varju, kui see kergliiklustee tõesti tulema peaks. Säärasel juhul elaks tolle maja rahvas ilma pärnata praktiliselt nagu tee peal. Maie siiski usub, et see tee jääb tulemata. Samas on too pärn väärtuseks kogu lähemale ümbrusele.
Külastasime Maiet ka 16. juunil koos Weimar Puit OÜ juhataja Margus Volbrückiga. Kunagine kolleeg Margus jälgis kõne all oleva piirkonna kaitsealuseid loodusobjekte ajal, kui ta töötas metsaülemana Purila kolhoosis. Seekordki piilusime mõnda neist.
Matsi-Kärneri tammikut vaatasime küll ainult eemalt. Kaitsealusele objektile viitavad sildid puuduvad. Päev hiljem oli võimalik lugeda arvamusi selle tammiku looduskaitse all oleku kohta Raplamaa Sõnumitest. Sai üles leitud Jaanimardi pärngi. Puu on atraktiivne ning väärib vaatama minemist. Kahjuks puudub puu juurde juhatav viit ning ka puu enda juures puudub teave, kellega on tegemist.
Luuka kasesalul oli looduskaitse tähis mõlemas otsas. Muide, Luuka kasesalust võib lugeda, mida nendest kaskedest kunagi autorile rääkis kadunud Alma Nuudel, 1999. aasta novembrikuu Eesti Loodusest (Tiit Petersoo „Luuka kaskede lugu”). Samas on ka mainitud kaskede foto, mille tegi fotokunstnik Arne Kiin.
