Kaja Osijärv alustas tööd hoolduskoordinaatorina Rapla tervisekeskuses juba aprilli alguses. Tegemist on maakonnas täiesti uue ametikohaga, mis on omalaadne ühenduslüli sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna vahel. Hoolduskoordinaatorina aitab Kaja abivajajatel mõlemast valdkonnast vajalikud teenused leida.
Möödunud aastal jõudis maakonda projekt, millega otsiti head mudelit, kuidas aidata inimesi, kes vajavad samal ajal nii tervishoiu kui ka sotsiaalvaldkonna teenuseid. Kahe suure valdkonna vahel pole seni piisavalt kokkupuutekohti olnud ja nii võivad inimesed vajalikest teenustest ilma jääda. Projekti ühe tulemusena selgus, et valdkondade lõimimiseks on maakonda vaja hoolduskoordinaatorit.
Kajale sobib ametikoht hästi. Ta õpib parasjagu sotsiaaltööd. Samas pole ta tervisekeskuses tundmatu nägu ning on sealse töökorralduse ja inimestega tuttav.
Esimene töökuu
Möödunud nädalal sai avalöögi jätkuprojekt “Inimkeskse hoolekande- ja tervishoiusüsteemi koordinatsioonimudeli rakendamine Raplamaal”. Projektist tulevad vahendid, et üks aasta hoolduskoordinaatorit palgal hoida. Sealt edasi on juba mõttekoht, kas hoolduskoordinaator on maakonnas vajalik ja kelle palgal ta olla võiks.
Kaja on uues ametis töötanud pisut üle kuu aja. See aeg on suuresti kulgenud paberimajandusse sisseelamiseks, et mõista, kuidas oma tööd dokumenteerida. Aruandlust tuleb tal pidada kõikide inimeste kohta, keda ta aitab. Eriti põhjalikult tuleb tal dokumenteerida ja analüüsida 16 keerukamat juhtumit, mida kasutatakse ka projektis.
Kaja on saanud juba esimeste inimeste aitamisel oma tuge pakkuda. „Perearstil jääb pärast telefonikontakti süda valutama, sest ta ei saa aru, kas patsiendil on keegi abiks või mitte. Ta teab, et inimene ei käi ise väljas. Tal tekib kahtlus ja ta tuleb minu juurde,” kirjeldab üht võimalikku stsenaariumit Kaja. Hoolduskoordinaatori roll ongi koguda erinevatest allikatest neid esimesi märkamisi, et siis patsiendi või tema lähedastega kontakt luua.
Seejärel teeb Kaja inimese esmase hindamise. „Hindan ära, milline on inimese vaimne ja füüsiline hakkamasaamine, igapäevane toimetulek ning kodune olukord,” kirjeldab Kaja. Valla poolt teeb ta koostööd juhtumikorraldajaga, kes pakub oma tuge ja nõu. Vajadusel kutsub Kaja kokku juhtumimeeskonna, et arutada koos perearsti, hooldaja ja valla esindajaga, kuidas edasi minna ja milliseid teenuseid abivajajale pakkuda saab.
„Teen praegu arstide ja õdede seas teavitustööd, et nad neid juhtumeid minuga jagaksid,” ütleb Kaja. Samuti käib ta koduõega koduvisiitidel mõnikord kaasas. „Koduõde näeb kodusid ja ta juba teab, kelle kodune olukord ei ole võib-olla kõige parem ja kutsub mu siis kaasa,” lisab ta.
Samas rõhutab Kaja, et vastu tahtmist ta kedagi aitama ei asu. „Ma võin ju pöörduda inimese poole, aga kui ta ütlebki, et ei taha midagi rääkida, saab hakkama ja tal ei ole abi vaja, siis ega vägisi keegi midagi tegema hakka,” räägib ta. Senine kogemus on olnud siiski positiivne. Inimesed, kellega ta on ühendust võtnud, on olnud märkamise eest tänulikud.
