Mihkel Kukk
Kuna 24. novembril möödub 110 aastat Rapla koguduse endise õpetaja professor dr Evald Saagi sünnist ja juulis möödus 60 aastat tema sunnitud lahkumisest Raplast, on meil põhjust heita pilk sõjajärgsetel aastatel ka siinse piirkonna vaimuellu sügava jälje jätnud suurmehe eluteele.
Paganamaalt teoloogia kõrgustesse
Evald Saag kasvas üles Lõuna-Eestis Rõuge kihelkonnas endises Krabi vallas Ede-Liguri talus seitsmelapselises peres, kus täiskasvanuikka jõudis neist vaid neli. Oma lapsepõlvest rääkis ta ise nii: „Meil oli Läti piiri ääres Paganamaal kruusa-leetepõhjaga kehv talu, kus kasvatati tõuhobuseid. Ma olin kõige vanem laps perekonnas, aga talutööd mind ei huvitanud.”
Võru gümnaasiumi lõpetamise järel astus Evald Tondi sõjakooli ning 1935. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonda, mille lõpetas 1940. aastal teoloogiamagistri kraadiga. Saagi huvialaks ja uurimissuunaks olid Vana Testament ja semi keeled. Juba ülikooli ajal sai ta oma õpetaja ja tulevase naisevenna, Raikkülast pärit teoloogi, polügloti ja poeedi Uku Masingu lähemaks kaastööliseks.
Saagi doktoritöö, mis käsitles Piibli alglugude teoloogiat, hävis kahjuks sõjakeerises koos suure ja väärtusliku raamatukoguga. Samuti röövisid järgnevad ajad väljavaated minna end täiendama kas Sorbonne´i või Oxfordi ülikooli, kuhu teda olevat isegi kutsutud.
Et nõukogude võim sulges 1940. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonna, loodi Evald Saagi initsiatiivil ja eestvedamisel 1946. aastal konsistooriumi juurde Tallinnas Usuteaduse Instituut (UI), mis pikka aega kandis ka vähem pretensioonikat Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni nime. Selle kirikliku erakõrgkooli eesmärk oli väliste olude kiuste tagada luteri kiriku jaoks nii vaimulike kui ka kirikumuusikute regulaarne väljaõpe. Saag ise oli 1967. aastani selle usuteaduskonna dekaan ning Vana Testamendi professorina tegutses ta kuni 1992. aastani.
Kuna enamik tollaseid õppureid töötas samal ajal ka juba kogudustes vaimulikena, käidi koos kord kuus 4-päevastel sessioonidel. Eksameid ja arvestusi sooritati kokkuleppel õppejõududega ning eriti populaarsed olid Tallinnast väljaspool peetud suvesessioonid. Oli tõeline ime, et usu kõrgkoolil, nagu seda rahva seas nimetati, lasti kogu nõukogude aja omaaegse Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppekava alusel enam-vähem vabalt tegutseda.
Mäletan oma õpinguajast UI-s 1980-ndatel aastatel, kuidas tollal ühingu Teadus kaudu saadetud kohustuslike poliitloengute lektorid hindasid selle kooli vaba vaimu ja tundsid rõõmu, et said seal rääkida asjadest nii, nagu nad tegelikult mõtlesid.
Kui küsisin Evaldilt, kas ta hingelt teoloogina on ka kahetsenud, et on pidanud paralleelselt õppe- ja teadustööga oma elu rutiinsema kirikuõpetaja ametiga jagama, vastas ta siiralt, et tema puhul on need mõlemad teineteist ainult täiendanud. Sest teoloogial poleks väljundit ilma kirikuta ning kirikul väärtust ilma teoloogiata. Oma hea huumorimeele, suure empaatiavõime ning isikliku sarmiga suutis Saag võluda oma kuulajaid mistahes auditooriumides metsalaagritest kuni kirikukantslini välja.
Saag ja Rapla
Saagi kui Võrumaa mehe üks esimesi lähemaid kokkupuuteid Rapla kogudusega jäi tema enda sõnul tudengipõlve. Eesti Üliõpilaste Seltsi noore liikmena määratud ta kirjanik Friedebert Tuglase saatjaks Raplasse, kui too oli kogumas materjali Juhan Liivi monograafia jaoks. Raplas oli tollal pastoriks Juhani lellepoeg Joosep Liiv, kelle juures Rapla pastoraadis ka Eestimaa prohvetiks peetud Liiv lühemaid ja pikemaid aegu veetnud oli.
Proua Elo Tuglas olevat enne reisi Evaldit manitsenud, et too hoiaks ta mehe asjadel silma peal, sest Tuglas olevat nii suur boheemlane, et igal reisil unustavat rongi kas salli, kindad või koguni kübara.
Teine ja märksa tugevam liit sündis Saagil Rapla ja Raikkülaga 1942. aasta suvel, kui Evald abiellus Uku Masingu õe Agnesega ning Einu talu Lipal sai aastakümneteks ka tema koduks.
