Reedel avasid kunstnikud pooleks päevaks oma stuudiod kõikidele huvilistele. Avatud stuudiote päeva alguseks kogunes ligi kakskümmend külalist. Ringkäigu kunstnike stuudiosse viis läbi ARS-i Keraamikakeskuse käivitaja ja arendaja Merike Hallik.
Esimene peatus viis uudishimulikud Maria Rita Badilla-Gudiño (Filipiinid) stuudiosse. Rita töölaual olevatest töödest on kõige silmatorkavam ligi meetri kõrgune kalaskelett, mille avaustest kasvavad välja seened. Töö on peenelt viimistletud ja hämmastavalt detailirohke. Seinal ripuvad eskiisid sümpoosioni jooksul valmivatest töödest, detailide paika sättimiseks kasutab ta ka fotomaterjali.
Rita on professor kohalikus kunstiakadeemias. Ta ammutab inspiratsiooni loodusest ja naise kehast. Need on kaks märksõna, mis korduvad ka mitme teise sümpoosionil osaleva kunstniku tutvustuses. Kunstnikuna on teda eriti inspireerinud laste saamine.
Rita on kõige kaugemalt osalev kunstnik. Naljaga pooleks on tema jaoks eriliseks kogemuseks olnud ka ebatavaliselt pikad ja valged ööd, mida ta oma kodumaal kogenud ei ole.
Rita stuudiost avaneb uks järgmisesse, mida jagavad kaks kunstnikku. Dori Schechtel Zanger (Iisrael) täidab oma elava loomuga terve toa. Dori on sündinud ja kasvanud Argentiinas. Tema esimesed tööd olid samuti mõjutatud Argentiinast, värvilised ja figuraalsed. Kõigest 21-aastasena põgenes Dori diktatuuri eest Iisraeli ja elab seal juba 40 aastat.
Sümpoosioni jooksul keskendus Dori pigem figuuride loomisele. Kõiki tema töid iseloomustavad lood, mida kunstnik nende kaudu jutustab. Tema töödest vaatavad vastu poliitilised, sotsiaalsed ja keskkonnareostusega seotud probleemid.
Dori töölaual ootab põletust noorukese tüdruku büst, suu pruntis suudlust ootamas. Dori räägib, et ahjus ootab neiut poisi büst, kes pea selle suudluse eest ära pöörab. Idee nende kujude loomiseks sai ta Tohisoo mõisast. Talle jätsid sügava mulje kohaliku keraamikaringi õpilaste loodud büstid. Kuna puupõletus on tema jaoks ainukordne kogemus, otsustaski ta katsetamiseks büste valmistada.
Pooled tööd on juba ahjus
Esimene laar kunstnike töid läks Tohisool asuvasse anagama ahju põletamisele loetud päevad varem. Ligi kolm ööpäeva tegi puupõletusahi oma tööd. Ringkäigu ajaks oli aktiivne põletus küll möödas, kuid ahi alles jahtumas. Kunstnikud polnud sinna veel piilunud ega tea, millised jäljed on tuli nende töödele jätnud.
See tähendab, et ka töölaual nähtav oli vaid osa sümpoosioni käigus loodust. Mõne kunstniku töölaud andis juba aimu sellest, mida sümpoosioni lõpus võib näha, aga teiste puhul tekkis ainult suurem uudishimu erinevatest osadest koosnevat tervikut näha.
Dori stuudionaaber on Mira Niittymäki (Soome), kelle töölaud just sellist uudishimu sünnitab. Stuudio nurgas istub piraka karu kuju, mida katavad õrnad ja romantilised detailid. Hetkel veel vaatab karu natuke üksikuna seina poole. Tema kaaslaseks olev tüdruk on ahjus ja ootab uste avamist. Mira töölaua keskel seisavad püsti aga kaks tiiba, millelt midagi koorub. Stuudionaaber Dori on kindel, et lõpptulemus saab olema hea. Mira ise ringkäigu ajal kohal paraku ei olnud. Lõplik installatsioon pakub näitusel kindlasti üllatust.
Lihtsate elementide liitmine annab uue tähenduse
Järgmisest jagatud stuudiost leiame neli kunstnikku. Esimesel töölaual on voolujoonelised ja pehme välimusega tööd, mida katavad hoiatavad teravatipulised ogad. Tööde autor on Dārta Berkmane (Läti). Ogade motiivi leidis ta loodusest ja kasutab seda oma töödes palju. „Mulle lihtsalt meeldib neid teha,” tõdeb kunstnik ja lisab: „See on kui minu kaitse välismaailma eest.”
Dārta on oma kunstnikutee alguses. Ta lõpetas õpingud alles tänavu suvel. Loodusest on ta leidnud veelgi inspiratsiooni, eriti just loomadest. Ogalike kõrval piiluvad tema töölaualt vastu mõned ninasarvikukujud. „Ta on hästi produktiivne, tal on savi juba ära kulutatud,” kommenteerib ringkäigu juht Merike Hallik.
Tema kõrval toimetab teine noor kunstnik, Mingailė Mikelėnaitė (Leedu). Oma noorusele vaatamata on ta osalenud juba mitmel rahvusvahelisel näitusel ja on ka puupõletusega varem kokku puutunud.
