Möödunud nädalal pälvis Raplamaa parimate ettevõtjate tunnustamisel Rapla kohvik SushiMushi tiitli “Aasta uustulnuk 2019”. Ühtlasi võideti esikoht ka rahva lemmiku hääletusel. Armsa ja õdusa väikese kohviku perenaine ja süda on Liisi Redlich (30), kellega kohtusime mõni tund enne tunnustamisõhtut.
Liisi on pärit Kaereperest, kuid peab end ise siiski Rapla tüdrukuks. Kooliteed alustas ta Valtu põhikoolis ning jätkas tollases Rapla Vesiroosi gümnaasiumis. Pärast seda omandas ta bakalaureuse kraadi kehakultuuri erialal Tallinna Ülikoolis. Hetkel on tal pooleli magistrikraadi omandamine. See peab aga pisut ootama, sest Liisi on kohe-kohe teist korda emaks saamas.
Liisi on oma elu Raplas mõnusasti sisse seadnud, ent tee on teda kodukohast ka üpris kaugele viinud. 20-aastasena kolis ta Taani pealinna Kopenhaagenisse. Liisi ise ütleb, et kolimise põhjus oli soov elukogemust ammutada. Ta töötas ja treenis seal 2,5 aastat, enne kui otsustas tagasi tulla. Püsiva kodu rajamiseks, laste kasvatamiseks ja ettevõtjana toimetamiseks on Liisi valinud just Rapla. „Kodu on ikka kõige parem,” ütleb ta soojalt.
Kodu on kõige parem
Kopenhaagenis elatud aastad on aga tema elus mitmes mõttes olulised olnud. Peaaegu kaheksa aastat tagasi asutas ta Rapla taipoksi klubi. Rapla Muay Thai Gym toimetab senini aktiivselt Raplas Kauba tänava hoone teisel korrusel. Taipoksi pisiku sai naine Kopenhaagenis elades.
Ka tema armastus sushi vastu on pärit just sellest eluperioodist. „Kui Taani kolisin, ei arvanud ma sushist midagi. Olin ühe korra proovinud ja see oli kohutav. Lihtsalt loputasin selle kähku joogiga alla,” ütleb Liisi naerdes, meenutades oma tollaseid mõtteid sushi kohta. Ilmselt oli osa kehvast arvamusest eelarvamus toore kala suhtes. Sealne toakaaslane oli aga sushiusku ja ei kulunud kaua, kuni ka Liisi arvamus muutus. Palgapäeval osteti koos ikka mõni sushivaagen, mida nautida, ning sushist sai Liisi üks lemmiktoite.
Umbes kuus aastat tagasi tekkis Liisil mõte oma sushikohvik avada. Ta ütleb, et ettevõtluse pisik on temas olnud juba lapsest peale, kui ta otsis asju, mida müüa. Ta meenutab, kuidas sõelus kodukoha liivakastist kive, mida lihvida ja värvida. Pärast augu sisse puurimist oli tegemist ripatsiga, millega kaubelda. Tema lapsepõlves tegelesid ettevõtlusega ka tema vanemad. Lisaks perekondlikule eeskujule andsid talle mõtte realiseerimisel omajagu julgust ka taipoksi klubi vedamisel juba omandatud kogemused.
Teisalt toob ta välja, et ka taipoks kui ala on andnud osa tema enesekindlusest ja julgusest mõtteid ellu viia. Oli ju ka neid, kes skeptiliselt küsisid, kas ainult sushit pakkudes kohvik üldse hakkama saab. Liisi kummutas need eelarvamused enesekindlalt, sest nad pakuvad ju kõige paremat sushit. Ta on seisukohal, et nii taipoksis kui ka ettevõtluses paistab enesekindlus kaugele välja ja edukus eeldab oma tootesse uskumist.
Koduköögist oma kohvikusse
Kuigi oma sushikohviku mõte tekkis juba hulk aastaid tagasi, takerdus see asukoha taha. Head kohta tuli oodata. Seega alustas Liisi neli aastat tagasi hoopis koduköögist. Sushit õppis ta valmistama omal käel katse-eksituse meetodil. Toeks oli sõbranna, kes oli koolitusel käinud ja jagas oma teadmisi. Koduköögis alustamine oli hea, sest see oli võimalus turgu kompida, kas pisikeses Raplas on sushi vastu huvi. Selgus, et huvilisi oli piisavalt.
