Hiljuti valiti Kehtna valla sädeinimeseks Kumma külavanem Koidu Archipov. Lisaks aktiivsele külaelu arendamisele on Koidu ka särasilmne käsitöö ja kodunduse õpetaja Valtu koolis ning tegev Valtu külateatris Anderaasuke.

Kohtusime Koiduga tema töökohas, Valtu koolimajas, kus ta enne intervjuud väikese ringkäigu tegi, tutvustamaks seda, kuidas õpetajad töötavad ja millised on klassiruumid. See kool on ka koht, kus Koidu juba enne kooliminekut lapsena tihti käis, sest tema ema Anne oli sealsamas koolis ligi 50 aastat algklasside õpetaja.

Koidu on olnud õpetaja ligi 20 aastat ja seda algusest peale nii Valtus kui ka Tallinnas Nõmmel. Mõlema kooli direktoritega on tal väga vedanud. Kui analüüsida, kas linna- ja maakooli lastel on vahet, kas maalapsed tulevad käsitöö tegemisega rohkem kaasa, siis vähemalt selle aja jooksul, mis Koidu on õpetaja olnud, ta seda tunnetanud pole. Küll aga on tunnetatav see, et lapsed üldiselt tahavad käsitööd teha. Lisaks õpitakse kodundust ja loomulikult on ka tehnoloogiapool olemas, ehk puutööd, metalli- ja traaditööd jne saab samuti teha.

Koidu imetleb õpilaste loomingulist protsessi, mis tema tundides tihti toimub, alates idee tekkimisest, kavandist, töö teostamisest kuni valmis esemeni välja. Nad ka pildistavad töö käiku, et sellest hiljem fotokollaaž teha. See näitab ilmekalt, kuidas töö arenes. Tundide teemad ei piirdu ainult kudumise või heegeldamisega. Näiteks kodunduse valdkonnas võtavad Valtu kooliõpilased igal aastal osa üle-eestilisest PiparkoogiMaania fotovõistlusest, mis arendab ühest küljest loovust, õpetab oma töödest pilte tegema ning tõstab ka enesekindlust, kuna Valtu on kümne osalemisaasta jooksul tulnud alati kas kolme parema hulka, olnud äramärgitute hulgas või publiku lemmik. Taignast piparkoogitööde tegemine vastavalt teemale ja jõulunädalal nendest näituse ülespanek on õpilaste hulgas väga oodatud aeg, mil kogu koolimaja muutub paariks nädalaks piparkoogilõhnaliseks. Juba sügisel tuntakse huvi, kas teema on juba teada.

Pärimuse usku õpetaja

Koidu paneb alati õpilastele südamele, et nad teeks asju, mis meeldivad ja mida päriselt vaja on kas endale, kodusisustuseks või kingiks. Parasjagu oli näha, et käsil on kindakudumine, kuid kuna Koidu on väga pärimuse ja juurte usku, ei ole tema tundides nii, et lihtsalt hakatakse mingeid töövõtteid õppima. „Ei ole seda, et teeme lihtsalt kinda, sellele eelneb pikk lugu kinnaste loost, mis tähendus neil eestlaste ajaloos olnud on ja uurime, kuidas kindakirja sisse kootud igasuguseid kaitsesõnumeid ja märke tõlgendada võiks. Vaatame, mis mustriga kindaid on igaühe juurtega seotud paikades kootud. Internetis on lahe lehekülg muis.ee ja tänu sellele avastavad õpilased end hoopis teise külje pealt. Pole küll kohustust sealt leitud mustreid teha, aga nad saavad teadlikumaks ja mõni ehk teeb hiljem,“ sõnas Koidu. Ta toob ka ise tundi kaasa vanu käsitööesemeid ja julgustab õpilasi sama tegema, õpetades seeläbi noori vanu asju väärtustama.

Oma tundides räägib Koidu ka sellest, miks ja kuidas üldse käsitööd vanasti tehti. Samuti uuritakse koos, kelle juured millises kihelkonnas on ja vaadatakse ühiselt sealseid mustreid. „Paljud teavad, kus nende juured on, kuid nende hulk, kes ei tea, on läinud aastatega suuremaks,“ rääkis Koidu, julgustades vanemaid, et vahel võiks võtta teadlikult aega ja võimalusel vaadata ühiselt koos lapsega albumeid ja rääkida vanavanematest.