Mingailė ammutab samuti inspiratsiooni loodusest, küll aga pigem mäeahelikest. Tema suuremõõtmelised tööd on voolujoonelised ja mahedad, mäetippudest saavad sujuvalt orud. Ringkäigu jooksul paneb üllatama, kui erinevatel viisidel võluvad kunstnikud savi oma käte vahel kunstiks. Mingailė ehitab oma mägesid üles laiadest ribadest. Järgmisel töölaual on samuti mahedate üleminekutega looklev töö. Kunstnik Irene Zenonos (Küpros) kasutab selle loomiseks aga hoopis treiratast.
Irene kasutab oma töödes Kreeka vaasi vormi. Treiratta peal valminud klassikalised vaasid ja kannud ühendab ta suuremõõtmeliseks tööks, mis saab uue tähenduse. Kunstnikule meeldib need klassikalised anumad siduda inimese kehaga. Ka töölaual vooklev töö koosneb ligi kahekümnest elemendist ja kujutab inimese soolt.
Stuudio neljas kunstnik on Niko Mankinen (Soome). Erinevalt naabrite voolujoonelistest töödest ehitab Niko rangete piiridega ja veidi robustse olemisega konstruktsioone. Oma inspiratsiooni leiab ta pigem vanadest hoonetest ja majadest. Kunstnik naudib lihtsaid elemente, millele annab mõjuvuse rohke kordamisega. Pooleliolev töö on korrus korruse haaval ühe ja sama hooneelemendi kordamisel üles ehitatud ja meenutab veidi Colosseumit.
Niko kasutab jämedateralist šamottsavi. Ta kraabib tera oma tööde pinnale, andes sellega ehitistele vana maja hõngu. Oma tööde juures meeldib Nikole ka valgust kasutada, milleks hõre konstruktsioon loob hea võimaluse. Ta loodab sümpoosioni lõppnäitusel hoone keerleva aluse peale panna, mis tekitaks huvitava valgusemängu selle sees.
Savi erinevad näod
Ka viimane jagatud stuudio on ilmekas tõestus sellest, kui erineva kuju võtab sama savi erinevate kunstnike käte vahel. Katarzyna Miściur (Poola) kasutab oma töödes erinevaid tehnikaid, kuid sümpoosionil keskendub ta struktuuride ehitamisele. Selleks rullib ta savi paari millimeetri paksuseks, lõikab sellest varem välja arvutatud suurusega tükid ning kleebib need kokku erinevateks risttahukateks. Neist väikestest risttahukatest ehitab ta üles suuri ja keerukaid struktuure-hooneid.
Katarzyna ümber, seintel ja põrandatel on erinevad visandid kahest omavahel ühendatavast tööst. Ta on kümnete ja kümnete risttahukate külgede mõõtmed visandile üles märkinud. Ometigi on tema töölaual seisev hoone veidi erinev sellest, mida visand seinal kujutab. Katarzyna räägib, et teeb põhjalikke ettevalmistusi, kuid lubab endale töö käigus ka spontaansust. „Kui ma ehitan ja tunnen, et midagi näeb teistmoodi parem välja, siis ma muudab seda,” ütleb ta.
Tema kõrval töötab Eyvind Solli Andreassen (Norra). Detailsete visandite asemel näeb Eyvind vaimusilmas kuju, mida soovib luua. Ta lubab ühel imepeenikesel saviribal vabalt töölauale kukkuda ning sellest saab tema järgmise suurvormi alus. Iga õhukese saviriba kleebib Eyvind eelnevaga osavate näpuliigutustega käsitsi kokku. Töö on väga ajamahukas ja nõuab kannatust. Naljatamisi tundub Eyvind kui inim-3D-printer.
Inspiratsiooni oma tööde loomiseks leidis kunstnik termiidipesasid vaadeldes. Talle pakub oma töödes huvi ka tasakaal. Töölaual ühtpidi seisev kuju keeratakse pärast põletust ümber ja pannakse rippuma.
Tuleskulptuur kui ood tulele
Lisaks rahvusvahelistele kunstnikele Tohisoo mõisa sees käib töö ka mõisa ees. Eesti kunstnikel Aigi Oraval ja Külli Kõivul on käed tööd täis, sest nende ülesanne on luua tänavune tuleskulptuur. Selleks on neil abiks ka Kaupo Holmberg.
Nii nagu kõiki teisi sümpoosioni ajal valmivaid töid, saab ka tuleskulptuuri näha sümpoosioni finaalis. Kuju ümber avaneb kroonlehtedena spetsiaalselt selle ümber ehitatav ahi. Tulemäng pakub öösel ainulaadse vaatemängu.
Täna on skulptuur aga alles pooleli, mis sest, et see juba tublisti oma autoritest kõrgem on. Heitliku ilma eest kaitseb kunstnikke ja skulptuuri ajutine telk. Selle laes rippuvatele nööridele on märgitud valmiva kuju kõrgus. Skulptuur on kavandatud umbes 260 cm kõrge. Aimdust sellest, milline saab olema lõplik tulemus, annavad telgi juures erinevas mõõdustikus mudelid.
Inspiratsiooni ammutasid kunstnikud mõistagi tulest endast, sest eks selle ümber ju keraamiku elu tiirlegi. Skulptuur kujutab kahte tõusvat ja põimuvat leeki ning on avamisel vaadeldav vaid loetud minutid. Hiljem leiab see endale väärika koha Tohisoo mõisapargis.
