Siseministeerium tunnustas sel aastal Lokuta Vabatahtlikku Tuletõrje Seltsi, andes neile aasta parima vabatahtliku päästekomando aunimetuse. Kuid see polnud nende ainuke tunnustus sel aastal. Päästeteenistuse medali sai ka päästekomando pealik Veljo Vilbas.
Siseministeeriumi tunnustuses on välja toodud, et Lokuta vabatahtlikud päästjad olid eelmisel aastal valmis reageerima päästesündmustele iga päev, kuid õnneks tuli välja sõita vaid 25 korda. Maakondlikult on nad aga suurimad ennetustöö tegijad ja kindlustavad endale järelkasvu noorteringide korraldamisega. Mõlemas tunnustuses mainitakse ka komandohoone olme- ja õpperuumide ehitamist ja renoveerimist. Seda tegevust vedaski komandopealik Veljo. Lisaks on ta silma jäänud kohalike pritsuvõistluste ja jaanitulede korraldamisega ning tema eest vedada on ka tänapäevase autotehnika ja varustuse hankimine. Pealik on Veljo olnud aastast 2015 ning tõsisemalt hakkas ta päästekomando tegevusse panustama paar aastat varem.
Siseministeeriumi tunnustusele annab kaalu juurde asjaolu, et kümme aastat tagasi, kui seda tunnustust jagama hakati, oli seda palju lihtsam saada, kuna praeguseks on vabatahtlike päästekomandode arv kasvanud kaks korda, neid on umbes 120. Nii paljudest komandodest parem olla on Lokuta jaoks suur tunnustus.
Lokuta Vabatahtlik Tuletõrje Selts asub majas, mille puhul esimese hooga aru ei saagi, et seal päästekomando sees on, kui garaaži ees ei seisaks viis punase-valgekirjut päästeautot. Nüüdseks on enda kätte saadud viis ruumi. Olmeruumid on õdusad. Nende ruumide renoveerimine oli vabatahtlike kooskäimise kombeid arvestades väga oluline.
Päästekomando tegemistest ajasid meiega juttu peale pealiku Veljo Vilbase ka tema tütar Sigrid Vilbas, kes aktiivse vabatahtlikuna tegutseb, ja juhatuse liige ning noorteringide läbiviija Eno Hermann. Kehtnas juhib ta päästekomandot, kuid Lokutal on pigem see, kes suuga tööd teeb. Ta sõnas, et kuigi päästekomando puhul loeb väga palju see, milline on pealik, teeb töö ära siiski meeskond ühiselt.
Viimased aastad on olnud võrdlemisi rahulikud
Esmalt tegi Eno meile selgeks, kuidas päästesündmusi jagatakse. Esimene aste on väikesed õnnetused, näiteks prügikastipõleng, avariid, kus keegi kannatada pole saanud, tee peale kukkunud puud. Teine aste on juba tõsisemad õnnetused ja 25 km raadiuses kaasatakse sinna ka Lokuta vabatahtlikke. Kolmanda astme moodustavad tootmishoonete ja kortermajade tulekahjud. Neljas aste on kõige suurem, näiteks läks sinna alla tänavune Lavassaare turbatootmisala põleng.
Veljo lisas, et kui muidu on neid kutsutud välja kõige enam teise astme puhul, kuhu kaasatakse nii põhiauto kui ka paakauto, siis nüüd pärast väljasõiduaja lühendamist on neid kutsutud ka esimese astme avariidele ja muudele pisiõnnetustele.
Neljanda astme päästesündmusi pole sel aastal õnneks Raplamaal ette tulnud. Veljo meenutas, et selle tasemega oli mõni aasta tagasi Kalevi küla puidutööstuse tulekahju. See suvi möödus aga tulekahjude mõttes Raplamaal rahulikult, mõned väiksemad põlengud olid. See on küll suvist põrgukuumust arvestades üllatav, kuid nagu Veljo sõnas: „Meil oli ennetustöö nii kõva. Keegi ei julgenud lõket põlema panna – kui suitsu tõuseb, siis teatakse, et päästjad tulevad, ja hoitakse end tagasi. Mida vähem väljasõite on, seda parem, kuna iga väljasõit on kellelegi kahju ja seda pole tegelikult vaja.“
Eriti palju väljakutseid ja sõitmist on päästjatel tormide ajal. Veljo meenutaski, kuidas nad viimase tormi ajal sõitsid avarii ja kukkunud puude pärast mitu korda Vändra ja Käru vahet. Huvitaval kombel sattusid väljakutsed olema just neis kahes kohas.
Tegelikult on tormide suhtes viimased poolteist aastat olnud võrdlemisi rahulik aeg. Eno meenutas, et tõsisemalt räsinud tormid olid eelmise aasta juulis ja kaks aastat tagasi detsembris.
