„Ühe kooli lugu on ühtlasi paikkonna lugu, sest kool ei tegutse omaette, väljaspool kogukonda. Kogukonna areng mõjutab ka kooli käekäiku ja kool mõjutab omakorda kogukonda.” Nii on Ants Tammar kirjutanud oma koolilugude järjekordse raamatu sissejuhatusse.
See on oluline tähelepanek – koolil kui institutsioonil ei ole lihtsalt võimalik eksisteerida kogukonnaväliselt. Selles mõttes on pisut kummalised pingutused, mis kaasnevad gümnaasiumisüsteemi riigistamisega ehk siis katsega vabastada kogukond justkui koolikorralduse koormast. Olgu see siinkohal lihtsalt kõrvalepõikena ära märgitud.
Aga tulgem Ants Tammari väite juurde tagasi. Selle mõneti laiema tõlgenduse järgi on igasugune kool paikkonna elu rikastaja ja kooli likvideerimine võib tähendada ka paikkonna hääbumist.
Sissejuhatav tsitaat ei ole siia juhuslikult valitud. Ants Tammari koolilood (Kohilast 2015, Märjamaalt 2016 ja Raplast 2020) ei ole pelgalt traditsioonilised kooli siseelu peegeldused, vaid ongi tänuväärselt paikkondlikud, kirjeldades oma kangelaste (õpetajate, õpilaste, lapsevanemate, aga ka kohalike ettevõtjate ja poliitikute) kaudu ühe piirkonna elukorraldust mitmel tasandil ja mitme aastakümne kestel.
Seega on tänu Antsule tekkinud paikkondlikud hästi kaardistatud kultuurisaarekesed, mille järgi on võimalik anda maakonnaks nimetatud piirkonna arengutele adekvaatne hinnang. Ka sellele, kui hakkajad ning hariduse ja kultuuri lembesed on inimesed, kes siin aegade jooksul toimetanud. Nende raamatute järgi saab võrdlust kasutades hinnata ka tänaseid piirkonna kultuuri- ja haridusjuhte. Selles mõttes, et kuivõrd ollakse lihtsalt kohusetundlikud ametnikud ja kuivõrd julgema kujutlusvõimega enesekindlad visionäärid. See tuleb nendest raamatutest, eriti viimasest, kahe koolimajaga kooli loost, üsna selgelt välja. Tsiteerime raamatut:
„1935: Ajaleht kiidab Rapla kangeid mehi.Ajalehes Uus Eesti kirjutati, et Rapla alevik on Eesti ajal muutunud tundmatuseni ning on arenemisteel jõudsasti edu poole sammunud. „Seda peab kinnitama igaüks, kes uue keskkooli avamise puhul Rapla alevikku külastas,” nentis kirjutise autor, kes imetles uut nägusat rahvamaja, uhkeldavat ühispanga hoonet, koolimaja, jaoskonnaarsti maja ja veel teisi moodsaid kiviehitisi, millest 15 aasta eest Raplas veel aimugi polnud.
Rapla eluolu kajastaja rõhutas oma artiklis, et kui Rapla arengust ja Rapla keskkoolist on juttu, siis ei saa kuidagi vaikides mööda minna kauaaegsest Rapla vallavanemast Juhan Hamburgist, kes igal pool, kus vaja, agaralt käed külge paneb. „Et Rapla nüüd omale pika ootamise järel ometi kord ihaldatud keskkooli on saanud, ka seda tuleb panna selle mehe „süüks”, sest ta ei andnud maavalitsusele, ministeeriumile jt. mõjuvatele asutustele oma pealekäimisega enne rahu, kui ihaldatud keskkool on käes. Ei pannud paljuks kulusid, mida nõudis kooliruumide remont ja kordasaamine, ei raskeks sagedasi sõite pealinna ametiasutustesse, vaid talle omase sitke kangekaelsusega viis oma tahtmise läbi ja selle tulemusena töötab praegu Rapla keskkool, mis osutub üheks uuemaks saavutuseks Rapla hariduse ja kultuuri arengu teel.”
Keskkooli avamise aktusele tulnud ajakirjanikule jäi mulje, et Rapla kanged mehed ainult keskkooliga ei piirdu: „Aktusel kriipsutati pea kõigi kõnelejate kõnedes alla, et Rapla vajab ka keskkooli kõrgemat astet – gümnaasiumi. Ja võib-olla soetavad Rapla kanged mehed mõne aasta pärast sellegi.”
Kirjutades sellest, kui hoogsalt Rapla on Eesti Vabariigi iseseisvuse aastate jooksul edasi liikunud, avaldas ka Uue Elu ajakirjanik arvamust, et kihelkonnakeskus Rapla võiks täie õigusega väärida Harjumaa vaimse elu keskuse nimetust.” (lk 80-81)
Rapla kangetest meestest rääkides peeti silmas mitte ainult vallavanem Juhan Hamburgi (kelle mälestus võiks tänagi väga selgelt tähistatud olla), vaid ka kohalikke äri- ja seltskonnategelasi nagu Rudolf Veinbergi, Jaan Uudelit ja Aleksander Plaksi. Neid oli teisigi – raamatus on neist lähemalt kõneldud. Ka vallavolikogu liikmetest, kes toetasid tulevikku silmas pidades julgeid otsuseid. Ei saa kuidagi täpsustamata jätta, et nende paikkonna arengut väga oluliselt mõjutaud otsuste vilju nopime ju tegelikult tänase päevani.