Nii toimetaski Liisi mõnda aega graafiku alusel, kus võttis tellimusi vastu esmaspäevast reedeni. Tellimusi oli omajagu ja koduköögis läks töiseks. Kiiresti sai ka selgeks, et inimesed tahaksid sushit tellida tihti just nädalavahetusel.
Liisi nendib, et koduköögis alustades oli juba paari päevaga selge, et see jääb pisikeseks. Naljatades räägib ta, et pisikeses köögis sai ainult külg ees liikuda ja seal olid võimalused ainult külmade rullide tegemiseks.
Siis jäi talle silma aga maja Tallinna maantee ääres, mida renoveerima asuti. Maja omanikuga käis ta rääkimas ajal, kui hoonest oli alles sisuliselt skelett. Ta meenutab, et tänase sushikohviku põrandal oli liiv ja seinad olid puudu. Ometigi tundis ta ära oma koha ja jäi ootama, kuni maja valmis saab. Möödunud aasta veebruaris avaski Liisi seal oma sushikohviku uksed. „Ta on pisike ja armas ja vahel ehk jääbki kitsaks, aga see see võlu võib-olla ongi,” räägib Liisi soojalt oma kohvikuruumidest. Asukohaga on ta siiani väga rahul ja ei vahetaks seda millegi vastu.
SushiMushi näol rajas ta koha, mis oleks kliendile hubane ja kus ei tekiks tunnet, et ta on sattunud peenesse restorani, kus ta hästi olla ei julge. Eesmärk oli luua kutsuv ja mõnus koht ning sellega on Liisi ka suurepäraselt hakkama saanud.
Koduköögist kohvikusse kolimine muutis nii mõndagi. Ruumi oli hulga rohkem ja avanesid ka laiemad võimalused menüü koostamiseks. Seni oli Liisi valmistanud ainult külmasid rulle, pärast kohviku avamist hakati katsetama ka küpsetatud tempura rullidega. Tänaseks on soojad sushirullid koha kõige suurem hitt. Oma menüü koostamisel lähtus Liisi toorainest, mida ta kasutada sooviks. Selle põhjal hakati rulle koostama.
Samuti hakkas ta tegema koostööd Reelika Kuusemäega ehk Reelika Köök & Kook OÜ-ga, kes kohvikut magusa suupoolisega varustab. Selleks, et inimene ei peaks pärast kõhutäit maiustusi kuskilt mujalt otsima, tõi Liisi need ise SushiMushisse. Koostööpartneriks valis ta oma koolikaaslase. Ta ütleb, et omad hoiavad kokku ja seetõttu oli loogiline valik just Reelika poole pöörduda.
Naine meenutab naerdes, et uste avamise päeval alustas leti taga klienditeenindaja, kes oli täiesti esimest päeva tööl. Ta ei teadnud sushist midagi ega söönud seda. Töövestluse ajal polnud veel menüüdki. Alles avamise päeval kirjutas Liisi seinale menüü ja selgitas jooksvalt, mis igas rullis on. Ja siis avati uksed…
Vastuvõtt oli Liisi sõnul ootamatult tormiline. Inimesed seisid järjekorras ja telefon oli punane. „Ei osanud oodata, et tellimusi nii palju tuleb,” räägib ta. Soovijaid oli lõpuks rohkem, kui ära teenindada jõuti. Nagu ikka vajas koht pisut kohanemisaega, et kõik õlitatult sujuma hakkaks. Liisi leiab, et nõrkade kohtade välja selgitamises on alati pisut katse-eksituse meetodit. Nii tuligi Liisil järgmisel päeval klientide ees vabandada, et mõned tellimused vastu võtmata jäid, ja loota, et keegi selle esimese päeva kogemuse pärast koha külastamisest lõplikult ei loobunud. Ettevõtja seisukohast oli sedavõrd suur huvi kindlasti positiivne ja julgustav.
Tänaseks annab kohvik tööd seitsmele inimesele ja Liisi saab ise pigem moraalseks toeks olla. Kollektiiv on tema sõnul tubli ja tragi ning saab kõigega kenasti hakkama. Klientide hulgas on esindatud kõik inimesed. Hea asukoht tähendab seda, et paljud jalutavad sealt mööda ja astuvad uudistamiseks sisse. Nii tellivad Liisi sõnul sushit kõik, koolilastest pensionärideni välja.