Õpetaja valimise saaga
1. jaanuarist 1941 jäi 33 aastat Rapla kogudust teeninud Joosep Liiv emerituuri, aga sõjaaja tõttu toimusid uue õpetaja valimised alles 1942. aasta suvel. Lisaks senisele abiõpetajale Heino Mälgule seadsid end kandidaatideks üles veel neli vaimulikku, teiste hulgas ka alles pool aastat varem EELK vikaarõpetajaks ordineeritud Evald Saag. Ettearvatult valiti suure häälteenamusega koguduse uueks hingekarjaseks senine abiõpetaja Heino Mälk, keda Rapla rahvas juba tundis.
Septembris 1944 otsustas õpetaja Mälk koos perega põgeneda läände, lootuses peatselt naasta. Konsistoorium määras koguduse palvel seniks Rapla õpetaja kohusetäitjaks Evald Saagi. Alles hiljem saadi teada, et Saksamaale suundunud laev sai Leedu ranniku lähedal torpeedotabamuse ning enamik põgenikke, nende hulgas ka Rapla õpetaja, leidsid eest märja haua.
1945. aasta suvel kuulutas koguduse nõukogu õpetaja ametikoha ka ametlikult vakantseks ning esitas sellele kohale ainsa kandidaadina Evald Saagi, kes oli poole aastaga koguduse poolt omaks võetud. Kuna täiemõõdulist õpetaja valimist koos täiskogu ehk terve koguduse kokkukutsumisega peeti segast aega arvestades ebareaalseks, tegi koguduse nõukogu kirikuvalitsusele ettepaneku määrata Saag ilma valimiseta Rapla koguduse õpetajaks, millise ettepaneku konsistoorium ka kinnitas.
Ligi aasta hiljem, 9. mail 1946 teatas Saag aga ootamatult Rapla koguduse nõukogu koosolekul, et Tallinna Kaarli kogudus on kutsunud ta oma II pihtkonna õpetajaks ning mõni päev varem oli konsistoorium selle otsuse juba ka ära kinnitanud. Tema pealinna üleviimise soovi põhjendati üldkiriku huvidega, kuna nii oleks tal kergem sügisel loodava Usuteaduse Instituudi tööd juhtima hakata.
Et alles äsja ametisse saanud õpetaja võimalik lahkumine mõjus Rapla rahvale külma dušina, leidis koguduse nõukogu nutika lahenduse. Kuna sõjaaja tõttu oli Saag jäänud korrakohaselt täiskogu poolt koguduse õpetajaks valimata, otsustati nüüd kõige kiiremas korras tollal ära jäänud valimised läbi viia, sest see tagas võimaluse õpetaja oma kohale alles jätta.
7. juulil 1946 tuligi kokku Rapla koguduse täiskogu, kus ainsa kandidaadina seati üles Evald Saag, kelle poolt anti 1040 häält ja vastu 7. Seda tulemust ei saanud keegi, ka mitte kirikuvalitsus enam vaidlustada. Kuni 1. novembrini 1947 jäi Saag paralleelselt Raplaga teenima veel ka Tallinna Kaarli kogudust, mil seal asus täiskohaga ametisse senine Juuru koguduse õpetaja Lembit Tedder.
Ootamatu lahkumine
Uus šokk tabas kogudust 16 aastat hiljem ehk 1962. aasta suvel, kui Evald Saag teatas juhatuse koosolekul, et konsistooriumist on tulnud kiri tema vabastamise kohta töö huvides Rapla koguduse õpetaja kohalt ja tema määramisest 15. juulist Pärnu Eliisabeti koguduse õpetajaks. See põhjustas koguduses taas suure käärimise, kus teadaolevalt koguti õpetaja toetuseks ligi 3000 allkirja.
Kui toonast Kaarli kogudusse kutsumist võis pidada veel üldkiriku huvist lähtuvaks, siis Saagi Raplast Pärnusse üleviimisest polnud küll huvitatud ükski osapool peale riigivõimu, kelle eesmärk oligi kiriku tegevust järjekindlalt tasalülitada. Tollal kehtinud kirikuseaduse järgi ei olnud õpetaja määramise või ka vabastamise puhul kogudusele enam mingit sõnaõigust jäetud.
Evald Saagi lahkumisest tekkinud pinged lahenesid siis, kui sama, 1962. aasta sügisel määrati konsistooriumi otsusega uueks õpetajaks seni Saaremaal Kuressaare kogudust teeninud Rapla oma mees praost Esra Rahula.
Epiloog
Pärnus töötas Saag õnnistusrikkalt veel 27 aastat ning pensionipõlves oli ta hinnatud lektor Tartu Teoloogia Akadeemias, Eesti Humanitaarinstituudis, Eesti Kunstiakadeemias ja Vikerraadio Ööülikoolis. Palju sisukaid raadiosaateid tegi temaga Mikk Sarv.
Evald Saag oli Rapla kihelkonna auhinna – Maarja Magdaleena pronkskuju – esimene laureaat 1998. aastal ning Eesti Vabariigi president Lennart Meri annetas talle 2001. aastal III klassi Valgetähe ordeni.
Auväärt vaimulik suri 92. eluaastal 20. oktoobril 2004 ja maeti kolm päeva hiljem Rapla kalmistule Masingute pere platsile oma kahe varem lahkunud abikaasa Agnese ja Emilie keskele.
„Mälestus õigest jääb õnnistuseks.“ (Õpetussõnad 10,7)