Juurte juurest jõutakse tundides ka oma kihelkonna rahvariiete juurde, uuritakse neis leiduvaid kordusi, rütme ja peegelpilte ning sellest inspiratsiooni saanuna luuakse enda mustreid, mis ka teostatakse. Töö tegemise kõrvale laseb Koidu muusikat kuulata. Ja ikka sellist, mis pärimusega seotud. Näiteks Kumma küla Kandlekoja pärimuslaagrite muusikat ja ka tuntumate folkbändide lugusid.

Käsitöö ja kodunduse õpetamine on kooliprogrammis 4.-9. klassis. Enamasti tekib pärast põhikooli käsitöö tegemisse paus, kuid elu on näidanud, et kui vanus üle 20 ja sünnivad lapsed, jõutakse selle juurde tagasi. „Vilistlaste kokkutulekul ikka küsin, kas keegi käsitööga ka tegeleb ja siis on nii tore, kui öeldakse, et nii mõnigi võtab lausa vanad konspektid ette ja teeb midagi. Üks mu õpilane läks ka ülikooli käsitööõpetajaks õppima ja töötabki selles ametis. See tunne, et olen kellelegi suutnud sisendada nii suure pisiku, et ta tahab käsitööga ka edaspidi tegeleda ja isegi elukutse sel alal omandada, on tõeline töövõit,“ jutustas Koidu.

See, kuidas Koidu oma õpilastest ja tööst räägib, on südantsoojendav. On tunda, et ta tõesti armastab seda, mis ta teeb. „Õpetaja amet on ülimalt sotsiaalne ja nii põnev, ükski päev ei sarnane eelmisega. Ma tahan teha niimoodi tööd, et mul endal on ka huvitav,“ lisas ta, tuues näite, et ühte suhteliselt lihtsat asja – esemete aurutamist – saab samuti põnevalt õpetada. Õpetaja töö on loominguline. Olles ka harrastusnäitleja, tõi Koidu võrdluse, et tegelikult on õpetajaamet samuti näitlemine. Klassi ees on ta õpetaja rollis, kelle ülesanne on lastes tekitada emotsioon, mille toel jäävad asjad paremini meelde.

Nii mitmedki sõbrad on Koidult küsinud, kas ta endiselt tahab veel õpetaja olla, see on ju nii raske amet. Ta möönab, et jah, see on tõesti raske ja natuke tuleb nöörimööda ka käia, jälgida seda, mis tujus on lapsed. Päevad pole vennad. Ja iga teema ei saagi kõigile võrdselt meeldida. Tööpäeva lõpuks oled ikka päris väsinud. „Kuid see amet pakub nii palju põnevust ja lastega on nii tore koos töötada. Ma ütlesin juba päris algusaastatel, et laste tagasipeegelduvate särasilmade pärast on seda tööd tore teha,“ rääkis Koidu. Õpetatav aine võimaldab seda eriti. Käsitöö ja kodunduse tunnid on paaristunnina kord nädalas ja lapsed on veendunud, et seal liigub aeg kiiremini, kuna kuidagi liiga ruttu saavad need tunnid läbi.

Kolm aastat külavanemana

Õpetajaamet on ääretult aeganõudev, kuid selle kõrvalt on Koidu viimased kolm aastat olnud ka Kumma külavanem. Ajaliselt mitte väga pikk aeg, kuid üht-teist vajalikku ja kogukonda harivat ja meeltlahutavat on siiski ära tehtud.

Näiteks kui Eesti Vabariik sai 100-aastaseks, tegi Koidu selle hetke jäädvustamiseks sõna otseses mõttes ajahetke jäädvustamise ringi. „See tähendas, et tegin intervjuud külas elavate 80-aastaste ja vanemate inimestega ning kõigi koolieelikutega. Intervjuu eesmärk oli jäädvustada see oluline hetk ühes külas Eestimaal riigi 100. sünnipäeval – millised mõtted on sellisel hetkel elukogenud inimestel nii ajalukku kui ka tulevikku vaadates. Ja lapsed rääkisid oma mõtetest Eestist, kuidas neile siin meeldib ja milline võiks elu nende meelest meie riigis tulevikus olla. Need intervjuud võttis üles mu elukaaslane, need on videona salvestatud ja ajaloo mõttes väga suure väärtusega. See on hetk ühe küla loost, aga ka Eesti loost,“ rääkis Koidu, lisades samast ajast veel ühe olulise ürituse: lipuheiskamise lumekrudisevas varahommikus. Kohal oli vähemalt 80 inimest, keda ootasid soe jook, külaelanike valmistatud võileivad ja küpsetised.