Koroona vastu
Pisut pärast esimese tegevusaasta tähistamist kuulutati riigis koroonaviiruse pärast välja eriolukord, mis tõi teiste seas toitlustusettevõtetele kaasa mitmeid piiranguid. Liisi meenutab, et hetkeks jõudis temalgi tekkida reaalne hirm jätkamise osas. Seda peamiselt teiste ettevõtete kogemusest kuuldes.
SushiMushi kohvik on aga algusest peale olnud pigem koht, kust toit kaasa tellitakse. Liisi sõnul on koha peal sööjate hulk kõigest 10%. See võimalus peatati, aga sel ei olnud kohviku jaoks olulist negatiivset mõju. See vähene osa, kes tahtis koha peal süüa, ostis edaspidi oma toidu kaasa. Pigem oli eriolukorra ajal palju inimesi, kes pidid koduseks jääma ja soovisid muude tegevuste kõrval toidu pärast muretsemise kellegi teise ülesandeks jätta.
Üheks päästerõngaks oli sel ajal toidutakso. Möödunud aasta augustis käivitas Liisi SushiMushi toidutakso, mis inimestele toitu koju viima hakkas. „Elu läheb aina mugavamaks ja inimene läheb aina mugavamaks,” selgitab ta mõtte sündi. Rapla on küll väike ja oli omajagu küsimusi, kas see teenus end ära tasub, kuid Liisi otsustas riskida ja proovida. Teenus läks väga hästi käima ja tasus end koroonakriisi ajal veel kolmekordselt ära.
Mõnevõrra kohandati koroonakriisi ajal ka menüüd ja lisati sinna näiteks bataadifriikad. Seda selleks, et vanemad, kelle lapsed ehk ei ole sushist vaimustuses, saaksid neile midagi muud tellida. Kuigi bataadifriikad on siiani menüüs, ostetakse SushiMushist peamiselt ikka sushit. Tänaseks on olukord normaliseerunud ja kriisi enam suurt ei tunnetata. Liisi saab öelda, et kriisist tuldi välja edukalt ja pigem mõjus see kohvikule isegi positiivselt.
SushiMushi heast käekäigust on lühikese tegevusaja jooksul ka teised osa saanud. Liisi on kahel korral võtnud oma südameasjaks aidata keerulistesse olukordadesse sattunud inimesi. Möödunud aasta novembris kogus ta pärast traagilist tulekahju annetusi oma kunagise õpetaja jaoks. Paar nädalat tagasi aitas ta Kaerepere kolmelapselist perekonda, kes kaotas oma ema, kelle võitlusele raske haigusega ta oli kaasa elanud ja parimat lootnud.
Liisi muutub neist olukordadest rääkides silmanähtavalt emotsionaalseks. Need on kurvad lood, kuhu keegi ei sooviks sattuda. Erinevalt aga paljudest teistest on Liisi võtnud kätte ja kohviku kaudu püüdnud aidata. Liisi räägib, et novembris mõtles ta, kas annetada mingi summa oma kontolt või siis kohviku abil seda summat märkimisväärselt suurendada.
Tema valis viimase variandi ja annetas kohviku tulu abivajajatele. Ettevõtmisega tulid kaasa tema töötajad, kes palumata tulid tol päeval tasuta tööle. Samuti andsid oma panuse väga paljud kohalikud inimesed. Liisi meenutab, kuidas novembris ulatus järjekord õue välja ja inimesed seisis kaks tundi vihmas, et oma tellimus sisse anda. Keegi ei saanud pahaseks. „Mul on nii hea meel, et inimesed sellega kaasa tulid. Inimesed tahavad aidata,” leiab Liisi. Sama sooja vastuvõtu sai ka sel kuul korraldatud rahakogumine.
Õige pea saab Liisi teist korda emaks. Päris koduseks ta ilmselt ei jää. Ta lihtsalt pole harjunud niisama olema. Praegu peab ta plaani peagi uuesti trenni naasta. Kuskil kaugemas tulevikus mõlgutab ta mõtet Kohilasse oma väike tempuralett teha, aga ta lisab kiiresti, et see on vaid mõte ja ei tea täna, kas see ka realiseerub.
