Foto: Siim Solman

Rait Talvoja on andnud oma panuse Mahtra talurahvamuuseumi käekäiku viimased 22 aastat, esialgu teadurina ning siis juba peavarahoidjana. Just peavarahoidja ametit täidab ta praegugi. Enim naudib ta aga giiditööd.

Ajalugu ja ajaloost rääkida on Talvoja armastanud alati. Seega pole kaugeltki ime, et kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupp tunnustas teda hiljuti kultuuripreemiaga. Selle pälvis ta paikkonna ajaloo säilitamise ja tutvustamise eest.

“Olin kultuuripreemia üle väga üllatunud, sest ma ei ole oma praegusel töökohal ju nii kaua ka töötanud. Jah, kahekümne kolmas aasta küll käib, aga kas ma siis ikkagi olin seda väärt… võib-olla siis olin. Selge see, et selle pälvimine oli minu jaoks väga eriline, sest suuri autasusid ei ole ma varem saanud,” rääkis Talvoja.

Giidina on ta Mahtra talurahvamuuseumi eksponaate tutvustanud suurele hulgale gruppidele. Kes küll neid jõuaks enam kokku lugeda? Kindlasti ongi paljude Raplamaa laste ja noorte esimene mälestus Mahtra talurahvamuuseumist see, kui Rait Talvoja neile ekskursiooni teeb. Õpilasi on käinud seal ajalooliste esemetega tutvumas nii Raplamaalt kui ka kaugemalt. Varem käisid kaks kirjanduse õpetajat kahest Viljandi gümnaasiumist igal aastal oma õpilastega Mahtras. Enam mitte. Õpetajad läksid pensionile ning nende nooremad kolleegid ei ole seda traditsiooni jätkanud.

Talvoja ütles, et sellest on kahju, sest alati oli tore, kui nad tulid. Viljandi õpilastele näidati talurahvamuuseumit, Eeru kõrtsi ja jalutuskäik tehti ka Mahtra lahinguväljal. Giidina meeldib Talvojale jutustada lugusid, kuid samas ka kuulata, mida külastajad räägivad. Ta ütles, et sellistes olukordades on dialoogi pidamine kõige parem. Nii tunnevad külastajad end kaasatuna ja giid võib üht-teist uut teada saada.

Vanaisa mõjud

Talvoja on tuntud mõnusa jutuvestjana. Lugusid tuleb tal justkui varrukast järjest ning selles osas on talle eeskujuks olnud vanaisa. Rait Talvoja on pärit Läänemaalt Suure-Lähtru küla lähistelt. Tema vanaisa oli seal tuntud jutuvestja ja rääkis lugusid edasi ka Raidule. Teismelisele noormehele võis see kohati tunduda tüütuna. “Vanaisa, miks sa jälle seda räägid, ma olen seda juba kuulnud,” oli poisil toona mõttes. Nüüd mõtleb ta nendele kordadele tagasi hoopis teisiti. Tänutundega.

Mitmeid toona kuuldud lugusid jutustab Rait edasi ekskursioonide käigus. Näiteks selline lugu kartulitest: 19. sajandil oli kartulitest viina ajamine tulus ettevõtmine. See sai alguse 1830. aastatel. Suurlinn Peterburi asus lähedal ning viina viimine sinna turule oli mõisnike jaoks hea äri. Seega kutsus üks Läänemaa mõisnik talupojad kokku, andis neile paar vakka kartuleid ja ülesande neid oma põldudel kasvatada.

Sügisel tulid peremehed kõik kokku ja mõisahärra hakkas küsima, kuidas neil läks. Üks neist ütles, et tal jäid kartulid kevadel õue ning öökülm võttis kõik ära. Teine rääkis, et põllud olid olnud nii umbrohtu täis, et õiget kartulit sealt ei tulnudki. Kolmanda vabandus oli see, et sead olevat mugulad ära söönud. Mõni üksik neid siiski kasvatas, aga mõisnik jäi ikkagi pika ninaga.

Tema noorem ametivend kasutas aga kavalamat taktikat. Tema kutsus kõik oma peremehed samamoodi kokku ja ütles, et teate, mehed, mina keelan oma mõisamaadel kartuli kasvatamise ära. Samas jättis ta oma kartulikuhjad paariks ööks valveta. Muidugi kadusid need kõik sealt ära ja sügiseks oli igas talus ilus kartulipõld.

“See on lihtsalt üks ilus jutt, aga küllap on seal oma tõetera sees. Ega vanasti peetud mõisavargust ju mingiks varguseks,” rääkis Talvoja. Selliseid lugusid võib kuulda veel, kui Mahtras ekskursioonil käia, Talvojal neist puudu ei tule.

