Mõni nädal tagasi avas Green Gravels OÜ pidulikult Järvakandi tehase, kus toodetakse klaasvahtkillustikku. Terve Baltikumi peale on tegemist ainulaadse tehasega, sest mujal lähipiirkonnas sellist killustikku ei toodeta. Hiljutisel Raplamaa parimate ettevõtete tunnustusõhtul pälvis Green Gravels OÜ selle eest ühe tunnustuse ja ühe nominatsiooni. Auhindu käis vastu võtmas ettevõtte eestvedaja Timo Taniel (33).
Ühest küljest on noormees ettevõtte vedaja, aga teisest küljest ka sportlane. Oma põhitöö kõrvalt on ta autorallis kaardilugeja. Alles hiljuti võistles ta koos Gregor Jeetsiga Poola EM-rallil, kus nopiti EM-sarja esimesed punktid. Aga 2021. aastal saavutas ta koos Raul Jeetsiga Rapla rallil esikoha. Mida tähendavad tema jaoks maakonna parimate ettevõtjate tunnustamisel saadud autasud? Kuidas jaotab ta aega oma töö, hobide ja perekonna vahel? Küsimustele vastab Timo Taniel.
Green Gravels OÜ pälvis hiljutisel konkursil “Raplamaa parimad ettevõtted 2021” kaks tunnustust. Esmalt pärjati teid tiitliga “Aasta uustulnuk”. Seejärel saite nominatsiooni kategoorias “Aasta äritegu”. Mida need tunnustused sinu jaoks tähendavad?
Oleme kogu meeskonnaga ülimeelitatud, et meid on märgatud. Aasta uustulnuk… Kui mõelda kõikidele võimalikele tunnustustele, siis selle peale oleks võinud tõesti poole lausega mõelda. Aga see, et me olime äriteo nominent, on meile küll antud kõva avansiga. Seekord hinnati aastat 2021. Umbes täpselt aasta aega tagasi oli praeguses tehase asukohas karjamaa ja pooleldi soo. Me ei ole veel saanud hakkama rohkemaga kui see, et maja on püsti ja tootmine käib. Osaühing on ikkagi kasumit taotlev ettevõtmine ning äritegusid võiks arvata sealt tulevat. Esimene auhind oli juba see, et meid sinna kutsuti ja nomineeriti.
Kui palju mõtled oma igapäevast tööd tehes sellele, et selle eest võib tänu või tunnustust tulla?
Pidevalt küll ei mõtle. See ei saagi olla eesmärk omaette. Kui tänu meie tegemistele saavad arengutõuke ka Järvakandi ja Raplamaa, siis on väga tore. Tänukirjadele ja tunnustusele küll iga päev ei mõtle.
Kuidas sa üldse jõudsid sellise tooteni – klaasvahtkillustik?
Läbi juhuste, nii nagu paljud suured asjad siin elus. Aastat ma ei mäletagi, aga see oli november või detsember, kui meie lauale tuli pakkumine, et kas me oleksime sellise asja tootmisest huvitatud. Otsustamiseks oli aega minimaalselt. Hunnik bürokraatiat oli selleks ajaks juba läbi näritud ning saadud ka positiivsed rahastusotsused. Toode, tehnoloogia ja valdkond olid kõik huvitavad. Kindlasti mängis rolli ka see, et meie tuumikinvestor on Raplamaa inimene ja tal oli Järvakanti tulek ka mõnes mõttes koju tagasitulek, aga see on minu isiklik arvamus.
Mis on klaasvahtkillustik? Milleks seda kasutatakse?
Esiteks on see kergtäitematerjal. Kui võtame Skandinaavia näite, siis kasutatakse seda sildade, viaduktite, raudteetammide rajamisel. Kui läheme kitsamaks, siis Järvakandis me tegelikult ka purustame seda. Sellest saame kätte väiksema fraktsiooni, mis sobib aiandusse ja ehitusse põrandate, vahelagede ning katuste täitematerjaliks. Kui paralleele tõmmata, on meile lähim paralleeltoode kergkruus. Mis meid sellest eristab, on see, et meie ei pea kaevandama grammigi maavarasid.