„See kõik oli liigutav. Ja veel liigutavam, kui heisati lipp, lauldi hümni, samas päike kumas härmas puude vahelt – aeg nagu seiskus ja jäädvustas ise selle hetke. Lipu heiskasid ühe pere kolm põlvkonda, kes on pärit talust, kus nende esivanemad omal ajal küla elu edendasid-suunasid. Ehk siis järjepidevus taludes. See ongi küla. Seda üritust „külastas“ ka eideke ajaloost, kes rääkis, kuidas elu oli ja on muutunud külas. Lubas 100 aasta pärast uuesti tulla.“

EV 100 aastal avati Kumma külas ka mälestuskivi oma küla mehele Oskar Leinsalule (esimese EW viimasele Rapla vallavanemale, kaitseliitlasele), kes küüditati ja enam sealt kaugelt tagasi ei tulnud. Kivi on väärikalt külatänava ääres Oskari koduväravas. Avamine toimus tema sünnipäeval. Koidu sõnul oli sündmus väga pidulik ja puudutas kogu kogukonda. Selle kivi juurde on kinnitatud ka tahvel kirjaga „EV 100“, mis oli märk olulisest sündmusest. Pärast avamist koguneti külaplatsile, kus oli kaunilt kaetud laud ning esines muusik Tiit Born. EV 100 raames on toimunud ka küla ühiskülastus ERM-i.

Viimastest olulisematest sündmustest tõi Koidu välja mõni päev enne taasiseseisvumispäeva toimund Karolin Kõrre ja Raigo Saariste ehk Kahekese imelise kontserdi, mida oli kuulama tulnud ligi 100 inimest ning mis oma olemuselt sobis ideaalselt Kumma külaplatsile. Seda soosis ka ilmataat. Pärast öeldigi, et järgmine kord, kui ürituse jaoks head ilma tahetakse, tuleb Kumma külavanemaga asja arutada. Kohvikut pidas oma tuntud headuses Reelika Köök ja Kook.

Külas on ka selliseid üritusi ja õdusaid õhtuid, kuhu kutsutakse rääkima Kummas kasvanud või sealsete juurtega inimesi. Nii on neil näiteks rääkimas käinud perearst Karmen Joller ja filmis „Seltsimees laps“ Leelot mänginud Helena Maria Reisner. Oma küla mees Toomi Toomas andis ülevaate Kumma vanemast ajaloost.

Koidu on mõelnud ka sellele, et õpetaja amet toetab seda külavanema rolli. On ju õpetaja rollis palju suhtlemist ning see nõuab paindlikkust ja oskust kokkuleppele jõuda. Külavanemana toimetamine on Koidu jaoks olnud sujuv protsess, kuna küla tegemistes on ta ka varem kaasa löönud. Korduvalt rõhutas Koidu, et tegelikult üksi ei tee ta selles ametis midagi ära, kõik on ikka koostöö tulemus. “Meil on külas palju häid inimesi abilistena küla toimetuste juures ja neid, kelle poole saab siin alati pöörduda (eesotsas endise külavanema Kaidoga). Nii mitmedki külaelanikud toetavad küla üritusi või küla jaoks vajalikke vahendeid, meeneid (mis kas ei mahu projekti, ei saanud toetust või ühegi projektiga ei toetata) oma isiklikust rahakotist. Ja vahel mitte väikeste summadega. Asi tuleb ju korralikult ära teha!