Kaja töölauale on jõudnud ka esimene keerukam juhtum. Abivajajaga kontakti loomise järel selgus, et tal on abistaja tegelikult olemas, kuid olid tekkinud ajutised probleemid. Kaja võttis seega ühendust vallaga, et vajalikuks perioodiks lahendus leida. „Tegime talle valla sotsiaaltöötajaga koduvisiidi ning leidsime koos lahenduse,” räägib Kaja.
Hoolduskoordinaator on kui suunanäitaja õige teenuse leidmiseks, kuid ise sotsiaalteenuseid ei paku. Selleks peab ta kaasama vajalike teenuste pakkujaid, näiteks valda.
Asjaajamist on palju
Oma esimese keerukama juhtumiga on Kaja jätkuvalt ühenduses. „Ta helistab mulle ja ma abistan teda näiteks invatranspordiga asjaajamises,” kirjeldab Kaja.
Keerukates olukordades inimese jaoks tähendab abi saamine omajagu asjaajamist. „Asjaajamist lihtsalt on nii palju, et inimene väsib ära. Või siis ta lihtsalt ei teagi täpselt, kuhu ta peaks pöörduma või mis võimalused näiteks vallal on,” räägib Kaja. Kui inimesele on näiteks puue määratud, ei pruugi ta teada, millist tuge, abi ja teenuseid on tal õigus vallast saada.
Sel aastal keskendub projekt pigem eakatele. Kaja lisab kiiresti, et loomulikult võivad tema poole pöörduda ka näiteks lastega pered, kes abi vajavad. „Aga need keerulisemad juhtumid me võtaksime lihtsalt eakate seast,” räägib ta.
Hoolduskoordinaator võiks aidata nii inimese enda kui ka lähedaste koormust vähendada. „Esmane abistaja on ideaalis ikkagi perekond, lähedased,” ütleb Kaja. Kuid on palju tegureid, mida seejuures silmas pidada. Lähedased on tihtipeale tööealised inimesed ja ei pruugi elada piisavalt lähedal, et nad saaksid pidevalt aidata. „Riigi seisukohalt oleks hea, kui inimesed läheksid ikkagi tööturule ega peaks kellegi pärast kodus olema. Nad saaksid oma oskusi tööturul rakendada ning olla ka sotsiaalselt aktiivsed,” toob Kaja välja.
Teisalt võib ka abistaja jaks ühel hetkel otsa saada või tal endal terviseprobleemid tekkida. Hoolduskoordinaator võtaks natuke asjaajamise koormust enda peale ja aitaks leida vajalikke teenuseid mujalt. Kaja toob näiteks kodu kohandamise, kui tekib vajadus tõstuki järele. Iseenesest on selle jaoks võimalik toetust saada. Sellele eelneb aga üsna põhjalik paberite täitmine, mis eakale endale võib koormav olla. Kui pole lähedasi, kes saaksid ja oskaksid teda sellega aidata, saab seda teha hoolduskoordinaator.
Igasugune varakult saadud abi omakorda aitab pikendada perioodi, mil inimene oma kodus ise hakkama saab. Seeläbi lükkub edasi või kaob vajadus hooldekodu järele.
Teooriale lisandub ka praktika
Kaja tõdeb, et õpib uuel ametikohal pidevalt midagi uut ja kogub koolitarkusele praktilist teadmist juurde. Kaja õpib Tallinna Ülikoolis bakalaureuseõppes sotsiaaltööd. Suurem osa õpingutest on seljataga ja maikuu lõpus ootab teda ees eksam. „Kolm aastat on läinud üsna ilusti. Mul ei ole hirmu, et ma seda ära ei tee. Siis on paber taskus ja tuleb sellele suurele teooriahunnikule hakata praktikat juurde koguma,” naljatab ta.
Teoorias kipuvad kõik olukorrad olema palju lihtsamini lahendatavad. „Selle väikese ajaga olen nüüd õppinud, et need asjad ei käi üldse nii kiiresti,” tõdeb ta. Päringute vastused ei tule hetkega, vaid päevade või nädalatega, spetsialistid on hõivatud ja eluga käivad pidevalt kaasas ootamatused. „Kogu aeg on muutumised ja sa pead selleks valmis olema. Teooria sind selleks ette ei valmista,” leiab Kaja. Ta näeb, et see on võimalus ka talle endale natuke kannatlikkust õppida.