Mis on klaasvahtkillustiku eelis?
Lisaks materjali kergusele, kuup kaalub ca 200 kg, on ta hea isolatsioonimaterjal, tugevus ja dreenomadused – kui nimetada mõnda. Klaasvahtkillustiku tootmine vastab 99,8 protsenti ringmajanduse tootestandardile. See on ülikõva faktor, aga me ei saa üle ega ümber hinnapiirist. Tahes-tahtmata võrreldakse meid mingitel objektidel liivaga ja graniitkillustikuga.
Ja idee on selles, et võtta kasutusele klaasijäätmed?
Jah, huvitav fakt on see, et kõik roheline klaastaara, mille eestlased panevad taaraautomaatidesse, tuleb 2022. aastal Järvakanti meie tehasesse. Kõik Heinekeni ja Carlsbergi pudelid tulevad Järvakanti. Meil on meeskonnas inside joke (ingl k sisenali – toim), et sel suvel joomegi ainult Carlsbergi ja Heinekeni. Klaasitootjatelt jõuavad meile lõikeääred ja väiksemad tükid.
Kas tehas töötab ööpäev ringi?
Jah, töötajad on kahes vahetuses.
Kui palju töötajaid kokku on?
Koos tehase juhatajaga kümme. Enamik neist on Järvakandist ja Kehtna vallast, aga mõni üksik on kaugemalt.
Millest tuleb ettevõtte nimi Green Gravels OÜ?
Projekt sai alguse nime all Gravels Investeeringud. Ühel hetkel muutsime selle ära. Sõna gravel tuleb sellest, et materjali ingliskeelne nimetus on foam glass gravel. Green’i (inglise k roheline – toim) lisasime ringmajanduse pärast.
Kas ingliskeelne nimi viitab sellele, et te keskendute ekspordile?
Ei tahaks. Tegelikult tahaks seda materjali väärtustada ja ära kasutada siin. Kuu aega tagasi mainisin, et me ekspordime 100 protsenti toodangust, aga täna on see number 99 protsenti. Oleme ise leidnud partnereid Eestist, kes seda materjali siin katsetavad, sest neil varasem kogemus puudub. Võin tuua näite Paidest. Seal on üks objekt, kus vundamendi rajamist alustati Soome materjaliga, aga nüüd viime neile seda Järvakandist.
Kõike seda juttu kuulates tundub, et ega sa ise vist suvel puhka. Tööd on palju?
Jah, nii on, aga seda oli ette aimata. Ega keegi meid avasüli vastu võta. Kui sa oled mingis valdkonnas pioneer, tuleb esmalt kõvasti lund eest kühveldada.
Sarnaseid tehaseid meie lähipiirkonnas rohkem ei ole?
Ei, see on ainukene Baltikumis. Üks asub Soomes, üks Rootsis ja kaks Norras. Järgmine on juba Saksamaal. Just seal oleme ka ise käinud. Austrias käisime ka.
Miks just Järvakandi?
See oli sinna mõeldud ja planeeritud. Mainitud on nii klaasipealinna kui ka klaasiklastrit. Võimalik on ka koostöö O-I ja Krynicki Glass Recycling OÜ-ga, kes sealsamas tegutsevad. Krynicki tootmisväljund on see, mis meie jaoks on tootmissisend. Oleme koostööd mingis mahus ka alustanud.
Kui palju klaasvahtkillustikku teie tehasest välja tuleb?
Igal aastal töötleme läbi 11 000 tonni klaasijäätmeid. Klaasvahtkillustikku tuleb sellest 60 000 kuupmeetrit.
Sa ei ole kohalik Raplamaa inimene?
