Kenneth Kadarik langetas tavatu otsuse pärast 10. klassi vaheaasta võtta. Ta lendas Inglismaale ning asus seal koduõena raskete selgroovigastustega inimesi abistama, kuni maailmas lahvatas koroonakriis.
„Ütleme sedasi, et ma ei ole koolis kunagi just kõige teravam õpilane olnud, Harju keskmine parimal juhul,” kirjeldab Kenneth end ise. Iga õppeaasta alguses püüdis ta end kokku võtta ja rohkem pingutada, kuid iga kord sai motivatsioon kuu või kahe pärast otsa. Samal ajal on Kenneth alati unistanud piloodi ametist.
„Ma mõistan, et pean saama üle Harju keskmise lati, et oma unistused täide viia,” räägib ta. „Ma ei tahtnud endale sedasama lillelist juttu enam rääkida, et järgmine aasta võtan end kokku. Seega ma otsustasin midagi muud ja ka natuke vastuolulist teha.”
Vaheaasta viis Inglismaale
Pärast Kohila gümnaasiumis 2019. aastal kümnenda klassi lõpetamist võttis ta vaheaasta. Seda selleks, et oma motivatsioon üles leida. Vaheaasta eesmärgiks seadis noormees teenida 10 000 eurot. Selle summaga plaanis ta osaleda 2020. aasta suvel lennukooli erapiloodi intensiivkoolitusel.
Pärast suvel koolist paberite välja võtmist töötas Kenneth mitmes ametis. Ta müüs Kohilas marju ja niitis muru. Ta töötas pealinna riidepoes ja pakkus toidukulleri teenust jalgrattaga sõites. „Ma proovisin leida viise, kuidas raha juurde teenida, kuid karm tõde oli see, et 18-aastasena ja põhikooli haridusega ei leidnud ma ühtegi ametit, mis võimaldaks mul enne suve oma 10 000 eurot kokku koguda,” räägib Kenneth.
Lootuses tasuvam töö leida, suunas noormees pilgu piiri taha ja jäi kaaluma Inglismaa ning Saksamaa vahel. Kennethi ema ja vanem õde elavad juba kümme aastat Inglismaal. See tundus talle turvalisem valik ja nii lendaski ta mõni päev enne jõule ilma suuremate edasiste plaanideta sinna. Pärast dokumentide kordaajamist asus ta tööd otsima ja märkas suurt nõudlust koduõdede järele.
„Töö oli just nii tasuv, kui ma lootsin,” ütleb Kenneth. Ainuke „aga” selle juures oli keskhariduse nõue, mida Kenneth täita ei saanud. Niisamuti nagu Eestis, seisis Kenneth ka Inglismaal silmitsi asjaoluga, et ainult põhiharidusega jäid nii mõnedki uksed tema jaoks suletuks.
Pärast haridustee CV-st kustutamist võttis temaga ühendust koduõenduse teenust pakkuv ettevõte Active Assistance (nüüd tuntud kui Active Care Group) ja kutsus intervjuule. „Ma teadsin, et mu hariduskäik tuleb seal välja,” meenutab Kenneth. Kuigi ta oli kindel, et jääb ka sellest tööst ilma, otsustas ta siiski intervjuule minna kasvõi lihtsalt kogemuse saamiseks.
„Kohapeal öeldi mulle, et intervjuu kestab ligi tund aega,” ütleb Kenneth. „Minu õnneks oli see intervjuu juba 20 minuti pärast läbi. Mulle öeldi, et olin kõik oma omadused suurepäraselt välja näidanud ja et olen selleks tööks väga sobilik ja et selle intervjuu jätkamisel ei ole mõtet,” meenutab Kenneth. Temast sai ettevõtte kõige noorem töötaja.
Iga patsient vajab erinevat lähenemist
Kenneth asus tööle ettevõttesse, mis keskendub neuroloogiliste selgroo kahjustustega inimeste toetamisele. Patsiendid on raskete ja enamasti pöördumatute vigastustega inimesed, kelle lugudes on rolli mänginud näiteks ebaõnnestunud langevarjuhüpped ja avariid, aga ka tõsised haigused.
