Reis Itaalia suurimasse rehabilitatsioonikeskusesse San Patrignanosse kinnitas üht – MTÜ-s Töömaja tehakse õiget asja. Töömaja eestvedajad Villy ja Maarja Võrk veetsid seal viis päeva, et ammutada kogemusi, mida oma töös rakendada. Reisi lõpuks sõlmiti sidemeid, millest on juba praeguseks Töömaja juures tulu tõusnud.
Sügaval Ahekõnnu metsade vahel, Järvakandi külje all tegutseb MTÜ Töömaja, mis annab teise võimaluse meestele, kes on jäänud elu hammasrataste vahele. Nende tegevus ei paista avalikkuse ees palju silma, sest see ongi suunatud sissepoole. Sinna tulevad alkoholi- ja narkoprobleemidega mehed, et alustada oma elu puhtalt lehelt. Töömajas tehakse päris tööd, kuid vähemalt sama tähtis on ka vaevanägemine oma iseloomu kallal – et minevik jääks minevikku ning pingutuse ja toetava keskkonna abil tulla välja oma probleemidest.
Järvakandi külje all tegutseva Töömaja kontseptsioon ei ole ainulaadne. Selliseid paiku on mujalgi Eestis ning Euroopas. Oma tegevuses on MTÜ Töömaja võtnud suuresti eeskuju näiteks Rootsi kolleegidelt. Villy ja Maarja Võrk võõrustasid Raplamaa Sõnumeid endises Järvakandi vallamajas, mis nüüd Töömajale kuulub. Praegu on renoveerimine lõpusirgel ning juba detsembris avatakse seal Wallamaja Hostel, kus on kümme majutuskohta ja toad on mõeldud väljaüürimiseks.
Kirg pagaritöö vastu
Euroopa suurim rehabilitatsioonikeskus tegutseb Itaalia idarannikul, Rimini linna külje all. See kannab nime San Patrignano ning on tegutsenud 45 aastat. Vastu võetakse samamoodi alkoholi- ja narkoprobleemidega inimesi, et neid oma pahedest töötegemise abil välja aidata. Kuigi põhimõtted on samad, on Töömaja ja San Patrignano vahel ka suuri erinevusi. Esiteks muidugi mastaabid. Töömajas elab ja tegutseb praegu kuus meest, San Patrignanos on neid ligikaudu tuhat või isegi rohkem. Et mastaabid oleksid võrreldavad, peaks terve Järvakandi olema üks suur rehabilitatsioonikeskus.
Töömajas tegeldakse puulõhkumise, kolimis- ja koristusteenuse pakkumise, ehituse, haljastuse ja samuti kokakunstiga. San Patrignanos on tööharusid ligikaudu viiskümmend. Seal valmistatakse kõike alates juustust ja seepidest kuni käekottideni välja. Erinevus on seegi, et Töömajas tegutsevad ainult mehed, aga San Patrignanos võetakse vastu ka naisi.
Selle paiga külastamine seisis Villy ja Maarja Võrgu unistuste nimekirjas pikka aega. Tänavu suvel avanes võimalus see lõpuks teoks teha. Ühtlasi oli see ka Villy Võrgule kingitus viiekümnendaks sünnipäevaks.
Lisaks San Patrignano külastamisele on Villy Võrgu suur unistus olnud väikese pagaritöökoja avamine. Asukohtki on paigas – Järvakandi vana vallamaja, kus nüüd juba pikemat aega toimetab MTÜ Töömaja. Ka Itaalias vaadati ringi selle pilguga, mis võtteid oma tulevases pagaritöökojas rakendada. Nii näiteks avanes Villyl ja Maarjal võimalus kogeda pitsaeksami andmist San Patrignanos. Tegemist on ikkagi Itaaliaga, pitsa ei ole seal naljaasi.
“Viisteist tätoveeritud meest seisavad köögis reas, käed värisevad ja pabistavad, kas nad ikka saavad eksamist läbi või mitte,” meenutas Villy Võrk. Kohalikke hõrgutisi said nad ka ise maitsta. See võimalus avanes viimasel õhtul toimunud banketil. “Ütlen ausalt, me olime kümme päeva Itaalias, aga see oli parim pitsa üldse, mida me seal sõime. Võib-olla on asi selles, et me olime nii pikalt selle asja sees, aga maitse oli päriselt hea. Riminis, Firenzes ja Roomas proovisime ka pitsat, aga see ei olnud ikka sama,” rääkis Villy.
