Ühe inimese sisse võib mahtuda palju huvialasid. Kalle Kõiv töötab Juuru Eduard Vilde koolis direktorina ning EELK Juuru Mihkli koguduses õpetajana, kuid silma paneb tal särama ka teatrimaailm.
Hariduselt on Kõiv näitejuht, olles omandanud kõrghariduse toonases Tallinna Pedagoogikaülikoolis, mis kannab praegu Tallinna Ülikooli nime. Näitejuht on eriala, mis ühendab lavastaja ja näitleja rollid. Ametlikult ei tööta Kõiv praegu kummalgi erialal, ent ometi on need mõlemad talle südamelähedased.
Juba enne Juuru kooli direktoriks hakkamist vedas ta seal näiteringi. Seda teeb ta ka praegu, kuid sarnaselt terve teatrimaailmaga on ka näitering praegu varjusurmas. Oma tegevust see siiski lõpetanud ei ole. Juuru Eduard Vilde kooli näitetrupp koosneb neljast näitlejast: Liisi Karen, Laura Karen, Liis Juganson ja Eneliisa M. Schmidt. Nende seni viimane etteaste oli 2020. aasta novembris Rapla kultuurikeskuses. Näidend kandis nime “Desmond” ning selle oli Kõiv dramatiseerinud ja lavale seadnud Mel Gibsoni sõjafilmi “Hacksaw Ridge” ainetel.
See oli noortele näitlejatele esimene võimalus kogeda suurt melu, mis ühe etenduse ümber käib. Lava taga tehti neile grimmi, lava seati valmis, saali paigutati toolid, uksel müüdi pileteid ja viimaks tulid saali pealtvaatajad. Vastavalt koroonaaja võimalustele ei olnud neid küll eriti palju, kuid näidend sai ikkagi ette kantud. See oli pika töö kulminatsioon.
Ühe etenduse ettevalmistamine kestab umbes kolm kuud ning eeldab proove kaks korda nädalas. Viimastel nädalatel võib neid ette tulla tiheminigi. Kui etendus laval algab, on ärevad hetked ka Kalle Kõivu jaoks. “Mul on tekst peas ja eks suu käib ikka kaasa. Tihtipeale on mul valguse- või muusikalaskmise roll ja päris niisama istuda ei saa,” rääkis Kõiv.
“Desmond” oli praeguse seisuga viimane etendus, mida Juuru kooli näitetrupp mängis. Niipea kui koroonapiirangud võimaldavad, soovitakse näitlemisega jätkata. Juuru kooli tüdrukud on edukalt esinenud nii maakondlikel kui ka üle-eestilistel teatrifestivalidel. Esikohti on võetud nii trupiga kui ka individuaalselt. Kõiv ütles, et kui tüdrukutel on ambitsiooni, võib igaühest neist saada näitleja.
Seoses teatriga kerkib vahel esile küsimus, mis siis saab, kui näitlejal läheb laval tekst meelest ära. Vahel seda juhtub, pole midagi teha. “Minu kui näiteringi juhendaja ülesanne on õpetada, et näitlejad sel hetkel ära ei ehmataks ja läheksid edasi. Sel hetkel ei tohi verest välja lüüa, vaid tuleb asjaliku näoga edasi minna. Tihtipeale ei pane publik seda tähelegi, kui just näitleja ise seda välja ei näita,” rääkis Kõiv.
Ta tõdes, et sõnade unustamist tuleb ikka ette. Juuru kooli näitetrupi puhul midagi hullu juhtunud ei ole ja olulisi osasid välja jäänud ei ole. Vahel võib sõnastus etteastete lõikes varieeruda, aga probleem see ei ole. Keerulisem on olukord siis, kui kantakse ette mõnda Shakespeare’i näidendit, kus on tekstis riimid. Sellisel juhul oma sõnadega naljalt välja ei tule. Siis ei jäägi muud üle, kui minna edasi selle koha pealt, kus näitlejal tekst uuesti meelde tuleb.
Rudolf Allaberdi õpilane
Teatrist rääkides tõmbub Kõivul suu lausa naerule. See valdkond on olnud talle südamelähedane keskkoolist saati. Pärast 12. klassi lõpetamist Tartus kandis noormeest soov õppida näitlejaks. See viis teda 1993. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli katsetele, kuid sisse ta ei pääsenud.