Enne tööle asumist osales Kenneth viiepäevasel koolitusel, kus ta õppis iga päev 10 tunni jooksul nii teooriat kui ka praktikat. Treeningu lõpus tundis Kenneth end pädeva ja enesekindlana.
Tagasi vaadates ütleb ta, et oli üleliia optimistlik. Esimene tööpäev oli paras šokk. „Tööle asudes taipasin kohe, et see töö on kordades keerulisem, kui oleksin osanud arvata,” räägib ta.
Iga patsient oli vaimselt ja füüsiliselt väga erinev. See eeldab iga inimese puhul ka erinevat lähenemist ja erinevate ülesannete täitmist. „Sellega kohanemine oligi minu jaoks kõige suurem raskus,” tõdeb Kenneth. „Mul oli vaid paar tundi, et iga uue patsiendi rutiini, hooldusplaani ja tema probleemidega võimalikult põhjalikult tutvuda.”
Tööd tegi ta iseseisvalt. „Mul ei olnud kelleltki abi küsida. See oli ju mu esimene kokkupuude üldse meditsiiniga,” räägib Kenneth. Vastutus kellegi teise elu eest oli hirmutav. Ajaga tulid aga enesekindlus ja oskused.
Tööülesanded ise sõltusid tugevalt just konkreetsest patsiendist. „Igaühel on oma rutiin, aga töö missioon oli võimaldada haiglatasemel kliinilist toetust. Need inimesed peaksid muidu terve oma elu haiglas elama,” selgitab Kenneth. Koduõenduse abil saavad inimesed aga oma kodus elada.
Tööülesannete seas olid näiteks nahaprobleemide jälgimine ning riietumisel, pesemisel ja söömisel abistamine. Selle kõrval tuli silmas pidada, et inimesed saaksid nii palju kui võimalik oma tegevustest ja otsustest ise teha.
Alguses polnud Kennethil ühtegi püsipatsienti. Ta liikus sinna, kuhu ettevõte teda saatis. See oli tema jaoks üheaegselt nii õnnistus kui ka needus. „Ma olin Inglismaal vaid paar kuud olnud ja olin juba elanud Põhja-Jäämere, Inglise kanali ja Atlandi ookeani ääres. Ma olin elanud Londoni kesklinnas ja äärelinnas. Ma nägin Southendis maailma pikimat kaid ja Salisburys Stonehenge’i.” Samal ajal oli reisimine ka ääretult väsitav. Iga paari nädala tagant seadis Kenneth end uues kohas sisse ja pidi jälle uue patsiendi looga end kurssi viima.
Töö koroonapandeemia ajal
Vaid mõni kuu pärast Inglismaale jõudmist ja tööle asumist tabas maailma koroonapandeemia. Selles olukorras otsustasid paljud välismaal viibinud inimesed kodutee jalge alla võtta. Kuigi ka Kenneth tunnistab, et koroonapandeemia tõi endaga kaasa omajagu pettumust, oli tema reaktsioon tekkinud raskustele taas pisut tavatu. Allaandmise asemel töötas ta kogu kevadsuvise perioodi. Selle ajal jooksul oli tal vaid kolm vaba päeva.
Algul oli ta ju Inglismaale läinud pigem majanduslike eesmärkide täitmiseks. „Ma nägin ise ka, kuidas kohalik terviseamet NHS oli oma ressursside poolest väga piiratud,” selgitab ta oma otsust. Selle asemel, et turvaliselt koju jääda, andis Kenneth endast töörindel maksimumi. Kolme kuu jooksul hoolitses ta kahe püsipatsiendi eest Londonis ja selle äärelinnas.
„Lõputu töötamine ja täielik vaba aja puudus oli mulle endale vaimselt mõjuma hakanud ja ma hakkasin tugevalt Eestit igatsema ja kannatasin ka väikeste paanikahoogude ja ärevuse rünnakute all,” on Kenneth aus. Tema jaoks oli see periood eneseületus, kus ta surus alla koduigatsuse, et võimalikult palju aidata.