Välja sõidetakse üldjuhul kolmekesi, kuigi piisaks ka kahest inimesest. Minnes kahe autoga, on kindlasti kolm inimest ja vahel võetakse mõni vabatahtlik veel peale. Kokku on seltsil 19 liiget (kolm neist naised), kes on läbinud vabatahtliku päästja koolituse. Paljud liikmed tulevad noortele suunatud päästeringist. Nendega tegeleb seal Eno, kes on noortega tegelenud ka Kehtnas. Sealt saavad paljud pisiku külge ja on hiljem kas vabatahtlikuna Lokuta päästekomandos või minnakse kutselisse päästesse tööle. Ja on ka neid, kes on nii kutselised päästjad kui ka vabatahtlikud päästjad.
Päästjate pealekasv ei ole siiski noorteringide peamine eesmärk. Põhiline on Eno sõnul ikka see, et noored oskaksid ohte aimata, ohutumalt käituda ja esmast abi anda. Kokku on Lokutal aastate jooksul päästeringidest läbi käinud 150 last. Need on need, kes on päästeringi läbinud, kuid palju on ka neid, kes mõne korra käivad uudistamas, kuid keda päästevaldkond niivõrd ei kõneta.
Sakslaste tugi ja projektirahad
Paar aastat on koroona tõttu olnud päästeringid pausil. Sel aastal käis Eno küll noortega üleriigilises päästelaagris Valgemetsas, kuid see oli ka kõik. Enol on sellest muidugi kahju. Järjepidevalt on noortega tööd tehtud ja nüüd on sellesse paus sisse tulnud.
Esimene päästering oli Eidaperes 2005. aastal, koos sakslastega. Koostöö ja läbikäimine sakslastega on Lokuta vabatahtlike päästjate jaoks väga oluline aspekt. Raplamaa sõprusmaakond on Kaiserslautern ning sealne asula Rammstein-Miesenbach otsis endale omal ajal sõprustuletõrjeseltsi ja leidsid selleks Lokuta vabatahtlike päästjate seltsi. Eno sõnas, et sakslaste areng päästealal on olnud tohutu ja ka sealne suhtumine on olnud teine. Meil see alles hakkab tulema.
Sellest esimesest ühisest päästelaagrist sai alguse traditsioon. Kaks korda on sakslased siin laagris käinud ja ühe korra on Lokuta noored Saksamaal käinud. Nagu ka päästeringi puhul, on koroona mõjutanud läbikäimist sakslastega. Kaks aastat juba oodatakse Lokuta päästjaid Saksamaale külla. Veljo sõnul aga suhtlus ikkagi käib, sakslased komplekteerivad neile ka asju. Seniajani on tulnud neilt kolm autot ja suurel hulgal varustust, riietest kuni voolikuteni välja. Eno meenutas, et kui 2008. aastal tulid esimesed autod ja varustus, ei olnud isegi kutselistel päästjatel nii moodsat varustust, nagu oli Lokuta omadel.
Praegu ootab aga uus varustus rahastust. Eks see kipub nii olema, et kui midagi tehakse vabatahtlikult ja õhinapõhiselt, on raha alati vähe. Sel aastal prooviti saada Kehtna valla kaasavast eelarvest raha komandohoone vundamendi ja seinte soojustamiseks, kuid see ebaõnnestus. Mittetulundusühinguna saavad nad küll projekte esitada, kuid sel viisil saadavad summad on üldjuhul siiski väikesed.
Väljasõidud on aga tasustatud, nii et kuigi seda on päästjatel paha öelda, aga mida rohkem väljasõite on, seda rohkem raha tuleb. Mingi kindla eesmärgiga saab rahataotlusi kirjutada Päästeametile. Näiteks komandohoone kolme ruumi jaoks saadi materjal Päästeameti rahastusest. Remonditööd tegid aga vabatahtlikud ise ära. Praktiliselt igaüks, kes vabatahtlikuna nimekirjas on, pani ehitusele käe külge.
Ka ennetustegevus ja noortega toimetamine on rahastatud. Eno lisas, et ennetustegevuse tund on paremini rahastatud kui sündmusel käimise tund. „Ma räägin seepärast juba ammu, et mulle meeldib rohkem suuga tööd teha kui kätega. Suuga tööd tehes teenib rohkem ja inimesed on õnnelikumad, õnnetusi ju ei ole.“ Vabatahtlikul päästjal on küll raske leida seda aega, millal ennetustegevusega tegelda, millegagi tuleb ju ka leib lauale saada. „See on valikute küsimus,“ ütles Eno ja Veljo lisas, et tahtmist on vaja.