Ma imetlen neid suure südamega inimesi. Eks meil kõigil on oma elus isiklikud kulutused, aga olla nõus andma toetust küla heaks, see on eriline, rääkimata oma töö ja aja panustamisest.” Koidu toob nimeliselt välja “meie imelise lillehaldja Aime, kes oma vaiksel, kuid väga toimekal moel hoolitseb kogu suve lillede eest külas nii külaplatsil kui ka Oskar Leinsalu mälestuskivi juures. See on väga tänuväärne! Eriliselt võrratu on meie Lati Milvi, kes vaatamata oma väga väärikale eale võtab alati osa kõigist talgupäevadest, koosolekutest, tunneb huvi, kuidas läheb, ja uurib, kuidas saab aidata, annab nõu ja mõtteid, kuidas külas elu edendada. Ka need näited on külavanemale tegemistes suureks toeks. Iga väike toetus (tegu või mõte) on alati toeks. Ja selliste „tugedega“ säilibki rõõm asjaajamistes. Koos on kergem ja kõik abilised on küla jaoks sädeinimesed, olen neile väga tänulik!“ Tegelikult on Koidule abiks kogu pere ja sugulased, kellele ta mõistmise, toe ja abi eest on väga tänulik.

Oma paremaks käeks peab Koidu aga oma ema Annet, kellega kõik tegemised läbi arutatakse, kes pakub ideid, innustab või toob „maa peale“ ning kes igal vajalikul hetkel lööb käed külge nii külaplatsi trimmerdamisel, selle lõputul riisumisel kui ka ürituste ettevalmistamisel. “Ema ütleb, et see on ju loomulik. See on ju me oma küla, oma kodu. Kes siis veel peaks siin toimetama, seda hoidma kui mitte külaelanikud ise,” lisas Koidu. Ta ise on emale toeks näiteringi tegemistes.

Külale oma lipp

Kuigi tundub, et külaelu Kummas keeb ja kultuurielu käib, võiks seda tegelikult veelgi rohkem olla. Ka külaplatsi arendamine ning uuendamine on ootel. Ikkagi on raha see, mis asjad liikuma paneb. Iga ürituse või arenduse puhul tuleb mõelda, millisest projektist raha saada õnnestub ja kas omaosalus on selline summa, mida maksta suudetakse. Nii et isegi kui on tahe, aeg, koht ja inimesed, võib raha saada piduriks. “Ei ole normaalne ega jätkusuutlik, et kui soovitakse midagi külas teha, siis peab alati arvestama selle võimalusega, et enda isiklikust rahakotist tuleb juurde maksta. Niimoodi kaovad tegijad,” sõnas Koidu.

Koidu on tänulik, et on olemas MTÜ Arendusselts Koduaseme – Kaerepere piirkonna heaks, kust nõu saab. Nad on aidanud projekte kirjutada ja suureks abiks on ka valla poolt ellu kutsutud külade komisjon, mille kaudu külade mured valda jõuavad. See on koostöökoht valla ja külade vahel.

Üks järgmisi olulisi tegemisi on Kumma külalipu saamine, mille jaoks oli külaelanikel võimalus suvel kavandeid joonistada. Koidu on Kehtna vallavanemalt uurinud, mis võimalused vallal külalipu saamiseks on ja valla hoiak on selline, et tegemist on olulise asjaga ja kindlasti saadakse aidata. Koidule külavanemana annab see vastus kindlustunde, et mure on kuulda võetud ja sellega tegeletakse. Unistus on oma külalipp heisata tuleval suvel küla järjekordsel kokkutulekul.

Valla sädeinimese tunnustus tuli Koidu jaoks üllatusena ja ega ta ennast kuidagi esiplaanile seada ei tahagi, öeldes, et tegelikult on neid sädeinimesi kõikjal me ümber, oma küla ja valla tasandist kuni maailma tasandini välja, lihtsalt tuleb osata neid märgata. Oma külast toob ta välja näiteks juba 20 aastat tegutsenud Kandlekoja, mis pärimusmuusika kontsertidega külaelu ilmestab, ja Valtu näiteringi Anderaasuke, mis paari talu õuel ning külaplatsil mitmeid suviseid etendusi on andnud.

Kokkuvõttes võib öelda, et külavanema töös ja tegemistes on palju sellist suuremat ja väiksemat asjaajamist, mis otseselt kohe välja ei paista, aga loob terviku, mis on nähtav ja rikastab elu nii oma külas kui ka oma külast väljaspool.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare