Kas abielu peaks jääma Eestis mehe ja naise vaheliseks liiduks ja teised olulised küsimused ehk vestlus Riigikogu liikme Heiki Hepneriga.
Nädalapäevad tagasi, 23. novembril hääletas Riikogu põhiseaduskomisjon abielureferendumi eelnõu päevakorrast maha. Opositsiooni kõrval hääletas eelnõu päevakorrast maha ka Isamaa fraktsiooni liige Siim Kiisler. Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder reageeris sellele, öeldes, et komisjonis peab Riigikogu liige esindama fraktsiooni, ning vahetas Kiisleri komisjonis ajutiselt välja.
Kiisleri asemel seadis end komisjonis sisse Raplamaa Omavalitsuse Liidu juht ja Riigikogu liige Heiki Hepner. Istusime värskelt komisjoni liikmeks nimetatud Hepneriga laua taha, et arutleda küsimuse üle, mille tõttu ta põhiseaduskomisjoni jõudis. Komisjon hääletas erakorralisel istungil 26. novembril ja otsustas eelnõu saata Riigikogu suurde saali esimesele lugemisele 14. detsembril.
Kuidas teie komisjoni liikmeks saite?
Isamaa fraktsioon ei ole ülemäära suur, meid on kaksteist inimest. Osa saadikuid täidavad ka komisjoni esimeeste rolle. Need vahetused oleksid komplitseeritumad.
Vahest on ekslikult võetud seisukoht, et maaelukomisjon ei ole nii oluline, võrreldes mõne teise komisjoniga. Loomulikult on tegemist väga olulise komisjoniga. Siim Kiisleri taust sobib maaelukomisjoni väga hästi. Ta on olnud regionaalminister ja keskkonnaminister.
Te vahetasite kohad ära?
Jah, vahetasime praegu kohad ära.
Kui pikalt see vahetus kestma jääb?
Me ei leppinud selget kuupäeva kokku. Ei välista, et me tagasi vahetume. Ka minu akadeemiline taust, varasem töökoht vallavanemana ja praegune töö omavalitsuste liidu juhina toetab pigem maaelukomisjonis olemist. Regionaalpolitiika on mulle väga oluline ja armas. Erakonnas ei loobu ma nendes küsimustes kaasa rääkimast.
Komisjoni liikme vahetumine seisukohtade tõttu tundub kummaline. Kas Riigikogu liige on sõltumatu või peab fraktsiooni sõna kuulama?
Nii on üldiselt üldlevinud praktika. See ei ole midagi erakorralist. Läbi aegade on olnud seda tüüpi vangerdusi. Komisjonides esindatakse fraktsioone.
Fraktsioonide koosolekutel on avalikud debatid, kedagi ei solvata, räägitakse täpselt nii, kuidas tuntakse. Kui mõni saadik mõnes küsimuses tahab jääda eriarvamusele, siis alati on seda ka võimaldatud. Kuigi iga fraktsiooni eesmärk on otsida ühisosa. Kui me alati kõikidest asjadest väga erinevalt arvaksime, siis me laguneksime laiali. Me ei suudaks koalitsioonis kokkulepitut ellu viia. Koalitsoonipartnerid ootavad, et me toetaksime ka neid ideid, mis meile võib-olla ei tundu täielikult sellised, mida me tahaksime toetada.
Kui küsimus jõuab suurde saali, siis seal on seaduse järgi kõik saadikud vabad, keegi ei saa kedagi sundida, hääletada tuleb iseenda südametunnistuse järgi. Aga seda ei saa ka võtta nii lihtsana. On terve rida küsimusi, mis on koalitsioonilepingus kokku lepitud, mida peab toetama. Elementaarne on, et sellest informeeritakse, kui hääletatakse fraktsioonist erinevalt.
Kas teie esindasite fraktsiooni seisukohti?
Eile paraku oli niimoodi, et eilsel komisjoni koosolekul ma osaleda ei saanud (põhiseaduskomisjon pidas erakorralise istungi 26.11, intervjuu toimus 27.11 – toim.). Ausalt öeldes ma ei teagi, kes meid konkreetselt esindas. Olen ka Eesti Omanike Keskliidu volikogu aseesimees ja täitsin esimehe rolli, kuna esimehe tervis ei võimaldanud tal enam esimehe rolli täita. Meil oli üldkoosolek, see on väga pikalt ette planeeritud. (26.11 toimunud üldkoosolekul valiti Heiki Hepner Eesti Omanike Keskliidu volikogu esimeheks – toim.)
Teie siis eile ei hääletanud?
Mina kahjuks ei hääletanud.
Kas oleksite fraktsiooni seisukohta esindanud hääletamisel?
Oleksin kindlasti samamoodi käitunud. Eilse hääletusega ei lõppenud protsess, see on alles algus. Komisjon peab neid otsuseid arutama rohkem kui mõni kord. Neid kokkukäimisi selles küsimuses saab olema päris palju.
Kas rahvaküsitlus peaks olema või ei peaks olema? Kas julgete iseenda seisukohta ka selles osas avaldada?