Oma tööeetika ja patsientide positiivse tagasisidega teenis ta esimese kuue kuu jooksul välja kaks palgatõusu ja ametikõrgenduse. Selle ametikõrgendusega koos läbis ta möödunud oktoobris vaimse tervise koolituse, mille järel tekkis tal võimalus töötada ka patsientidega, kellel on vaimsed haigused või puuded.
Koolitus avas tema jaoks taas täiesti uue perspektiivi. „Ma tunnistan ausalt, et ma pole kunagi vaimsest tervisest otseselt huvitatud olnud,” räägib Kenneth, kes koolituse käigus omandas palju teadmisi, mis oleksid teda ennast varem aidanud. Need teadmised oleksid tal aidanud ka teisi enda ümber paremini toetada. „Ma ei suutnud välja mõelda, miks mulle koolis ega kusagil mujal keegi neid asju õpetanud ei olnud.”
Ilmselt üks elementaarsemaid teadmisi sellest koolitusest oli Kennethi jaoks vaimse tervise probleemidega inimestesse empaatiaga suhtumine. Tavapäraselt soovitatakse depressiooni või ärevuse käes vaevleval inimesel end lihtsalt kokku võtta. Kennethi soovitus oleks pigem püüda hädas inimest mõista ja kuulata.
Iseenda seisukohast õppis ta, et liikumine ja värske õhk aitavad peaaegu igas olukorras. „Mine õue ja jaluta veidi, see teeb kõik alati paremaks,” ütleb ta naerdes.
Õpilasfirma annab edasi saadud teadmisi
Paraku tuli Kennethil loobuda esialgsest plaanist 2020. aasta suvel piloodikoolitusel osaleda, sest seoses viiruse levikuga seda lihtsalt ei toimunud. Kuigi Kenneth jätkab tänaseni koolivaheaegadel koduõe tööd Inglismaal, naasis ta Eestisse juba möödunud aasta augustis. Sügisel asus ta Kohila gümnaasiumis koolipinki ja õpib praegu 11. klassis. Omandatud kogemuste ja teadmiste põhjal lõi ta õpilasfirma Brave. Teenusena pakutakse õpilastele vaimse tervise loenguid. Nende abil edastab Kenneth koos meeskonna teiste liikmetega ka teistele noortele teadmisi, millest ta ise puudust on tundnud.
Tema unistus piloodiks saada ei ole vahepeal muutunud. „Kirg on pigem ainult kasvanud,” märgib ta. Pärast kooli lõpetamist on tema plaan lennuakadeemiasse astuda ja oma unistus teoks teha.
Oma üsna seiklusrikkaks kujunenud vaheaastale tagasi vaadates tunneb Kenneth, et omandas selle jooksul palju väärtuslikke kogemusi. Nende seas ka selliseid, mida poleks lootnudki. „Ma ütlen ausalt, mu elu on päris hea olnud. Mul on Eestis kõik olemas. Mul on nauditav elu ja palju vabadust,” räägib Kenneth. „Kui ma Inglismaale läksin, jäin ma sellest kõigest ilma. See oli hästi raske ja avas mu silmad, kui hea mu elu Eestis on. See oli ka põhjus, miks ma oma elu siin nii väga igatsema hakkasin.”
Vaheaastale tagasi mõeldes toob Kenneth märksõnadena välja uue perspektiivi, suurema iseseisvuse ja tänulikkuse selle eest, mis tal on. Samuti parema rahataibu. „Ma mõistan raha väärtust kordades paremini,” ütleb ta. On ju enda teenitud raha alati väärtuslikum. Tobedaid emotsioonioste Kenneth enam naljalt ei tee.
Lõpuks tõi vaheaasta tema ellu ka põnevat seiklust. „Ma olen midagi teinud, maailma näinud. Ma arvan, et iga inimene võiks seda natuke rohkem teha,” ütleb Kenneth.