Selle asemel katsus ta koos sõpradega pääseda pedagoogikaülikooli näitejuhi erialale ning see läks õnneks. Kõik neli Tartust tulnud sõpra võeti sinna vastu. Nende kursuse juhendaja oli tuntud näitleja ning lavastaja Rudolf Allabert. Oma elu teises pooles keskendus ta rohkem lavastamisele ning seetõttu oli ka ülikoolis õpe rohkem kaldu lavastamise poole. Allabert ise oli Voldemar Panso õpilane, kes omakorda oli Konstantin Stanislavski õpilane ning sealt see ühtne koolkond tulnud on.
Kalle Kõiv õppis ülikoolis aastatel 1993-1998. Ta meenutas, et nende kursus oli küllaltki kokkuhoidev. Tuntud Eesti nimedest õppisid seal Hedvig Hanson ja Heidy Purga, ent kumbki neist ülikooli sel erialal ei lõpetanud. Küll aga on kõnekas see, et sama kursuse põhjal pandi alus VAT Teatri professionaalsele kaadrile. Enne seda oli VAT Teater küll asutatud, aga Kõivu kursuselt asusid sinna tööle Tanel Saar, Margo Teder ja Janek Sarapson. Sarapson on tänaseks päevaks hakanud küll vabakutseliseks näitlejaks, aga Teder ja Saar on mõlemad VAT Teatri raudvara.
Ühe oma lemmikuna Eesti näitlejatest toob Kalle Kõiv välja Märt Avandi. “Ühte nime on keeruline välja tuua, aga ma väga hindan ja alati naudin Märt Avandi tööd. Pean teda väga andekaks näitlejaks just laia haarde tõttu. Ta on väga hea komöödianäitleja, aga samas ei ole teda üldse võõras vaadata väga sügavates ja tõsistes rollides. Tal on kõik see olemas – ta veab välja ka kõige tõsisemad rollid. Samas ei ole tema kaugeltki ainus, selliseid on veel,” rääkis Kõiv.
Eesti teatrielu on praeguse seisuga pandud pausile. Ranged koroonapiirangud ei võimalda etendusi mängida. Kiire pilk Eesti teatrite veebilehekülgedele annab olukorrale ausa hinnangu – kõik etendused jäävad ära kuni 11. aprillini. Mängukavad on tühjad. Teatrigurmaanidel on alati muidugi võimalik vaadata etendusi kas televiisori või arvuti vahendusel, aga võrdväärset elamust sealt ei saa. Midagi jääb puudu.
Kõiv võrdles praegust olukorda teatris ja koolis ning ütles, et distantsõpe ei anna välja sama mis tavaõpe. Samamoodi kipub olema ka teatriga. Kui ikka etendust vaatama minna, tähendab see põhjalikku ettevalmistust, mehed panevad ülikonna ja naised kleidi selga. Teatriõhtu algab kohvikus maiustuste ja kohviga. Ekraanilt etendust vaadates jääb see kõik ära.
“Teatritegemisel veebi kaudu on oma nüansid, aga päris teatrit see ei asenda. Teleteater ei konkureeri kuidagi päris teatriga. Ja muidugi on näitlejatele oluline, et nad saaksid mängida publikule, mitte kaameratele. Iga publikust tulev naerukõkatus mõjutab mingil määral. Kaameraga seda ei ole,” rääkis Kõiv. Nüüd tuleb piirangute aeg üle elada ning loota, et aprillis saab juba käia teatris kohapeal.
Kõiv rääkis, et viimasel ajal ta väga palju ise teatrisse jõudnud ei ole, aga kaks-kolm korda aastas tuli ikka ära. Varem oli neil perega komme käia Nukuteatris. “Kui lapsed olid veel väiksemad, siis sai kogu Nukuteatri repertuaar ära vaadatud,” sõnas Kõiv.
Küsimus elu mõttest
Õppetöö pedagoogikaülikoolis oli intensiivne, meenutas Kõiv. Päeval toimunud loengutele järgnesid õhtused proovid. Nelja aasta jooksul naljalt vaba õhtut ei leidunud. Nüüd on lõpetamisest küll 23 aastat möödas, aga kokku on saadud järjepidevalt. Sidet hoitakse, aga koroonaajal on see jäänud hõredamaks.
