Spordihoonega ühel ajal alustas Märjamaal tegevust ka füsioterapeut ja treener Egle Hanson. „Elul oli plaan valmis juba,” sõnab Egle pealinnast Märjamaale tööle asumise kohta.
„Minu lähedased elavad Märjamaa lähistel ja eelmise aasta alguses tekkis mul võimalus sinna metsade ja põldude vahele ajutiselt elama minna,” selgitab Egle. Otsest isiklikku sidet tal Märjamaaga olnud ei ole. „Ilma pikema mõtlemiseta tegin valiku ja tulin Tallinnast ära,” meenutab ta oma otsust umbes aasta tagasi. Maaelu hakkas seni peamiselt eri linnades elanud Eglele meeldima ning kuigi algul pidi maaelu olema ajutine, on tänaseks tõenäoline, et Egle jääb siiakanti pidama pikemaks ajaks.
Märjamaa kanti elama asunud, käis Egle alguses ikka Tallinnas tööl. Kui koroonapiirangud eelmisel kevadel peale tulid, mõjutas see ka tema tööd treenerina. Tänu Märjamaa tuttavale sai ta teada, et peagi avatakse uus spordihoone. Egle võttis spordihoone juhataja Mart Tilgaga ühendust ning pakkus oma teenuseid. „Just sind me otsisimegi,” oli juhataja vastus, meenutab Egle.
Spordihoone avati ametlikult küll augustis, kuid Egle alustas oma trennidega juba suve alguses. Egle liitumisest spordihoone meeskonnaga tegi uudise ka Märjamaa vallaleht. Kohalik perearstikeskus luges seda lugu, võttis Eglega ühendust ning pakkus võimalust ka seal füsioterapeudina tööle asuda.
„Kõik tuli kuidagi mõnusalt kätte. Elul oli plaan valmis juba,” ütleb Egle naerdes. Koos kahe koera, Lumi ja Pepega on Egle end tänaseks mõnusasti sisse seadnud ning tänu Märjamaa kandi võimalustele on ta saanud taas tutvust teha ammuse unistuse, ratsutamisega.
Sport on saatnud kogu elu
Egle on pärit küllaltki Märjamaa lähedalt, Pärnust. Seal sai alguse ka tema seni kestev suhe spordiga. „Alustasin ujumisega, siis tulid tantsutrennid, tennis, siis jälle ujumine ja sõudmine,” räägib ta. Egle on tulnud sõudmises viiel korral Eesti meistriks. Tänu oma kogemusele sportlasena tärkas temas huvi hakata ise sportlastega tegelema. Ta arutleb, et alateadlikult võis tema elukutsevalikut mõjutada ka asjaolu, et tal on skolioos. „Mu selgroog ei ole nii sirge kui võiks olla.” Sellega seoses on ta oma elus puutunud palju kokku ka tänases mõistes füsioterapeutidega.
Keskkooli lõppedes jäi sportimine aga mõneks aastaks pausile. Egle kolis Hollandisse, kus ta elas lõpuks kuus aastat. Sellesse aega jäävad ka füsioteraapia õpingud. Ta on lõpetanud Amsterdami ülikooli. Millalgi sel ajal taastärkas ka huvi end sportlikult liigutada. „Hakkasin jooksmas käima, rattaga sõitma ja rühmatreeningutes käima,” räägib Egle.
Rühmatreeningutega tegi ta tutvust juba varem. Ta meenutab, et veel Pärnus elades tegi talle üks kulturist trennis kükitehnika osas märkuse. „Jäin nii-öelda pikapäevarühma pärast seda,” ütleb Egle naerdes. Huvi õigete tehnikatega trenni teha oli juba olemas. Egle alustas jõutrennide juhendamisega ning jõudis läbi LesMillsi Body Balance treeningkavade ka joogani. Ta rõhutab, et ei ole ametlikult koolitatud joogainstruktor, vaid joogaharjutusi õppinud treener. Kuigi jooga on praeguseks talle üks südamelähedasemaid treeningvorme. „Kõik teed viivad joogani,” sõnab ta. Ta on veendunud, et ühel või teisel hetkel jõuavad kõik inimesed joogani.