Hariduselt agronoom

Mahtra talurahvamuuseumi uksest sisse astudes on momentaalselt tunda ajaloo hõngu. Kes on süvenenult läbi lugenud Eduard Vilde teose “Mahtra sõda”, võib seal tunda end eriti koduselt. Talupoegade pildid, nende tööriistad, kodune mööbel ja kööginõud – kõigi nendega saab muuseumis lähemalt tutvust teha. See tundub igati õige keskkond, et rääkida ajaloolisi lugusid ja arutleda nende üle. Just nagu enne räägitud lugu kartulitest. Tundub, et esemed ise pigistavad lood enda seest välja.

Rait Talvoja asus Mahtra talurahvamuuseumis tööle 1. jaanuaril aastal 1999. Muuseumitöö varasem kogemus tal tegelikult puudus, aga väikestviisi koostööd oli ta muuseumiga teinud ka varem. Ta rääkis, et väikese poisina oli ta kord mõelnud, et tahaks töötada muuseumis.

“Mulle on vanad asjad alati meeldinud ja väikese poisina mõtisklesin, et küll oleks tore töötada muuseumis. Aga järgmine mõte kohe pärast seda oli, et muuseumis töötab ju vähe inimesi. Hommikul tuleb lihtsalt uks lahti teha ja õhtul kinni panna. Vaevalt, et ma kunagi muuseumisse tööle saan,” rääkis Talvoja. Aga nii läks – nüüd teeb ta seda tööd juba kahekümne kolmandat aastat.

Hariduselt on ta tegelikult agronoom ja enne muuseumitööd ta just sellega leiba teeniski. Kõrghariduse omandas ta Eesti Põllumajanduse Akadeemias ehk praeguse nimega Eesti Maaülikoolis. Juurusse tuli ta elama seetõttu, et tema vend elas toona Raplas. Aasta oli siis 1974. Sel ajal polnud Talvoja Juurus isegi käinud ega teadnud sellest kohast midagi.

“Väga paljud olid käinud Mahtra muuseumis või sõjaväljal, aga mina ei olnud siin piirkonnas üldsegi käinud,” rääkis ta. Mis puudutab muuseumitööd, siis selles osas on ta olnud iseõppija. Kaasa on muidugi aidanud sisemine huvi kõige ümbritseva vastu. Aga algus oli raske. Võrreldes tööga põllumajanduses, oli üks kindel erinevus – tööl tuli olla kellast kellani. Varem võis vajadusel võtta vabu päevigi, aga nüüd tuli kindlal ajal kohal olla, sest muuseumi uksed olid lahti kümnest kuueni.

Veebivärav muis.ee

Mahtra talurahvamuuseum on igal aastal võõrustanud nii koolide kui ka lasteaedade gruppe. Samuti käiakse väljapanekutega tutvumas asutuste või huviringide kaupa, kuid tullakse ka väiksemas grupis või lausa üksinda. Ka sünnipäevade puhul on sealt läbi käidud ning tellitud omale giid. Vahel on Talvojal avanenud võimalus võõrustada ka välismaalt saabunud külalisi. Saksa keelt ta ei oska, kuid näiteks inglise keeles on küll ühe ekskursiooni läbi viinud.

Nüüd on kõik pisut teisiti. Koroonaviiruse levikust tulenevad piirangud mõjutavad otseselt ka muuseumide tööd. Kõikide muuseumide avalikud siseruumid on kuni 11. aprillini külastajatele suletud. Jätkata saab organisatsioonisisest tööd.

Alates eelmise aasta kevadest on külastajaid jäänud muidugi väheks. Üksikud inimesed siiski käisid ja klienditeenindaja oli leti taga olemas. Rahulikum periood võimaldas rohkem tegeleda oma kogudega ja teha inventuuri. Just eelmisel nädalal sai alguse arhiivi inventuur, mis moodustab rohkem kui poole kõikidest Mahtra talurahvamuuseumi kogudest.

Kodukontorit pole Talvoja teinud, tööl käis ta ikka kohapeal ning ega muud moodi polekski mõeldav. “Üks töö on kogude kirjeldamine, mida mina saan veel teha kümme aastat ja järgmine inimene pärast mind veel kümme aastat,” rääkis Talvoja ning viitas, et töödest muuseumis puudu ei tule. Kõik kogude kirjeldused lähevad üles veebilehele muis.ee, kus need on huvilistele kättesaadavad. Sealt saab kiire ülevaate, millised museaalid Mahtra talurahvamuuseumis olemas on ning millisesse kogusse need kuuluvad. Eriti hea abimees on see uurimustööde läbiviimisel.

Mahtras on hoiul ligikaudu 36 000 museaali ja need kõik on muis.ee keskkonnas üles loetud. Füüsiliselt hoitakse neid talurahvamuuseumis kohapeal, Atla-Eeru kõrtsis, endise Juuru vallamaja ruumides ning lisaks ühes katusealuses Mahtra sõjaväljal. Kõige väiksemad museaalid on märgid ning kõige suurem on viljapeksumasin. Nendest 19 000 museaali on paberkandjal – dokumendid, fotod, ajakirjad.

