SOS Lasteküla Eesti Ühing lükkas Sirli Arro eestvedamisel käima SOVA chat’i, anonüümsust pakkuva internetikeskkonna, kus lapsed oma muresid jagada saavad. Esimesel tegevusaastal tegid lapsed tuhandeid pöördumisi.
Sirli töötab SOS Lasteküla Eesti Ühing MTÜ-s ennetustöö koordinaatorina. Sellel ametikohal alustas ta 2021. aasta augustis ja sai ülesandeks lükata käima internetiplatvorm laste toetamiseks. Lisaks seisab ta hea ka peretugevdusprogrammi koordineerimise eest Eestis. Tõsi, esimene ülesanne on tema ajast märksa suurema ampsu võtnud, sest uue platvormi käivitamine nõuab paratamatult rohkem energiat. SOVA chat tähistas 1. märtsil oma esimest sünnipäeva. Sirli räägib, et nüüd saab ta ilmselt rohkem tähelepanu ka peretugevdusprogrammile pühendada.
Lastel pole kellegagi rääkida
Mis see SOVA chat siis õigupoolest on? Tegemist on veebilehega, mille vestlusaknasse saavad 7-16-aastased lapsed oma muredest kirjutada. Soomlased nägid juba 2020. aastal, et koroonakriis mõjutas laste vaimset tervist, ja lõid lastele virtuaalse võimaluse oma muresid jagada. Põhjanaabrite projekti edu innustas ka Eestis sarnast projekti ellu kutsuma.
Keskkond võeti laste poolt kohe positiivselt vastu. „Esimese tunni ajaga oli meil laps liinil,” meenutab Sirli. See oli seda üllatuslikum, et tegelikult ei reklaaminud nad chat’i loomist ette. „Meie jaoks oli see täiesti uus asi, täiesti uus ka minu jaoks. See oli pea ees tundmatusse hüpe, ma ei olnud sellist keskkonda kunagi varem loonud ega hallanud,” räägib Sirli. Algatus läks väga edukalt käima ja esimese tegevusaasta jooksul tegid lapsed enam kui 2700 pöördumist. Tänaseks toimib keskkond ka vene- ja ukrainakeelsena.
„Ühtpidi tore, et selle teenuse järele nõudlus on, teistpidi väga kurb, et sellist teenust vajatakse. See on kahe otsaga asi,” leiab Sirli.
Kuude lõikes probleemid, millega lapsed abi otsivad, veidi muutuvad. Suvi oli platvormil rahulikum. Augustis, kooliaasta alguse eel kasvas taas pöördumiste arv. Aastat kokku võttes pöörduvad lapsed kõige enam SOVA chat’i seoses suhteprobleemidega oma eakaaslaste ja sõprade vahel, oma vanematega seotud konfliktide ja erimeelsustega, koolikiusamise, ärevuse, enesevigastamise ja masenduse-depressiooniga. „Midagi väga toredat seal ei ole,” tõdeb Sirli.
On ka selliseid lapsi, kellel ei paista olevat tõsiseid probleeme, vaid nad tulevad lihtsalt rääkima, sest tahavad kellegagi suhelda. „See teeb teistpidi natukene ärevaks. Miks ta tuleb meile jagama, miks ta ei räägi vanematega või sõpradega?” küsib Sirli.
Ekraan annab julguse end avada
Vestluskeskkond heidab valgust ka kurvale probleemile, et lastel ei olegi tihtipeale inimesi, kellega oma muresid jagada. „Minu jaoks on hästi kurb, kui lapsed kirjutavad, et vanemad ei usu nende probleeme,” tõdeb Sirli. „Kui laps tuleb sinuga rääkima vaimse tervise probleemist, siis järelikult seal midagi on. Ta võtab selle julguse ja tunnistab, et tal on ärevushäired või ta tunneb ennast masendunult. Laps sellise asjaga nalja ei tee,” on Sirli seisukoht.
Teisalt on ka lapsi, kes ei taha vanemaid oma muredega koormata. „Siis tuleb teistpidi selgitada, et vanem on sinu jaoks olemas, pöörduge julgelt tema poole,” kirjeldab Sirli.
Teismeiga on keeruline aeg oma mitmete nüanssidega. Tihti on ka vanematel keeruline mõista, kust maalt jookseb piir tõsise probleemi ja eakohaste iseärasuste vahel.
On aga selge, et anonüümne keskkond annab lastele teatud julguse rääkida. Laste elud on kolinud väga suures osas veebi ja paistab, et võimalus olla ekraani taga teeb enda avamise turvalisemaks ja mugavamaks.
„Võib-olla see ongi esimene koht, kus vaikselt kombata, mis ma peaksin ühe või teise mure puhul tegema. Vahel on see ka viimane koht, kui laps on lootusetus olukorras ja keegi ei aita,” räägib Sirli.
Teisel pool ekraani
Teisel pool ekraani on nõustaja ning vastavalt vajadusele ja võimalustele ka vabatahtlikud, kes noorele keerukates olukordades toeks on. „Vabatahtlikud on abiks neil hetkedel, kui liinil on rohkem lapsi korraga,” räägib Sirli. Vabatahtlikuna on kaasatud hulk inimesi väga erinevatest eluvaldkondadest. Sirli ütleb, et mitmel juhul annab see vabatahtlike põhitööle uue vaatenurga. Näiteks nõustaja, kes tavaliselt tegeleb täiskasvanutega, saab seeläbi lisaks ka lapse vaate. Vabatahtlike hulgas on aga ka näiteks kooli sotsiaalpedagooge, psühholoogia eriala tudengeid ja lastekaitsetöötajaid.
Kogu projekti suurem eesmärk on aidata lapsi enne, kui nad teevad fataalseid otsuseid. „Et tal oleks koht, kust saada nõu ja tuge. Chat on piiratud keskkond ja me ei saa teha pikaajalist nõustamist, aga me saame teda suunata spetsialisti poole või küsida, kas tema tugivõrgustikus on mõni turvaline inimene, kellega rääkida,” ütleb Sirli. See võiks olla abinõu, enne kui laps teeb otsuse, mida ümber pöörata ei saa.
Töövõidud toovad rõõmu
Puutuda pidevalt kokku raskustes laste ja perekondadega võib üsna muserdavaks muutuda, pakun Sirlile. „Need lood on kurvad ja on raske, kui ma pean abivajava lapse teate tegema,” räägib Sirli. Kuigi keskkond pakub lastele anonüümsust, saavad nad lapse asukoha tuvastada juhul, kui nõustaja näeb tõsist ohtu.
Mõnikord tuleb paratamatult töö koju ka kaasa. „Ei saa nii, et keerad ukse lukku ja jätad lapse mure välja,” ütleb Sirli. Sellistes olukordades on suur tugi kolleegidest. „Jagatud mure on pool muret. Ja mõnikord tuleb koju minnes öelda, et täna oli kehv päev ja katsun rohkem omaette olla,” lisab ta. Natuke optimistlikumal toonil ütleb ta, et püüab siiski töömuresid mitte kuigi tihti koju kaasa võtta ja elukogemus annab oskuse neid piire paremini seada. „Ma olen tundnud läbipõlemise tunnet, ma tean, mis tunne see on ja teist korda enam ei tahaks,” räägib ta.
Pealegi pakub töö ka omajagu võite ja häid emotsioone. Tehtul on selgelt positiivne mõju laste eludele. „Nädalavahetusel just oligi nii, et laps tuli liinile ja ütles: „Ma rääkisin eile ühe nõustajaga. Öelge talle edasi, et minuga on nüüd kõik korras,”” jagab Sirli üht edulugu. Tihtilugu jagavad lapsed oma siirast ja ilusat tänu nõustajaga ka juba vestluse lõpus.
Vabatahtlik tegevus on loomulik
Sirli elab Raplas, kuid valime oma vestluse kohaks Punase Risti Raplamaa Seltsi ruumid. Ka see on organisatsioon, millesse Sirli oma aega panustab. Punast Risti teatakse peamiselt tänu esmaabikoolitustele, mida nad pakuvad, seda ka lastele. „Käisime eelmine aasta peaaegu kõik Raplamaa lasteaiad läbi,” räägib ta. Lisaks ollakse kohal erinevatel üritustel, et vajadusel abi pakkuda, aga ka oma teadmisi jagada. Jagatakse ka abipakke neile, kes seda vajavad.
Kümme aastat oli Sirli kohaliku seltsi sekretär ehk tänases mõttes koordinaator. Viis aastat tagasi tundis ta, et tema jaoks on aeg edasi liikuda. „Aga ega ma siis ära pääsenud. Ma jäin vabatahtlikuna edasi tegutsema,” ütleb ta naerdes. Ta panus ei ole enam nii intensiivne kui aastaid tagasi. Lisaks vabatahtlikule tööle on ta ka juhatuse liige.
Ta ütleb, et teda on nii pikalt seltsiga sidunud inimesed, kes seal kokku tulevad. „Meeskond on lihtsalt nii tore,” ütleb Sirli soojalt.
Miks Sirli vabatahtlikku tegevust oluliseks peab? „See on nii loomulik, et sa pead ka midagi tagasi andma,” leiab ta. Ta on optimistlik, et aina enam inimesi tunneb samamoodi ja vabatahtlik tegevus kogub ainult populaarsust.
Seda näitas ka möödunud kevad. Nii nagu Kaitseliit, nägi ka Punane Rist, et huvi vabatahtliku tegevuse vastu kasvas äreval ajal. Punase Risti töö pakkus võimalust midagi reaalselt ära teha ja aidata. Psühholoogilist esmaabi said vabatahtlikud pakkuda näiteks Pärnu sõjapõgenike vastuvõtupunktis ja Tallinki laeval.
Kuigi kogu meie vestlus on keskendunud lastele ja sotsiaalsetele probleemidele, üllatun, kui Sirli ütleb, et on tegelikult õppinud ärijuhtimist. Ta ise leiab, et esimene kokkupuude Punase Risti tegevusega oligi üks tõukejõud, mis teda selle valdkonnaga edaspidiseks eluks sidus.
„Tundus, et see on see, mis mind kõnetab ja mida ma teha tahaksin. Ja see sobis väga hästi,” meenutab Sirli. Enne praegust töökohta töötas ta Tervise Arengu Instituudis asendushoolduse valdkonnas. Sealt edasi SOS Lastekülasse tööle suundumine tundus asjade loomulik jätk.
Uurin temalt, kas tal puhkamiseks ka aega jääb. „Ma olen piisavalt vana juba, et osata vahel võtta aeg maha lihtsalt enda jaoks,” vastab ta naerdes.
***
Teised Sirlist
Sigrid Algre (õde): Minu väike õde Sirli on väga hea õde ning tore tädi mu lastele ja veel parem vanatädi lapselastele. Talle meeldib, kui asjad on korras, ning ei kannata, kui keegi kannatab kuskil. Seda tunnistab ka see, et lasteaias tahtis ta saada korrapidajaks. Ta on suur käsitöö tegija ja meeldib tegeleda aiatöödega. Oma poistele on ta vahva ema, kel tehnilist taipu rohkem kui ühel keskmisel naisel – ei jää ta jänni ühegi kodumasina käivitamise või arvuti remondiga. Oma mehele abiks kõigis töödes, kus vähegi vaja abikäsi. Ta on selline rööprähkleja, kes ei jää jänni mitte millegagi elus.
Pilvi Pregel (Punase Risti Raplamaa Seltsist): Sirli on väga põhjalik inimene. Kui ta midagi ette võtab, siis uurib ta seda süvitsi. Ta ei tee midagi pealiskaudselt. Mulle väga meeldib ka tema tehniline taip, ta on võimeline olukordi kiiresti lahendama. Alati, kui kuskil võõras linnas on olnud probleem parkimise või millegi leidmisega, siis vaatame tema poole.
Ta ei pelga elus väljakutseid vastu võtta. Ta tahab enda jaoks uusi asju avastada ja neid läbi teha. Ta on oma olemuselt ka väga mitmekesine inimene, temaga võib rääkida kõigest, ehitusest kuni väärtushinnanguteni.
Sirli on ka hästi südamlik. Ma ei kujutaks Punase Risti Raplamaa Seltsi tegevust ette ilma tema nõuanneteta. Vabatahtlikku tegevusse on ta kaasanud ka oma mehe ja pojad.