Nendel nimedel peatumine on igati õigustatud. 1. septembril 1935 on Harjumaa koolivalitsuse juhataja S. Leitorp muu seas maininud, et „seni on Harjumaa andnud meile (mõeldud on Eestit – T. T.) vähe või peaaegu mitte sugugi avaliku elu tegelasi, nüüd, uue keskkooli avamisega Harjumaa südamesse, peaks ka selles suhtes muudatus tulema.” (lk 80)
Ja muudatus tuligi. Kui nüüd ajas tagasi vaadata, siis on tänase Raplamaa panus olnud üsna rikkalik: viimase kaheksakümne aastaga on siinsest viljakast kultuuripinnasest võrsunud arvestatav hulk üldtuntud muusikuid, näitlejaid, kirjanikke, teadlasi, aga ka igati austust väärt poliitikuid. Ei peaks isegi üle kordama, et see on suuresti siinsete koolide, esmalt Rapla keskkooli ja siis teiste tema järel tulnute (Järvakandi, Märjamaa, Kohila ning Juuru keskkooli) hariduselu arendav konkurets, mis on mõjunud kogu piirkonna kultuuripinnase kobestajana.
Kui nüüd tagasi tulla Ants Tammari juurde, siis tunnistagem, tema on mees, kes on oma raamatutega jätkanud nonde sõjaeelsete kohalike suurmeeste altruistlikku tegevust. Nemad, tõsi küll, vaatasid tulevikku ja tegid asju, mida omas ajas isegi võimalikuks ei peetud. Ants vaatab ajas tagasi ja toob sealt näiteid sellest, mida kõike on võimalik takistuste kiuste oma kodukoha ja siinsete inimeste heaks ära teha.
Antsu raamatud, me peame kolmele kooliraamatule kindlasti lisama ka kaks esimest, Raplamaa sotsiaaltöö algust käsitlevat teost, vaatavad ajas tagasi selleks, et anda lugejatele impulss edasi minna, mitte paigale seisma jääda. Kõige selle juures ei kirjuta autor lugejale midagi ette, ei ütle, kuidas midagi teha. Tammar on delikaatne kirjutaja, kes usaldab lugejat, jätab talle leidmisrõõmu ja kaasamõtlemisruumi.
Monumendid haridusmaastikul
Raplamaal on selles mõttes üldse vedanud, et siinne haridusmaastik on tähistatud mitmete oluliste tähistega. Eriti tähelepanuväärne on, et kuus suuremat kooli on saanud oma tõeliselt suured raamatud. Lisan siin Ants Tammari teoste kõrvale ka Asta Paeste Järvakandi kooli ajaraamatu “Üksmeel”, Krista Mägi koostatud “Vesiroosi lood” ja alles väga värske Rapla täiskasvanute gümnaasiumi raamatu „Meie kooli lugu”. Lisaks neile on kirja pandud mõne väiksema (ka juba kadunud) kooli lood, mis aitavad tervikpilti täiendada. Selles pildis on palju ilusat, mille üle võib olla uhke.
Aga paraku ka nukraid meenutusi unustuse hõlma vajunud aegadest ning mõttetutest kemplemistest, mis kemplejatele au ei tee ja kõrvalseisjatel pikalt meeles püsivad. Sellest viimasest lausest saab tahtmise korral välja lugeda ka etteheite neile, kes pidurdasid Rapla kahe koolimajaga loo ilmumist. Kurb. Ilmselt ei ole praegu parimad ajad ei hariduselu edendamiseks ega ka möödaläinud aegade talletamiseks.
Aga pole hullu – elukogemus kinnitab, et aeg liigub nagu kella pendel. Artur Alliksaar on kirjutanud: „Mis kord on alanud, lõppu sel pole. / Kestma jääb kaunis ja kestma jääb kole…” Lõpuks leidub ikka jälle mõni kirjutaja, kes aegade hämust kõik, nii kauni kui ka koleda kokku korjab ja tulevastele põlvedele teadmiseks kirja paneb. Siinkohal aga sügav kummardus Ants Tammari ees, kes korjamise, sorteerimise ja analüüsimise vaeva paljuks pole põlanud.
„Kilde Raplamaa sotsiaaltöö algusaastatest”, Ants Tammar, Rapla 2007
„Aastad ja inimesed: kirjad kaasteelistele”, Ants Tammar, Rapla 2008
„Koolilood. Kohila kooli ajaraamat”, koostaja Ants Tammar, Kohila 2015
„Lugemik. Märjamaa kooli kodulood”, koostanud Ants Tammar, Märjamaa 2016
„Rapla kahe koolimajaga kooli lugu”, koostaja Ants Tammar, Rapla 2020