Siin tuleks teemat natukene laiemalt vaadata. Mina oleksin eelistanud ja Isamaa fraktsioon ka pigem eelistab esindusdemokraatiat, mitte niivõrd otsedemokraatiat. Muidugi me ei ole päris sellel seisukohal, et rahvalt ei tohiks küsida küsimusi, aga see ei tohiks marginaliseerida esindusdemokraatiat.
Fraktsiooni seisukoht on seni olnud, et rahvaküsitlus peab tulema ja komisjoni liikmetega vangerdamise eesmärk oli, et teema edasi liiguks. Mis teie isiklik seisukoht ikkagi on?
Minule sümpatiseerib Urmas Viilma (EELK peapiiskop – toim.) lähenemine. On palju spekuleeritud, mis saab siis, kui vastatakse nii või vastatakse naa. Vaatame, kui vastatakse „jah”. (Hetkel on kokku lepitud rahvaküsitluse küsimus: kas abielu peaks jääma Eestis mehe ja naise vaheliseks liiduks? – toim.) See tõmbab pinged arvestataval osal elanikkonnast maha, fikseerib ära, et abielu on mehe ja naise vahel.
Missugusel osal elanikkonnast see pinged maha tõmbab?
Ma arvan neil, kes on täna sellest kultuuriruumist, kes ütlevad, et abielu peaks olema mehe ja naise vahel. Kes said väga tugevalt häiritud ühiskonna lõhkumisest ratsarünnakuga 2014. aastal. Tõepoolest, tõsi on see, et teatud protsessid on toimumas Euroopa kultuuriruumis, kus ka samasooliste paaride küsimusi on üht- või teistviisi lahendatud.
Täna ma näen asja sedaviisi – mulle sümpatiseerib Urmas Viilma lähenemine, et kui fikseerime selle asja, siis saame hakata arutama, kuidas samasooliste paaride muresid lahendada. Ma usun, et see loob teatud eeldused ja saab mõelda, kas selleks peab ilmtingimata olema kooseluseadus. Ma ei ole kooseluseadust nii põhjalikult juriidiliselt analüüsinud. Rahvaküsitlus annab vundamendi, mille baasil lahendada ära teised küsimused.
Kui me vaatame sellise nurga alt, siis me justkui kaitseme ühte poolt ühiskonda, leevendades üksnes ühe osa elanikkonna pingeid. Kas õiglane ei oleks lahendada küsimust viisil, mis pakuks lahendust mõlemale poolele võrdselt?
Ei saa panna ühte küsitlusse kahte küsimust.
Kas küsimus ei võiks olla teistmoodi esitatud?
Selle üle on arutletud, et võiks mõnes mõttes peegelpildis küsida. Mina ei võta Reformierakonna juttu tõsiselt, et see lõhestab ühiskonda. Ma olen seda meelt, et see probleem sai 2014 tekitatud. Me peame mõtlema nendele küsimustele, parlament peab arvestama rahva arvamusega ühel või teisel moel.
See ei tähenda, et perekonnaseadus oleks automaatselt muudetud, kui inimesed vastavad küsimusele „ei”. „Jah” puhul ta fikseerib perekonnaseaduse paragrahvi (Perekonnaseaduse § 1. Abielu sõlmimise eeldused(1) Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel – toim.) ja seda saaks muuta järgmise rahvaküsitlusega. See ei takistaks kooseluseaduse vastuvõtmist. See on sõnum, et sellega peaks tegelema. Isamaa fraktsioon ei karda rahvaküsitlusi, et saada tagasisidet, mis on rahva jaoks oluline murekoht.
Kas see on õiglane, kui ühe vastuse puhul justkui saabub õiguslik tagajärg, aga teise vastuse puhul ei saabu ja seda võetakse kõigest informatsioonina?
See on natukene ka tehniline küsimus. Ei saa ühte ja sama asja kahes vaates küsida. Kui küsida, kas abielu võiks olla samasooliste paaride vahel, näiteks, siis ei oleks mõlemale poolele siduvaid tagajärgi. Võiks muuta perekonnaseaduse esimest paragrahvi ja samas ei kohusta mitte miski ka kooseluseaduse aktide osas. See on veel tühjem küsimus, ei kohusta mitte millekski ja ei anna ka tegelikult täna seda kindlust. Kui ühele poolele midagi fikseerime, võime palju rahulikumalt hakata tegelema teise poole küsimustega.
Ma ei võta oma poliitiliste oponentide sõnavõtte tõsiselt, kui nad ütlevad, et neil ei ole kavas muuta perekonnaseaduse esimest paragrahvi. Mina neid ei usu.
Mis siis juhtub, kui perekonnaseadust muuta?
Jõuame jälle 2014. aasta juurde tagasi. Tookord alguses eitati, öeldi, et seda seadust ei olegi vaja teha samasooliste paaride jaoks, vaid on vaja teha vabaabielu elavate inimeste jaoks. Et luuakse veel üht institutsiooni abielu kõrvale. Ma isiklikult usun perekonda ja nendesse väärtustesse ja arvan ka seda, et kui formaalne akt sõlmitakse, siis sellel on oluline moraalne tähtsus.