Mis puudutab tema enda tulevast pagaritöökoda, ulatuvad selle unistuse juured aastate taha, kui Villy ise seda eriala kutsekoolis omandas. Õpingud jäid toona küll pooleli, kuid kirg jäi südamesse. Nüüd soovib ta seda võimalust pakkuda Töömaja elanikele. San Patrignanos valmib ühe päevaga 5000 saiakest, aga Järvakandis sellist mastaapi oodata ei maksa. Ent idee on lihtne – mehed, kes varasemas elus on teinud oma kätega kurja, saavad valmistada midagi maitsvat.
Villy ütles, et nii mõnelgi mehel on olemas see sama kirg mis temal, st küpsetada saiakesi. Mõnel on isegi varasem töökogemus olemas. Kuigi pagaritöökoda veel ei toimeta, on sellele isegi nimi juba valmis mõeldud – Päti Pagar.
Prestiiž
Veel üks kogemus, mis San Patrignanost kaasa võeti, oli see, et sealne toodang on esiteks kõrge kvaliteedi ja teiseks kõrge prestiižiga. Kangastelgedel ei valmistata kaltsuvaipu, vaid kõik tehakse ainult tellimuste peale. Sedasi valmivad siidist ja kašmiirist sallid ja pleedid. Teine näide on käsitöötapeet, mille valmistamisel pani käed külge ka Villy Võrk ise. “Kuulsad Milano ja Rooma sisearhitektid tellivad just San Patrignanost käsitöötapeeti,” tõi Võrk välja.
Seesama prestiiž laieneb ka teistele tööharudele, mida kohapeal viljeletakse, olgu see veinitööstus või seepide valmistamine.
Aastate jooksul on sealse rehabilitatsioonikeskuse kohta tekkinud arusaam, et väärikas on aidata kaasa inimeste pingutustele, kes soovivad oma mineviku jätta sinnapaika ning liikuda puhtalt edasi. Nii näiteks toetavad uhkusega San Patrignanot mitmed tuntud brändid. Kui tuua mõned näited, võib esile tõsta näiteks Pirelli, Rolexi ja Fiati. Ent need on kõigest üksikud näited.
Laias laastus püüeldakse selle poole ka Töömajas. Et seal elavate ja töötavate inimeste käte vahelt tulev töö oleks kõrge kvaliteedistandardiga ning seda tuntaks laialt. Et oma Itaalia reisi kogemusi Töömaja partneritega jagada, korraldati 27. oktoobril Järvakandi kultuurihallis seminar. Seekord korraldati see tasulisena. Maarja Võrk selgitas, et esiteks olid nad ühinguna kogemuse hankimisse suurelt panustanud ning seminariga loodeti natuke tagasi saada.
“Teiseks ma tahtsin näha, kui palju meie siinsed partnerid hindavad seda kogemust, mille me Itaaliast saime. Kas nad on valmis välja panema 50 eurot, et nende töötajad saaksid nüüdisaegseid teadmisi? Käisin reklaami välja, et näha, kas see töötab. Ja töötas,” sõnas Maarja. Sel päeval oli Järvakandis kohal 21 osalejat. Nad olid kohale sõitnud Saaremaalt, Hiiumaalt, Harjumaalt ning loomulikult Raplamaalt. Intensiivne koolituspäev kestis neli tundi. Räägiti sellest, mida nähti Itaalias, ning seda kõrvutati Rootsi ja Norra mudeliga, millele tugineb MTÜ Töömaja.
Toetus ameeriklastelt
Kõige olulisem küsimus on see, mis saab edasi. Kuidas rakendada Itaaliast saadud kogemust Töömaja juures? Võimalikke koostöökohti San Patrignano ja Töömaja vahel on mitmeid ning esimesed plaanid on juba paigas. See oli küll esimene reis sinna, kuid ei pruugi jääda viimaseks.
Üks mõte, mille Maarja Võrk välja pakkus, oli see, et kui Päti Pagar tõepoolest käima läheb, võiks siinsed töötajad saata kolmeks kuuks Itaaliasse, et õppida põhjalikult selgeks, kuidas saiakeste küpsetamine seal käib. “Oleme juba mõelnud, et kui saame Päti Pagarisse peapagari, siis leiame kuskilt selle raha ja saadame ta kolmeks kuuks sinna õppima,” sõnas Maarja Võrk. Samamoodi võiksid Itaaliast tulla inimesed Järvakanti, et kohapeal oma oskusi edasi anda.
Need tutvused, mis said Itaalias loodud, on juba praegu kandnud vilja. Nii näiteks on MTÜ Töömaja tegevust rahaliselt toetanud ameeriklased, kellega loodi sidemed just Itaalias. Kaugeltki ebarealistlik ei ole selline unistus, et mõne aja pärast pabistavad mehed köögis siinsamas Järvakandis, et kas nad saavad oma pagarieksami tehtud või mitte. Ja kui see õnnestub, on uksed lahti mitmesse Eesti pagaritöökotta.