Oma erialavalikut ta seni kahetsenud ei ole. Sotsiaaltööni jõudmiseks läks tal omajagu aega. Pärast gümnaasiumi ta otse ülikooli ei läinud, kuid mõte sellest jäi kripeldama. „Mõtlesin korra, et läheks alushariduse pedagoogikat õppima,” räägib Kaja. Enne perearstikeskusesse tööle asumist oli ta viis aastat Päkapiku lasteaias sõimerühma abiõpetaja. Alushariduse pedagoogika suhtes ei olnud tunne õige ja seega jäi mõte soiku. Kaja on varem majandusõigust õppinud. „See oli nii kuiv,” meenutab ta. „Ma jätsin selle üsna kiiresti pooleli.”
Vahepeal möödusid aastad ja Kaja tundis, et kätte jõudis määrav hetk. „Lapsed olid juba nii suured, et ma mõtlesin, et kui ma nüüd ei lähe, siis ma ei lähegi,” räägib ta.
Sotsiaaltöö tekitas õige tunde ja äratundmise. Kaja soovis õppida sellist valdkonda, kuhu ta hiljem ka tööle läheb. Eesmärk polnud minna lihtsalt üht paberit taskusse saama ja kolm aastat raisata. Ta leiab, et sotsiaalvaldkond on väga lai ja tööd seal jagub.
Ei ole veel kellegi pärast nutnud
Jõuame jutujärjega selle juurde, mis Kajat Raplamaaga seob. „Ma olen sündinud Järlepas,” ütleb ta. Raplamaalt kolis pere ära, kui Kaja kolmandas klassis käis. „Ema oli Saaremaalt ja me kolisime Saaremaale tagasi. Mu vanaema ei saanud enam üksi hakkama,” räägib Kaja. Põhikooli ja gümnaasiumi lõpetas Kaja Saaremaal. Kuna kolimise ajaks elas Kaja vanem õde juba iseseisvat elu, jäi tema Raplamaale. Seeläbi jäi kestma ka Kaja side Raplamaaga. Suvevaheaegadel käis ta õe lapsi hoidmas ja hiljem elas Tallinnas. „Aga lõpuks olin riburadapidi Raplas tagasi,” ütleb ta naerdes.
Tänaseks on Kaja end Kaereperes sisse seadnud ja leiab, et paremat kohta laste kasvatamiseks ei ole. Teda ümbritseb loodus ja vaikus. „Linnud laulavad, oravad jooksevad. Ma ei kujuta ette, et peaksin kuskil mujal elama,” ütleb ta soojalt. „Lapsed on iseseisvad. Nad sõidavad ise bussiga Raplasse kooli ja ise koju,” lisab ta. Pealegi on lähedal kergtee, kus jalgratta või tõukerattaga sõita.
Räägime ka sellest, kuidas ta tööga seotud pingetega toime tuleb. Puutub Kaja ju iga päev kokku inimestega, kes keerukasse olukorda sattunud. „Ma ei ole veel kellegi pärast kodus nutnud,” ütleb ta. Samas tõdeb, et töö rändab temaga paratamatult mingil määral koju kaasa ja teinekord leiab ta end õhtulgi arvuti tagant. Ka telefon heliseb olenemata nädalapäevast. „Kuidas ma ei võta siis nädalavahetusel telefoni? Ikka võtan. Ma ei tea ju, mis mure tal on. Mul jääks süda valutama,” räägib ta.
Samas püüab ta muremõtteid mitte liialt koduseinte vahel arutada. Abikaasa töötab politseis. „Oleme mõlemad sellises valdkonnas, et meie juurde ei tulda siis, kui on tore päev,” räägib ta. Tuge on ta leidnud perearstikeskusest. „Meil on hästi mõnus kollektiiv,” ütleb Kaja. Nimesid nimetamata saab ta kolleegide käest nõu küsida ja ennast maha laadida. „Meil on niisugune kokkulepe, et kui ikkagi mingi mure on või on raske, siis me räägime omavahel,” ütleb Kaja.