Kõiv meenutas, et õppetöö oli nii tõsine, et kõigeks muuks jäi aega vähe. Väljas möllasid pöörased üheksakümnendad ning tegutses ka maffia, aga noortest teatritudengitest läks see maailm suure kaarega mööda. Keskenduti vaid õppetööle.
“Loomulikult oli see väsitav, aga samamoodi ka nauding. Seal sai lasta end voolida ja vormida. Pigem mäletan seda aega huvitava, mitte raskena,” rääkis Kõiv. Pingelisest perioodist aitas läbi kutsumus saada näitlejaks. Motivatsiooni andis ka õppejõudude tagasiside. Eriti muidugi siis, kui see oli positiivne. Kõiv läbis kõik erialaeksamid hindele viis ning seega motivatsioonist puudu ei tulnud.
Pärast kooli lõpetamist ta teatrisse tööle ei läinud. Selle asemel ootas ees karjäär televisioonis. “Võtsin kogu õpitud materjali enda jaoks laiemalt ja sukeldusin eraettevõtlusesse,” rääkis ta. Sealt edasi sündis ettevõte Action Group OÜ, millega hakati tegema telesaateid ja sõusid. Kes mäletab, jooksid üheksakümnendatel aastatel TV3 eetris sellised saated nagu “Professorite Tolk Show” ja “Miljonär X”. Kõigi nende taga oli Action Group OÜ ja seega ka Kalle Kõiv. Ühel hetkel sai aga televisiooniperiood läbi ning sealt edasi keskenduti firmaürituste korraldamisele ja õhtujuhtimisele. Action Group OÜ on olemas praegugi, kuid enam see ei tegutse.
Ka tegevust üritusturunduse sektoris meenutab Kõiv väga tihedana. Sel ajal korraldati seminare, suve- ja talvepäevi ning muid üritusi. Selles valdkonnas tegutses ta kuni 2010. aastani. Tegevus ei olnud otseselt seotud teatriga, kuid hõlmas ka teatraalseid elemente. Näiteks võõrustati ükskord koos Jan Uuspõlluga toonase Hansapanga firmapidu Kadriorus. “Kõik see kokku oli pöörane elu viisteist aastat. Suvisel ajal oli kohati nii, et ühe nädala jooksul oli meil neli üritust, mida oli vaja korraldada. Öösel kella kahest lõpetasime, saime pärast seda magama ja hommikul seitsmest sõitsime järgmisesse kohta edasi,” meenutas Kõiv.
Selle kõrvalt tuli firmajuhina kanda pidevalt vastutust, et kõik laabuks nii, nagu on kokku lepitud. Ühel hetkel ei tundunud see enam jätkusuutlik. Kõiv ei pööranud sellele maailmale küll päriselt selga, aga hakkas otsima elus teisi väärtusi. “Ühel hetkel tekkis minus küsimus elu mõtte ja laiema pildi kohta,” rääkis Kõiv. Sellest tulenevalt asus ta õppima kirikuõpetajaks ning juhib nüüd EELK Juuru Mihkli kogudust. Näitlejana ta enam ei tegutse, kuid lavastamist naudib jätkuvalt. “Nüüd mulle tundub, et minu kutsumus ei ole olla elukutseline näitleja, kellel on võimekus mängida ühte etendust 500 korda, vaid pigem lavastaja,” sõnas Kõiv.
Kui ta lõi Juuru kooli juurde näitetrupi, võib öelda, et sellega tuli ta üle pika aja taas teatrimaailma tagasi. Isegi kui üritusturunduse sektoris oli läbivaid teatraalseid elemente, siis päris teatriga võrreldes oli seal ka mitmeid elemente puudu. Näiteks see maagiline moment, kui laval avaneb eesriie. Praeguseks on ta Juuru kooli näiteringis toonud lavale neli etendust. Käesoleval aastal on ka Juuru harrastusteatri näitlejad tundnud huvi, et Kõiv võiks tulla nende etendusi lavastama. Nüüd tundub, et see koostöö lähebki käima. Juuru kooli näiteringi on Kõiv vedanud alates 2016/17. õppeaastast.