Seda võib ka võtta lõõpimisena, aga meil on kärgpered. Võiks ju öelda, et miks üldse lahutame, sõlmime veel ühe abielu. Me teame ka seda, et on riike, kus on polügaamia aktsepeeritud. Kuskile peab tõmbama piirid niikuinii. Ei saa öelda, et mind see üldse ei huvita.
Ideaalis võiks perekonnaseadus jääda muutmata?
Ideaalis võiks ta olla muutmata. Samas ma möönan, me peaksime leidma sellised lahendused, mis samasooliste paaride osas neid rahuldaks, annaks neile turvatunde. Minu jaoks on täiesti vastuvõetamatu see, et neid kuidagi kiusata. Ma tunnen mitmeid väga toredaid inimesi sellest ringkonnast.
Kuidas te neile vastate, kui nad ütlevad, et teilt ei võeta midagi ära, kui neile õigusi juurde anda?
Ma esindan siin selgelt omaenda seisukohta. Mina näen küll niimoodi, kui abielu pool on fikseeritud, siis selle baasilt saaks hakata mõtlema, kuidas lahendada nende inimeste probleeme. Peame saama „nokk kinni, saba lahti” situatsioonist välja.
Peaks lahendama nende probleeme, aga mitte võrdsete võimaluste näol? Kuidagi muud moodi, mitte abielu võimaldamisega?
Ma ei julge öelda seda, et võib-olla kümne või kahekümne aasta pärast jõutakse ka selleni, et saab astuda järgmise sammu. Et oleme selleks ajaks oma mõttemaailmas nii palju muutunud, et saame astuda järgmise sammu. Selliseid asju ei saa teha ratsarünnakuga. Inimesed peavad tulema kaasa.
Rahvaküsitlus teie hinnangul ühiskonda ei lõhesta?
Ühiskond on lõhestunud alates 2014. aastast. Ta ei lähe kuidagi rohkem lõhki. Täna ma ütleks, et minu ideaalis me hakkame otsima lahendusi, kuidas ühiskonda tagasi kokku ühendada.
Kui tõenäoline on, et rahvaküsitlus teostub kevadel nii, nagu seda praegu planeeritakse?
Ei tea. Võib juhtuda, et ei teostugi. Ega ma oska öelda, mismoodi seda lahendatakse. Ühe koalitsioonipartneri poolt on ettepanek sellisena tulnud. Isamaa nägi selle küsimuse lahendamist, et seda võiks teha läbi parlamendi, isegi põhiseadusprintsiibina oli meil sisse viidud. Ei olnud mõeldud küsitluse läbiviimist. Tõsi on ka see, et see nõuaks suuremat üksmeelt Riigikogus erakondade vahel. Vist koguni 68 häält. Täna ei ole seda saavutatud. Nüüd on küll tegemist natukene teist tüüpi lähenemisega asjale, aga üldprintsiibis võiks ta ikkagi aidata probleemi lahendada.
Viimane küsimus viib meid teistele radadele. Kojukande hinnatõus ähvardab välja suretada ajalehtede paberväljaanded, sest me ei suuda sellega toime tulla. Mida teie sellest teemast arvate ja mida saaks ära teha?
Me kutsusime Eesti Posti omale fraktsiooni. Me olime tegelikult suhteliselt tõredad. Ma ei rääkinud loomulikult ainult Raplamaa Sõnumite nimel. Pigem ma rääkisin maakonnalehtede nimel. Enne seda oli meil käinud ka Eesti Meediaettevõtete Liit. Minul on tegelikult väga kahju, kui paberleht välja sureb. Minu jaoks on see väljaande kvaliteedimärk.
See ongi kallis ja riik peaks mõtlema, kuidas teha nii, et meie maakonnaväljaanded elus püsiksid. Ma ei tea, kuhu see välja jõuab, aga see hinnatõus, mis oli kavandatud, seda sai ka selgelt öeldud, et sellisel kujul ei tohiks see läbi minna. Ma ei tea, mis seisus see täna on, aga olen kuulnud, et seda ei ole sellisel kujul veel otsustatud.
Siin tuleks otsida kindlasti teisi lahendusi. Ma näeksin ühe variandina seda, et Eesti Post teenib pakiärilt tulu. Kui seda ei saa ristsubsideerida ehk kanda kojukandele, siis tuleb see raha eraldada riigieelarvest. Võtta kasumina välja ja anda teise käega tagasi. Tasub mõelda ka seda, et ExpressPost ei teeni kasumit. Võib-olla tasuks siin leivad hoopis ühte kappi panna ja otsida ökonoomset poolt. On käidud välja ka mõte minna viiele päevale kojukandega. Arutatakse, kas ära jääb laupäev või esmaspäev ja erinevad väljaanded ei ole suutnud kokku leppida.
Mina sooviks küll, et meie igasse maakonda jääks paberkandjal maakonnaleht. See on kvaliteedimärk.