Ei ole. Pärit olen Valgast, aga suure osa elust olen elanud siin põhjapool.
Kui meenutada, kuulsin ma sinu nime tõenäoliselt esimest korda siis, kui sa 2021. aastal võitsid Raul Jeetsi kaardilugejana Rapla ralli. Mäletad seda?
Väga hästi mäletan. See oli üldse esimene kord, kui ma sõitsin Eestis võistlustel R5 autoga ja kohe saime ralli absoluutarvestuse võidu. See jääb elu lõpuni meelde. Minu mälestused seoses Raplaga ulatuvad tegelikult palju kaugemale. Need seostuvad Valtu spordimajaga. Nooruses tegelesin karatega ja üks või kaks korda aastas toimusid seal laagrid. Järgmine ere mälestus oligi 2021. aasta ralli ja nüüd sellest aastast loen eredaks mälestuseks Järvakandi tehase avamist.
Milline on sinu side rallispordiga?
Minu isa oli ka kaardilugeja. Ema vedas meid vendadega rallidele kaasa ja pikki aastaid käisime neid vaatamas. Ühel hetkel võtsin ise kätte ja proovisin. Olen sõitnud ainult kolm-neli aastat. Asjad on kuidagi nii laabunud, et oleme jõudnud kiiresti ja kõrgele. Kui juba midagi teha, aga aega on vähe, tuleb neid asju teha täpselt ja hästi. Kõik tuleb kellegi või millegi arvelt. Nii rallisõit kui ka kõik projektid tulevad ikkagi koduste arvelt.
Miks just kaardilugeja?
Puhtalt aja ja raha küsimus. Mingitel hetkedel panustab piloot ajaliselt rohkem ja siis jälle kaardilugeja. Küsimus on minu jaoks nii finantsis kui ka tasemes. Kui ma oleksin tahtnud hakata sõitjaks, ei oleks ma selles kohas, kus ma praegu olen kaardilugejana. EM-ile või MM-ile poleks ma kindlasti jõudnud.
Varem sõitsid sa koos Raul Jeetsiga ning nüüd koos tema poja Gregoriga. Kuidas sai alguse koostöö nendega?
Tuleme tagasi juurte juurde. Raul on Valgast pärit ja minu vanemad teadsid teda. Ühel hetkel otsiti Gregorile kaardilugejat ja sealt see kontakt tekkis. Gregori 2021. aasta jäi vigastuse tõttu pooleli ning siis pakkus Raul välja, et võiksin temaga koos sõita. Ja see, et ma sel aastal sõidan koos Gregoriga, on ammu paika pandud plaan. Minu jaoks on see ülieksklusiivne võimalus – R5 autod on maailma tipptase, neid on Eestis kolm ja Baltikumis kokku vahest kümmekond. Sel aastal jäime Rapla rallil kuue sekundiga teiseks, aga järgmisel aastal plaanime selle vea parandada.
Te sõidate väga kõrgel tasemel. Üle-eelmisel nädalal sõitsite EM-etapil Poolas.
Jah, järgmisel nädalal lähme samuti EM-etapile Lätti. Need kaks rallit olid meil ammu kokku lepitud. Poolas võtsime ka esimesed EM-punktid. Selles mõttes läks hästi. Liepaja etapiks on ootused päris kõrged.
Kui palju rallisport sinu aega võtab?
Peab nentima, et liiga palju. Kui midagi on juba kokku lepitud, siis enam taganeda ei saa. Ühel EM-etapil osalemine võtab 5-6 päeva. Üks võistlus võtab terve nädala ära.
Rally Estonia on tulemas. Lähete sinna ka?
Oleme kirjas ja läheme. See kogemus mul veel puudub. Tean, et meie nädal hakkab esmaspäevast pihta ja kestab pühapäevani.
Kui palju see ärevust tekitab?