Uurimistöö Lokuta tuletõrje ajaloost
Ennetustegevusega, kodunõustamiste ja infopäevadega panustatakse ka kogukonna turvalisusesse. Kaudselt võib kogukonna turvalisusesse panustamise alla paigutada ka liuvälja loomise, mida on tehtud viimased kolm aastat. Päästeamet maksab selle eest, kui turvalisele pinnasele luuakse liuväljasid, et hoida inimesi looduslikest veekogudest eemale. Selle kohta on Enol rääkida lugu, kuidas Lokuta noorteringiga sai käidud sügisesel ajal jäätunud veekogu vaatamas ja selgitamas jääle mineku ohtusid. Järgmine hommik sai ta aga direktorilt kõne teatega, et üks noorteringi osaline oli siiski jää tugevust ise kontrollimas käinud…
Ühe huvitava asjaoluna tõi Eno välja selle, et Veljo tütretütar Lizette on samuti tuletõrjega seotud. Maigu sai ta suhu tuletõrjevõistlustelt ja teeb nüüd seitsmendas klassis põhikooli lõpetamise jaoks uurimustööd Lokuta tuletõrjest. Ja mitte ainult selle 20 aasta kohta, mis MTÜ tegutsenud on, vaid alates aastast 1921, kui Eidaperes tegutses klaasivabriku vabatahtlik tuletõrjeselts. Selline uurimustöö on vajalik päästekomandole endale ka, kuna väljakutsetel käimisi küll registreeritakse ja info on olemas, kuid see, mida väljaspool seda tehakse (võistlused, laagrid), kipub ajaga siiski ununema, kuna neid otseselt ei dokumenteerita.
Kui MTÜ ajaloost rääkida, sai tegelikult kõik alguse sellest, kui kohalik ja riigitugi 2000. aasta alguses ära kadus. Meeskond ei olnud aga veel laiali läinud, nii et tekkis üksus, mis reageeris sündmustele, kuid ei kuulunud mitte kellelegi. Aasta pärast hakkasid tegevust toetama kohalikud ettevõtjad ja esimene leping (toonase maavanemaga, kes siis päästesündmuste lahendamist koordineeris) saadi 2004. aastal ja 2006 tuli leping Lääne päästekeskusega.
Kui tuua välja mõni huvitavam sündmus, rääkis Sigrid sellest, kuidas ta esimest korda tulekahju kustutamas käis. Suvisel ajal, lühikestes pükstes, mille peale läks varustus, juhtus see, et saapad hõõrusid 11 tunni jooksul paljast nahka niimoodi, et nahk tuli maha ja paar päeva tuli sidemetes käia. Kuid vähemalt jääb nüüd meelde, et alati tuleb pikki pükse kanda, kui on võimalus, et tuleb minna väljakutsele.
Sageli on aga väljakutsetega nii, et tegelikult sündmust väga polegi. Enole meenus ammune lugu, kui teatati, et Päärdus on puu teel, kuid selleks ajaks, kui nad kohale jõudsid, oli teehöövel selle juba eest lükanud. Palju on ka juhtumeid, kus pann hakkab pliidile jäädes tossama ja inimene ise on olukorra kontrolli alla saanud enne päästjate kohalejõudmist. Sellised olukorrad aga hoiavad päästjatel „naha toorena“, nagu Eno väljendas. Sigrid lisas, et tegelikult sa võid päevatööst rampväsinud olla, kuid kui ikka sõnum tuleb, siis tuleb tohutu energialaks ja sa lihtsalt lendad väljakutsele.
Arvestades, et kütteperiood on alanud, sai ka sellest põgusalt räägitud. Nii Veljo kui ka Eno kinnitasid kui ühest suust, et võtmesõnaks on siin korstnapühkija, kes peab käima küttekoldeid regulaarselt kontrollimas. Väljakutsed saavadki alguse sageli puhtfüüsilise pühkimatuse pärast või küttekolde probleemidest. Vabatahtlikud päästjad käivad ka ise kodunõustamisi tehes küttekolded oma pilguga üle, kuid kõiki puudujääke ei suuda nende pilk tabada.
Majapõlengute puhul on üks oluline nüanss ka katusematerjal. Plekk-katus on päästjatele paras nuhtlus, kuna see annab järele alles siis, kui kõik selle all olev on söestunud. Seal annaks olukorda päästa vaid siis, kui väga varakult kohale jõutakse. Eterniidi või kivikatuse puhul põleb üks koht lihtsalt läbi ja tuli läheb sealt üles, mitte ei levi terve katuse all külgipidi edasi.
Vabatahtlik päästja olemine on nagu elustiil. Eno on kunagi ühel vabatahtlike pritsumeeste kokkutulekul püüdnud selgeks teha, et sündmustel käimine ei olegi selle juures kõige olulisem, vaid see, kuidas inimesed omavahel läbi saavad. See kokkuhoidmine olevatki eriti tunda just Raplamaa puhul, kus kõik vabatahtlikud päästjad ja ka kutselised päästjad omavahel väga hästi läbi saavad. Mujalt piirkondadest teavad Lokuta omad lugusid, kuidas naaberüksustest ei teatagi midagi või kakeldakse väljasõitude pärast. Sellises kokkuhoidmises, nagu Raplamaa päästes, peitub aga suur jõud.