Märjamaa spordihoones toimetab Egle füsioterapeudina, pakkudes füsioteraapiat, personaaltreeninguid, massaaže ja konsultatsioone, aga viib läbi ka jõutrenne ning joogat rühmatreeningutena, luues seejuures oma treeningkavad ise. Põhimõtteliselt teeb ta siin sama tööd, mida tegi Tallinnas. Ainult et Tallinnas tuli tal erinevate spordiklubide vahel mööda linna sõita ja treeninguid anda, aga Märjamaal on kogu treeningtegevus ühe koha peal. Suure eelisena näeb Egle ka võimalust luua vaba koreograafiat oma tundides, mitte lähtuda ette tehtud programmidest.
Need, kes Egle trennis on käinud, teavad, et Egle hoolitseb iga osaleja eest kindlameelse põhjalikkusega. Ta peab eelkõige oluliseks, et kasutatakse õiget tehnikat, ning jälgib, et igaüks teeks harjutusi oma selle hetke võimete piires. Ise alati harjutusi kaasa tehes näitab ta erinevaid variante, kuidas on võimalik koormust tekitada ilma endale liiga tegemata. Koroonapiirangute perioodil sai vastavalt võimalustele Egle juhendamisel õues trenni teha ning vahepeal ka interneti vahendusel oma kodus.
Abi tänu teadlikkusele
Füsioterapeudina pöörab Egle esmalt alati tähelepanu inimeste rühile: „Vaatan, et inimene saaks end n-ö normaalasendisse ja kui vahel juhtub, et ta ei saa millegipärast, siis tuleb välja, et on vanad traumad või muud probleemid, millega saan aidata. „Kõige parem ravim on ennetus,” tõdeb Egle. Ta on võtnud eesmärgiks aidata inimestel oma keha suhtes teadlikumaks saada. „Ei pea olema otsest valu, et terapeudi juurde tulla. Suhteliselt loomulik on käia aeg-ajalt kontrollis hambaarsti või naistearsti juures, näiteks. Samamoodi on ka füsioteraapiaga,” julgustab ta.
Egle juurde saab füsioteraapiasse kahel viisil: otse temaga suheldes ja aega kinni pannes või näidustuse puhul perearsti kaudu, kes annab saatekirja. Viimasel juhul on teatud arv füsioteraapiat võimalik läbi viia haigekassa kulul. „Esmalt ma vestlen inimesega, arsti suunamisel vaatan ka haiguslugu ja vahel, kui nimekiri on seal väga pikk, keskendun sellele, mis on hetkel aktuaalne,” kirjeldab Egle igapäevast tööd.
„Mul võib olla tema jaoks juba tore plaan oma peas valmis, mida ta võiks suuta teha, aga tuleb arvestada ka inimese enda elurütmiga, et otsustada, kuidas edasi liikuda,” selgitab ta. Peamine eesmärk on aidata inimene sinnamaani, et mis iganes tal mureks on, ei takistaks see tema igapäevast elu: „Kui iga aasta on ikka vaja ise puude riita ladumisega tegeleda, võiks kaebust põhjustava õlaliigese vastava liikumisamplituudi eesmärgiks püstitatuna saavutada.“
Füsioterapeut koostab võimlemisprogrammi, mida tuleks inimesel edaspidi iseseisvalt järjepidevalt teha, ja vajadusel pakub ka massaaži: „Teen inimesele selgeks, et teeme seda, seda, seda ja siis loodan, et tal on motivatsiooni seda kõike teha.” Egle tõdeb, et inimestena on meie suurim väljakutse tihtipeale enda tegutsema motiveerimine. „Inimesed kuulavad ja saavad aru, aga miskipärast tihti ei tee,” näeb Egle.
Seda on ta täheldanud ka enese puhul. Et iseennast ja teisi paremini aidata, asus ta otsima võimalusi edasiseks arenguks nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Erinevate teraapiatega tutvust tehes avas elu lõpuks võimaluse tutvuda osteopaatiaga. Lisaks ise osteopaadi vastuvõtul käimisele on ta pisut end selle alaga ka lähemalt kurssi viinud. „Nendesse kohtadesse, kuhu hea füsioterapeut ei ulatu, võib hea osteopaat jõuda,” ütleb Egle.