Ärevust on palju. Minu jaoks on see MM-debüüt. See on suur meeskonnasport. Meil on sponsorid, insenerid, mehaanikud… Seal ei saa olla nõrka lüli. Endal tuleb ka läbi mõelda, et sina ei tohi olla nõrk lüli. Ma ei ole varem Rally Estoniat sõitnud, aga pealtvaatajana olen seal käinud igal aastal. Tegelikult on see teine spordiala, kus ma olen maailmameistrivõistlustele pääsenud. Karates olen käinud kolmel MM-il. Sellel alal saavutasin kõik, mis tahtsin ning mingi hetk oli aeg edasi liikuda.
Nii, mis need saavutused on?
Tahtsin saada musta vööd ja teine asi oli tiitlivõistluste medal. Olen tulnud Eesti meistriks ja kaks korda Soome meistriks. Euroopa meistrivõistlustel tulin kolmandaks.
Igatsed karated?
Sellest on nii palju aega mööda läinud, et pigem on meeldiv lihtsalt meenutada. Olen rahul, sest mul olid oma eesmärgid ja need said täidetud.
Ja lõpetuseks, kuidas sa tavaliselt jaanipäeva tähistad?
Enamjaolt Saaremaal. Minu kodune direktor, kihlatu, on sealt pärit. Üldjuhul oleme Karujärve ääres olnud. Sel aastal oleme Põhja-Eestis kodu lähedal ning ei hakka reisi ette võtma. Aasta lõpus on oodata perelisa ja siis ei hakka seetõttu suuri reise ette võtma. See nädal kulgeb sedasi, et teisipäeval ja kolmapäeval olen Järvakandis. Neljapäeval olen Tallinnas ning reedel olen juba tööl tagasi. Meie tuumiktiimi taust on rahvusvaheline transport, millega me iga päev Tallinnas tegeleme. Eestis on küll jaanipäev, aga Saksamaal, Hollandis ja Belgias, kus meie autod sõidavad, ei teata jaanipäevast midagi.
***
Kümme kiiret küsimust Timo Tanielile
Nimeta kuulus inimene, kellega tahaksid koos õhtust süüa.
Markko Märtin.
Õhtune lemmiksnäkk.
Kuivatatud särg. Snäkke meeldib mulle valmistada, nii et kuivatatud särg on igakevadine teema.
Nimeta linn, riik või koht, kus tahaksid kindlasti ära käia.
Olen käinud Lõuna-Aafrika Vabariigis ja sinna tahaksin uuesti minna. Käisin seal karate maailmameistrivõistlustel. See oli palju aega tagasi ning sinna tahaks perega uuesti minna.
Nimeta raamat, mis on jätnud sulle sügava mulje.
“Imelaps. Kelly Sildaru lugu”. Lugesin selle ühe päevaga läbi.
Soovita head filmi.
Kõik Lutsu ainetel tehtud filmid: “Kevade”, “Suvi”, “Sügis” ja “Talve”. Ja siis veel “Nimed marmortahvlil” ja “Tuulepealne maa”. Siia võib kirja panna kõik Eesti ajaloofilmid. Mulle pakub ajalugu väga huvi.
Millist sotsiaalmeediakanalit kõige meelsamini kasutad?
Kas just meelsamini, aga kõige rohkem kasutan Facebooki ja Instagrami. Viimasel ajal ka LinkedIn. Üha rohkem Green Gravelsi asjus. Isiklikult enda jaoks kasutan sotsiaalmeediat iga päev aina vähem.
Kui raha ei oleks takistuseks, mida endale osta tahaksid?
Suvemaja Prangli saarele.
Kas sul tätoveeringuid on? Oled mõelnud nende peale?
Ei ole, aga olen mõelnud ja loodetavasti sel aastal ühe teen.
Kui sa peaksid elu lõpuni kuulama ühte bändi või lauljat, siis kes see oleks?
Tanel Padar & The Sun.
Käes on laupäeva õhtu. Kas sa lähed pigem sõpradega välja või jääd koju?
Pigem jään koju.