Vahel tulevad inimesed ise pakkuma vanu pilte ja esemeid, et ehk muuseum tahab seda endale. Enamasti on tegemist perekonnaarhiividega, mida muuseum vastu võtta ei saa. Hoidlad on juba praegu täis. Küll aga ei tähenda see, et kui ese on tõepoolest unikaalne, siis see tingimata tagasi lükatakse. Iga pakutavat eset tuleb hinnata eraldi.

“Meil on oma kogumispoliitika ja sellest tuleb kinni pidada. Kui keegi tuleb Läänemaalt meile midagi pakkuma, siis ma suunan ta mõnda Läänemaa muuseumisse. Üldjuhul otsustan mina, kas midagi tasub vastu võtta või mitte, aga muidugi pean nõu ka kolleegidega,” rääkis Talvoja.

Kuidas uurida oma suguvõsa?

Inimeste huvi genealoogia vastu on aastate lõikes aina kasvanud. Tärganud on siiras soov oma põlvnemise ja esivanemate päritolu kohta rohkem teada saada. See selgitab ka veebilehe geni.com populaarsuse kasvu, kus kasutajad ise sisestavad oma sugupuud ning saavad neid uurida ja täiendada. Talvoja on Eesti Genealoogia Seltsi auliige ning tegelenud enda ja teiste sugupuude uurimisega aastaid. Oma sugupuud tunneb ta kuni Põhjasõjani välja, mis toimus aastatel 1700-1721.

Põhjasõda mõjus Eesti aladele laastavalt – lisaks lahingutegevusele põletati kirikuid ja üle maa käis katk. Koos sellega läks kaduma palju andmeid, millest genealoogid võiksid rohkelt infot välja uurida. Ühe erandina tõi Talvoja välja Vändra piirkonna, kus sugupuude andmed on säilinud veel kaugemale ajalukku kui Põhjasõda.

Kui inimesel on oma põlvnemise ja päritolu vastu huvi, kuidas võiks siis uurimisega alustada? Talvoja ütles, et esimese asjana tuleks rääkida oma lähedaste ja sugulastega. Vanemad inimesed teavad ja mäletavad detaile, mis aitavad alustada uuringuid arhiivides. Järgmine samm ongi pöördumine kirjalike allikate poole, näiteks kirikuraamatud. Avastada võib väga põnevaid asjaolusid, mis puudutavad inimese põlvnemist. Näiteks leidis Talvoja kirikuraamatust sissekande, mis näitas, et tema vanaisa vanaisa oli pärit Hiiumaalt. Läänemaale toodi ta mõisa juurde kubjase poisiks. Talvoja ise mõtiskles, et mõisniku poolt vaadatuna oli tegu nutika käiguga, sest kupjal on lihtsam oma tööd teha, kui alluvad on võõrad.

Üks populaarne koht internetis, kus genealoogia-huvilised kokku saavad, ongi geni.com. Seda rahvusvahelist keskkonda on kasvõi niisama isiklikust huvist põnev uurida. Küll aga sõnas Talvoja, et sealse info osas on targem olla ettevaatlik ja säilitada kriitilist meelt. Sealt võib leida häid asju, aga samamoodi ka vigu. Kuna kasutajad ise sisestavad sinna infot, võib sisse tulla eksimusi.

Lisaks iseenda sugupuu uurimisele on Talvoja aidanud ka teisi. Kui keegi on tulnud nõu küsima, on ta jõudumööda püüdnud ikka aidata. Iga kord muidugi ei jõua ka, sest genealoogia on talle ikkagi hobi, mitte töö.

***

Kolmandat korda peavarahoidja

Rait Talvoja meenutab, kuidas ta Mahtra talurahvamuuseumisse tööle tuli:

“1999. aastal tulime muuseumi tööle kolmekesi. Maire Põder pedagoogiks ning Liivi Kebja ja mina teaduriteks. Tiia Schmitte oli siis muuseumi juhataja ja Anu Lõhkivi peavarahoidja. Meile kolmele uuele töötajale anti umbes kuu aega ekspositsiooniga tutvumiseks ning pärast eksami sooritamist said meist täieõiguslikud giidid. Anu juhendamisel ja õpetusel saigi minust muuseumitöötaja.

Järgmine peavarahoidja Ülle Viitkar oli väga töökas ja professionaalne. Enne ja pärast Üllet olin ajutiselt peavarahoidja. Ivi Laatsit, kes töötas muuseumis 1980-ndate alguses, tuli samuti meie muuseumi peavarahoidjaks. Ivi oli oma töös täpne ja konkreetne. Nüüd olen siis kolmandat korda peavarahoidja ametis.

Maire Põder oli Eestis üks esimesi muuseumipedagooge. Ta tegi oma tööd suure naudinguga, ka mina olen paaris tema pedagoogilises programmis abiline olnud. Maire abistas mind omakorda fotokogu kirjeldamisega. Liivi Kebjaga alustasime üheaegselt tööd muuseumis. Nüüdseks on klienditeenindaja Liivi minu peamine abiline kogudega tegelemisel – inventuuride läbiviimisel ja digiteerimisel.”